20. sajandi prantsuse muusikas kuulub eriline koht Francis Bulanki loomingule. Oma teoseid iseloomustades võrdlepulankenud sageli kahenäolise Jaanusega. Laulude päevikus kommenteerib autor oma laulumaskiball, millest tal oli õnnestunud edasi anda meeldivat aguli atmosfääri. Põleng kirjutab. Kui keegi daam Kamtšatka Alt saadaks mulle kirja ja tahaks teada, milline ma olen. Saadaksin talle vastu kokto portree minust klaveri taga laulu maskiball ja moteti kannatusajaks. Mulle näib, et nii saaks ta väga täpse ettekujutuse minust. Põleng ei pidanud alaväärtuslikeks oma nii-öelda frivoolsed Pariislikus vaimus kirjutatud teoseid viimastel eluaastatel, ütles ta. Koomilise ooperi direesias rinnad kaitseks. Kui kunagi tahetakse aru saada minu loomingulise maneeri keerukusest siis võidakse minu olemusse võrdselt kuuluvatena vaadelda nii direesias rindu kui staabat Maaterit. Sellele näitajale lisaks võib tema erilaadsetest teostest nimetada veel monoloogi orkestriga daam Monte Carlost ja responsooriume oopereid, inimhääl ja Carmeliitide dialoogid. Ooperi, Carmeliitide dialoogi tähtsust rõhutab puljongi pidulikku pühendusega oma emale, kes avas mulle muusika Kloote püssile, kes sisendas mulle soovi muusikat luua. Claudio Monte verbile, Josep Verdile ja modest mussorskile, kes olid mulle eeskujuks. Emast ja lapsepõlvest on põleng kirjutanud suure soojusega. Ma sündisin Pariisis päris Pariisi südames, mad lääni kiriku lähedal 1899. aasta seitsmendal jaanuaril. Minu vanemad olid erakordselt musikaalsed. Ema oli hea pianist. Tema been, musikaalsus asendas puudujääki virtuoos suses. Ema jumaldas Mozarti, Suumani ja šopääni muusikat. Pean tunnistama, et ma veel päris lapsena võtsin omaks ema maitse. Ja Mozart on jäänud mulle selleks, kelle asetan muusikas kõige kõrgemale. Väikese poisina kuulasin huviga onu jutustusi teatrist, maalidest ja kontsertidest. Kusjuures täiskasvanud mõtlesid, et ma tegelen laua all oma mängurongiga. Suvekuud veetsin vanaema juures 15 kilomeetrit Pariisist eemal. Üks meie esivanematest oli seal olnud aedviljakasvataja juba Philipi aegadel. Mulle on sageli ette heidetud minu lihtrahvalikust. See on üks minu tõelise iseloomujooni. Juba lapsepõlves armastasin niisama palju äärelinna tantsuviise, kui Kuperäänis hüüti. Publiku ees esinesin esimest korda 1900 seitsmeteistkümnendal aastal vana tuvimaja teatris oma neegri rapsoodiaga kammerorkestrile. Selles teoses peegeldus minu huvi neegrite kunsti vastu. Vokaal intermeediumi moodustas pseudoneegripoeem. Selle sõnade autor oli meie sõber, kes nimetas end Manoko känguru. Viimasel hetkel enne esinemist ütles laulja, et see on siiski liiga rumal ja tema ei kavatse lolli mängida. Ma olin sunnitud seda osa ise ekspromt laulma varjudes seejuures suure puldi taha. Et ma olin siis juba armee teenistuses, võite kujutleda seda efekti. Sõdur, kes hülgab oma partiid valemalgashi keeles. Sügavalt mõjutasid minu muusikat kohtumised luuletaja poolel vaariga ja pianist vandalandowskaga. Vandalandouska on üks neid haruldasi naisi, kes minu teadvuses on seotud ettekujutusega puhtast geeniusest. Ta on kirjeldamatult naiselik ja sellest naiselikkusest ammutab ta kogu oma jõu. Kannatlikkus, püsivus, läbinägelikkus ja terve mõistus. Need on tema põhiomadused. Landowska jaoks olin ma meie tutvumisest saadik, tema armas laps. Ma ei ole millegi muu üle nii uhke kui selle sõpruse üle. Ma sain alati ühena esimestest tema uued plaadid lindiga kokku köidetud kinke pühendusega plaadid, kus ta kuningliku heldusega rikastab kuulajaid klassikute suurteostega. Polency küla kontsert on kirjutatud Wanda Landowskale. Mulle näib, et luule valik viisistamiseks peaks olema niisama instinktiivne nagu armastus. Kui laul on tõesti õnnestunud, siis muutub meloodia värssidest lahutamatuks. Teisest küljest võib see olla poeedile ebameeldiv, kui muusika kleepub tekstile külge nagu närimiskummi. Aga seda halvem talle. Ma olen alati olnud Elvaarist vaimustuses aga ma ei suutnud kaua aega leida tema teostele muusikalist võtit. 1935. aastal kirjutasin muusika viiele vääri luuletusele. Siis koorimuusikat hakkab bella ja 1938. aastal suure tsükli see päev see. Edasi tuli sõda. Eluaar, kes avas mulle tee armastuse väljendamiseks muusikas pakkus okupatsiooni ajal võimaluse lootuse helistamiseks ühes minu kõige tähtsamas teoses inimpalg seal kantaat kahele koorile tsüklist poeesia ja tõde ning lõpeb luuletusega Wabadus. 1943. aastal oli nii palju inimesi vangikongi heidetud, maalt välja veetud ja maha lastud. Te ei kujuta ette, mida tähendas mulle näha, kuidas minu armsas Pariisis marsivad need oma rohekashallides mundrites leides elluaari luules täpse vaste sellele, mida tundsin, asusin kirjutama, kantaati ja pühendasin selle pikassale. Kahjuks on kantaat keeruline ja teda esitatakse küllalt harva. Kuid suudab erutada ka publikut, kes oma õnneks ei tea, mida tähendab okupatsioon. Põleng pidi varjama partituuri käsikirja enda juures kodus, kuni avanes võimalus seda salaja trükkida ja Londonisse saata. Kantaat esitate inglise keeles kuuendal jaanuaril 1945 prantsuse keeles kõlas esiettekanne alles 1947. aastal kui põlengi kodukoht vabastati saksa okupantidest ees kas helilooja rahvuslippu ja asetas avatud akna juurde noodipuldi oma kantaadi pardituuriga. Pule tundis, et just selle teosega täitis ta oma patrioodi kohuse. Põlency maja sisustus peegeldas tema peremehe laitmatut maitset. Iga pilt ja mööbli ja see oli valitud ja paigutatud nii, et tervikmulje oli harmooniline. Rikkalik raamatukogu jäänud maha mitmekesisest, plaadikogust. Tudengil oli range päevaplaan tõusnud, varahommikul sulgus ta oma kabinetti ja istus klaveri taha. Oli kuulda, kuidas ta võttis akorde, alustas muusikalist fraasi muutis seda ja kordas väsimatult. Kuni ootamatu vaikus andis märku, et helilooja kirjutab midagi üles või kraabib väikese õhukeseks kulunud noaga maha seda, mis teda ei rahuldanud. Selline visa töö kestis hommikusöögini. Seejärel pühendas Bulank enda sõpradele põlengi suhtumine sõpradesse. Heli loojatesse tuleb meeleolukalt esile mälestuskildudest, mis on avaldatud kirjastuse muusika väljaandel pealkirja all. Mina ja mu sõbrad. Algselt olid need meenutused intervjuud tehtud raadio muusikalise saatesarja jaoks mis katkes 1963. aastal helilooja surmaga. Pole ainult räägib oma sõpradest, seda, mis on seotud nende vahetu suhtlemise muljetega. Haruldase taktitunde ja sundimatu sega annab ta väljapaistvate sõprade portreed sellistena, nagu ta neid nägi. Sageli ootamatus, rakursis, harjumatus ja üldse mitte paraadlikus valguses. Selle kaudu, mis Polankil neist uut või erilist öelda on, joonistub välja ka tema enese olemus. Kohtumisest suure vene helilooja Prokofjevi ka kirjutab ta. Esimene kontakt Prokofjevi ka jättis mulle tugeva mulje sest see ei sarnanenud üldse olukorraga, mis kujunes näiteks kohtumisel Stravinski. Stravinski võis vapustada oma pimestava ilukõnega kõigutamatu loogikaga arutlustega, mis olid vahel paradoksaalse hetki, kuid hiilgasid alati oma vormi ja täpsusega. Trokov vastupidi, oli vaikimine ise. Mulle tundub, et selle esimese lühise leinel ma ei kuulnud temalt isegi mitte nelja sõna. Ma olin siis väga noor Prokofjevi teadnud minust midagi ja oli veidi üleolev. Igatahes ei ennustanud miski, et me saame väga headeks sõpradeks. See sõprus rajanes eelkõige meie ühisele armastusele. Klaveri vastu mängisin palju koos Prokofjevi, ka õppisin tema klaverikontserte. Teiseks tundis Prokofjevi suurt kirge Prince'i vastu. Prokofjevi kirjade hulgas ei ole vist ühtki, kus poleks juttu printsist. Prokofjevi rääkis ja kirjutas prantsuse keeles väga hästi ei stiili ega ortograafia järgi või öelda, et kirja on kirjutanud venelane. Prantsuse kirjanduse vastu ta huvi ei ilmutanud. Arvan, et ma tundsin Prokofjevi küllalt hästi, et omada õigust seda väita. Ta ei rääkinud minuga poeetidest, kuid ta ju teadis, et olen kõigi luuletajatega tuttav? Ei, tõepoolest, teda huvitas ainult muusika ja ma julgen isegi kinnitada, et tema enda muusika muidugi ta tundis kaasaegset muusikat, aga huvitus sellest ainult möödaminnes, kiire pilguga üle lastes. Kõik see, mida tegi tol ajal uus Viini koolkond ei omanud tema loomingu suhtes mingit tähtsust. Tollal 1923. aastal oli Prokofjevi minust väga halval arvamusel. Hiljem tema seisukoht muutus. Kord tuli minu juurde see vene daam, kellega me ühes lauas Prokofjevi ajal Johniga pritsi mängisime ja teatas, et Prokofjevi oli talle öelnud. Teate, ma eksisin, polenkon, tõeline muusik. Prokofjevi klaverimäng oli suurepärane, käsi klaviatuuri lähedal, ebatavaliselt tugev kämmal. Imepärane Stakaato. Ta kasutas arva lööki ülevalt. Prokofjevi ei kuulunud nende pianistide hulka, kes nagu viskuksid alla viiendalt korruselt, et heli kätte saada. Ja veel seda, ma tuletan meelde kõigile Prokofjevi esitajatele. Ta ei muutnud kunagi tempot mitte kunagi. Mul oli au saata kõiki tema klaverikontserte kord juunis kuuma ilmaga harjutades võtsime algul ära pintsakud, siis särgid. Aga viiendas kontserdis on väga rasked passaažid. Ma ütlesin seal, Keila. Noh, siin on terve orkester, ma püüan teha, mis ma võin. Ta vastas mulle, ükskõik, ainult liikumist ei tohi aeglustada. Tema klaveri ja viiulikontserdid on täiesti imehead. Üks loomingu tipp muidugi tuli hingel samuti kadunud poeg. Väga armastan teist sümfooniat ka, viies on võrratu. Alati mängitakse seitsmendat klaverisonaati. Võib-olla see polegi kõige parem, kuid selle andante on haruldane. Kuues sonaat on väga hea, ma ei saa aru, miks seda nii harva mängitakse. Teate, kuidas sellega on pianistid on nagu pankraa oinad sellest päevast, kui mõni suur virtuoos hakkab teost mängima, teevad seda ka kõik teised. Viimast korda kohtusime Prokofjevi mälestusväärsel nädala lõpul, 1932. aasta juunis. Prokofjevi vastus bussi ja lehvitas. Hüüdsin talle, kirjutage. Kuid ma ei saanud temalt ridagi. Ta sõitis ära kodumaale. Saatsin talle veel paar-kolm korda sõbralikke tervitusi. Loodan, et need anti talle edasi. Polengi kirjad ilmunud 1970. aastal kirjastuse Sovetski komposiiter väljaandel annavad samuti väga tõetruu peegelpildi autori olemusest. Kirjades kohtame sageli märkmeid uute heliteoste valmimisest ja nende ettekandega seotud mõtetest. Minu kontsert orelile ja orkestrile omab kahtlemata palju suuremat muusikalist väärtust kui kontsert kahele klaverile kirjutab Bulanki ühes kirjas. Äsja valminud uus suurvorm oli tavaliselt mõnda aega tema lemmiklaps. 1936. aastal kirjutas pule krahvinna polinjakile kontserdi tellijale. Armas Mariblaas. Teie kirjutasite mulle suurepärase kirja ja oleksin pidanud sellele viivitamata vastama, kui ainult kiri poleks tabanud mind kõige suuremas tööhoos. Orelikontsert hakkab valmis saama. Ma nägin temaga palju vaeva, aga loodan, et sellisena nagu ta nüüd, Tai on see hea ja meeldib teile. See ei ole lõbus Bulanki žanris kontsert kahele klaverile vaid pigem põleng teel kloostrisse täiesti 15. sajandi vaimus, kui soovite. Tõtt-öelda sellel 15. sajandil on oma veetlus. Polenkoli oma teoste suhtes nõudlik võrdles neid sageli omavahel ja püüdis erapooletult hinnata. 1961. aastal pärast uue koori suurvormi glooria valmimist kirjutas ta muusikateadlasele anrioolile. Kallis Andrei. Seekord ei vii mind ärevasse rahutus seisundisse mitte armastus, vaid ainult mina ise. Kuna ma ei kirjuta niipalju kui Darius ja teised, on mulle vaja, et iga mu teost tekitakse vastukaja sest ma panen sellesse kogu oma jõu. Pärast edu bostonis viis Pariis mu äärmuseni endast välja. Taevale tänu, tunnustati glooria tähtsust. Saan hästi aru, et ma ei ole moodne kuid ma vajan, et mind tunnustatakse. Ma arvan, et tulevikus esitatakse minu teoseid rohkem kui parracy või busseeriumi. Minu muusika ei ole ju nii halb. Kuigi ma vahel esitan endale küsimuse, kas tasub jätkata ja kelle jaoks? Just siis, kui ma hakkan uppuma, hoiab noorus teie näol mind varrukast vee peal. Mulle jätku enesekindlust. Mõistke, ma ei ole üldse kade, ruumi jätkub kõigile. 1959. aastal kirjutab põleng lauljale Pier Vernakile. Mu kallis Jäär töötan ilma vahet pidamata glooria juures. Ja mul on tunne, et see tuleb välja. Ma tahaksin, et see oleks midagi terviklikku. Kuus seitse materjalilt väga lähedast episoodi. See teos ei ole vähem problemaatiline kui ooper inimhääl. Ma tahan vältida alalist neljahäälsust. See on probleemi liiga kerge. Lahendus ei tohi aga kujuneda nii, et teos mõjuks seetõttu vaesena. Kasvav edu ei riku Puledki. Ta jääb suhtlemises lihtsaks lõbusaks Seltsivaks. Rooma Akadeemia liikmeks vastuvõtmisest kirjutab ta oma õetütrele. Roosa hirveke, rooma oli veetlev, väga suurilmalik, iga päev suured hommikusöögid ja need minu vastuvõtmine Akadeemiasse läks väga armsalt ja südamlikult. Sel aastal võeti meid vastu terve grupina fort, vängleri, enescu, one keri ja teiste asemele. Meie olime Britan, Frank, Marten Šostakovitši ja mina. Sarpantee asemele tuli mees Jaan. Bulanki luigelauluks jäid 1962. aastal kirjutatud sonaat poele ja klaverile Sergei Prokofjevi mälestuseks ja sonaat klarneti leia klaverile. Artur one keri mälestuseks.