Näärme see vanaema rääkis kõik jääd minu ees lahti, raadiuse tulla, jäik siis niimoodi, et mina lähen syda korda Piretiga kaasa sinna raadiosse ja tahan Quaid, tõi Meeli neile lastele raadio kaudu Äraziletide. Meie Piret on nii kangesti vimpi täis läinud ega taha enam hästi sõnagi. Kuule Ta ET väiksemast peast olisi, Piret hulga parem laps. No ja siis ta veel lubas laste käest seda küsida, et kas oktoobri lastiks võetakse niisuguseid lapsi, kes kodus vanaemadele vastu räägivad, oma väikesi vendi taha natuke aega järele vaadata? Ta noh, niikaua kui vanemad poes käivad ja mina ei tea, mis ta kõik veel ta tihti lapselt küsida. Ma ütlesin küll, et ega siis vanaemad, lasteraadius vürtsi käi. Et miks ta ei mahu niisugusi, kodusid, asju läheb lastele küsima, et ega asi Julabsini vangist ei huvita. Aga vanema jälle vastasid, miks ei käi vanemad lasteraadios, et üks vanem on mitu korda käinud jutu paunast jutte vestmas. Et miks siis tema ei või tulla rääkima. Mul hakkas kohe päris sõlmit vaatu, kuid mis lõikab, ära saad. Ja viimaks räägibki diili, niisugusi asju, minustid, mõju kasvõi häbi pärast maa alla. Ei, ega meie vanaema küllusti luiska, teate ma paar korda tõesti olen vanaemale vastu hakanud ja öelnud, et minul ei ole aeglasele piri poti Peebu järelvaadata. Et ma pean piima. Aga ise sel ajal ma hoopiski õppinud vaid lugesin, muinasjutt Lumivalguke seest. Kuulge teil käes ja uus raamat lumivalguke kesest Õigylluannalist toredad pildid seal siis. Ja Küllonzil lumivalguke alles stiidra, eks ane ju. Ahjaa, maju pidingile vanaemast rääkima. No ja kogu aeg ikka tema tuleb ka, meie tuleb kaasa, kui pered, praeguse läheb. Värk täna, kui ma hakkasin tulema ja tasakesi tema käest küsisin, et noh, vanaema, kas hakkame siis lasteraadiosse minema? Hindel mu nii süda valutas. Ja teate, kui vanem asi hakkas oma uusi kingi otsima, aga näe kuskilt mina olen, aitasin tal otsida, aga isigangistisoovismid ei, peaksite nii mitte näha. Ja mõelge viimaks, vanemal tuli meeldita viisi, uued kingad, üks päev kingsepatöökotta. Et Konsablekunud kulunud hõimul oli nii ja meel vanemaid tahtnud vanade kingadega tulla ja ütlesid, tuleb hoopis järgmine kord. Küll on tore, et nii hästi läks. Aga nüüd ma iga võrd, kui vanaema käsib, jään Peebu juurde missi natuke aega siis mulle ikka teeb ja. Jah, aga ma tahtsin vilede näopis rääkida Etti, mind võitja oktoobri tähekesse vastu. Kooli, seal oli kõik pidulikult lipukistega ja roheliste okstega kaunistatud ja seal olid pioneerid ja siis meie klassitähed. Teiste klasside täheksid muidugi nii sammusime paarikaupa saali, ise me laulsime oktoobril, hästi märssi jääb jõgesid, näed, oleme kõik rõõmsad, lapsed, nimeks meile oktoobrilapsed, meie sõna kõlab nii oleval isal äkki. Ja pioneerijuhti, Elsa oli laua taga ja üks pioneer hoidis lippu ja kolm kuuenda klassi poissi tõsid läikivad fan, väärid suu juurde, poosid. Neid han, maare puhuvad pioneerid, muidu maakoondustel suvel laagris ja ma ei tea kus veel. Aga seekordne puhusid puha meie auks. Ja mina seisin seal endi laske kõrval. Ja nagu üks nisuke tüüp tuli kurku kuu justkui nutune pealek, pidin mitu korda neelatama seljast kihque nohu, värin läbi. See on niisugune niisugune rõõmu kui see, mis paneb, hüppa meie Prallitama. Aga vaadake, ega siis saalis ei saanud võtta, seal oli kõik nii pidulik ja mõelge, kui kole see oleks olnud või toobri väetiseid oleksid korraga ketsimajad ära maganud. Ja selle pärast just, et vaikselt tuli sildista, läks kivist rõõmu kurku ja seega. Ja ei saa ja veel mõned pioneerid tulid ja panid meile igale tähekese rinda. Ei, ei, see on ilus väike täheke. Pioneeridele on punane kaelarätik. Näe, meeloktoobilastilannid, täheke pinnas ja me oleme nüüd pioneeride nooremad sõbrannad. Elsa ise ütles niimoodi minuga Ako andus ja Elsa juhatab meie klassi tähekese koondust. Et ühel päeval ta ütles, et meie oktoobrilapsed, võtame ka osa pioneeride talispordipäevast. Päeva ma ei oskagi teile jutustada, see oli nii põnev. Sel päeval oli tore ilm ka, kõik kaablid noori täis ja päike paistis et lumiained asja hiilida. Igaühel oli sel päeval kooli kaasa võetud see asi, millega ta tahtis spordipäeval sõita. No näed, siis oli vaadata, kuidas läpikaalid olid, kelle oli keel järel, kes jälle lükkas pika jalaarstiga Kelfuajees, kellel olid suusad õlal ja kellel rippusid uisusaapad koos uiskudega nööri pidi üle õla. Lastel olid igat värvi kirjud villased mütsid, sallid, kindad ja sokid. See linn, kära. Meil oli polis seal talispordipäeval kõik niimoodi ära jaotatud, et kelgutaja läksid Lasnamäele. Uisutajad läksid Kadrioru kiigile, aga suusatajad sammusid sedasi riviis nagu sõdurid hundikuristiku poole. Seal taga Lasnamäel ja Kadriorus on toredaid künkaid ja siledat maad suusatamiseks. Mina olin muidugi suusatajate hulgas, siiski jäeti ju, et ma sain näärivanalt uued suusad. Et isa õpetas mind suusatama. Alguses mul läks suusatamine pahasti, aga näe nyyd põleine suuskade nimed risti, lähe muudkui kõnelda tüüpidega ja lähen edasi. Ja Elsa ütleb ka, et oktoobrilapsed ärgu mingu suurtele pioneeridele ette, kes künkast alla lasevad. Et oktoobri läksid suusatagu ühetasase kohal jett jääke. Elsa suusatas kogu aeg koos meiega seal tasakohal. Pärast Me võitsime suusad alt ära ja mürasime lumes. Mõni oli üheni loomine, nagu lohenänn. Kui me kooli tagasi jõudsime, oli koolitädil kee valmis ja me igaüks saime tassitäie kuuma teed. Ma ise mõtlen, et kui ma suureks kasvan, siis ma kirjutan jutu laste talispordipäevast. Ilsele tuleb vist üks tore jutt. Ainult et praegu mul ei tule kohe nii ilusaid sõnu selle asja kohta meelde, nagu vaja oleks. Ja naistepäeval oli ka lõbus. Meie klassi oktoobri täheke valmistas Elsa abiga ime toride album. Kõige esimesel leheküljel oli meie klassipilt, mis võeti üles just talispordipäeval, kus köik andiski, näe, nägudega ja väheke lumised. Elsa istub meie keskel ja mina tahan eelsele parajasti oma võileiba maitsta anda uubitlendidegi üle kersti pea oma kätt ja näe võetigi üle. Nii ette. Elsa käsi ja minu käsi on mõlematel välja sirutatud. Ja see pilt ongi albumi esimesel leheküljel. Veised, lehed on joonistusi täis, mis me tegime endi õpetajale. Ja, ja naistepäeval mesis kliin esimesile albumi klassijuhatajale. Kuidame pilti vaadates hakkasin naerma ja ütlesin. Liidaga tore vaadata. Ma tegin kodus emale kah albumi hulka. Õpitajane isa käest ma küsisin raha salaja, et ema ei teadnud. Ja siis ostsin albumi jaoks värvilist paberit ja esimesele leheküljele kleepisin just selle sama spordipäeva pildini sidema meeliga emale, enne ei näidanudki. Nii et meie klassijuhataja emaseid naistepäeval peaaegu ühesugused tinginud. Mõelge tuli õhtul töölt koju ja pani suure tordi lauale ja ütles, et see on naistepäeva puhul minu kolmele naisele. Nööpisimises ema ja vanaemaga etismiku emme-issi lisa. Kuid ise aga näärijaamana lint, ilme nii kale tavale ima, siis vaatasin minu peale ja püsiyhel mu jäätis iga Soomenti pireetide oma kolmandaks naiseks. Värva. Isa noogutas ja vastasid, kuidas siis, ega pile ei tule enam mõni ta Kemalmi numbreid. Juba kolmas naine. Kastid ja minu meelest läheb elu pokud Ärede mäeks koolis ja kodus jõudu paati, nii ilusaid asju, mis jäävad hulgaks ajaks meelde. Kui mullu ameti alati meelde tuletada ja tüdruk olla ja vanema ja ema sõna kuulata. Ja kui ma momendi saaks mingist jonnimistest lahti, mis mu vaev kogemateti tulevad. Igatahes mina hakkan katsuma, kas seal heaks tüdrukuks jääda. Kuulge, katsuge teiega. Ütelge mulle, kuidas teil see õnnestub, eksju, ma siis ootangi kirju supi huviga. Seniks jää käega. Või vaatan, ma pidin juba mulustamegi, tahtsingi küsida, kuidas teil kevadvaheajaks tunnis tulid koolid? Minul oli niimoodi, et ühe nelja maalin viieks parandanud aga T4 harvutamises on mul ikka veel tunnistusel. Kevadeks pean ta sille viieks tegema, siis ma lõpetan teise klassi kõik viitega, nii nagu esimesi. No eks näis, kas ma saan. Nii, et ma vaatan, siis pidid ju, ja Michindid pill Halinid, eks. Ilme, kes käib Maie algkoolis, küsib, et mis ma naistepäeval emale kingin ja näeme seda teile väetisi, kuigi aga pioneeride palees ma küll ei ole veel mitte kordagi käinud. Ma ju ei olegi veel pioneer, vaid alles oktoobrilaps nagu allegi Peetri koolist, kes mulle kirjutas. Nii et kõigile lapile nagu Anule, Põlvast, Elvele pudiverest jääb Eestile aitäh kirjateest. Jaa, liidele ta ilusa joonistuse jää mälestussalmi eest. Äitäh Maiele jäi evile greida verest ka. Nüüd aga pean koju minema, siis vanaema ja pisibeebi.