Täna meenutan huvitavat episoodi 1950-ga taasta maikuust, mis on seotud kujur Anton Starkopf tiga. Sellel olid ägenenud rünnakud niinimetatud kodanlike natsionalistide vastu, mis mõnel puhul lõppesid isegi süüdistatava vangistamisega. Starkopf Foli näinud võimalikke rünnakuid enda vastu ja oli otsustanud igaks juhuks Eestist kaduda. Töökoha oli ta leidnud monumentaalskulptuuride kuulsaks saanud Sergei Mercurovi ateljees Moskvas. Mõlemad kujuri toolid. Head sõbrad õppinud Münchenis, ehkki eri aegadel. Olin külas abikaasal Heljo sepal, kes oli aspirantuuris Moskva konservatooriumis professor kausi juures. Samal ajal oli Moskva teatriinstituudis õppimas. Voldemar Panso oli särav pühapäeva hommik, kui tuli Panso koos Ilmar Tammur iga ja kutsus meid kaasa taastama kuulsat kujurit. Ta oli tutvunud viimasega Moskva rongis ja staar kopsi pois. Nii ta ütleski. Oli teda kutsunud vahel külla tulema. Võtsime teelt kaasa pudeli sidrunlikööri ja sõitsime metrooga Izmailova pargi poole. Seal kõrge planguga piiratud maa-alal asus Merkuur teljee, mille riik oli talle kinkinud Nõukogude suurmeeste kasvõi majakõrguste kujude loomiseks. Ateljee kujutas endast torni sees seintele kinnitatud laiad platvormid, et valmivat kuju saaks ilma pikki redeleid kasutamata, eri kõrgustel töödelda. Tänasel platvormil paluti meid istet võtta. Starkopf tõi klaasid ja tegi kohvi. Kõigepealt paelusid meie tähelepanu ateljee seintele kinnitatud valgest kipsist näod. Maestro selgitas, et Merkuur of oli ametlik Nõukogude kuulsuste surimaskide tegija. Esimese jäljendi olevat ta ikka ateljees võtnud. Nii oli neid seal suur kuulsusi kinnisilmi seinal rippumas. Leninit oma mõttekaaslaste seas ei olnud, tema jäi palsaneerituna mausoleumis. Ent kogu NLKP ajaloo näitlik lühikursus oli olemas. Välja arvatud need, keda Stalin oli lasknud hukka vaata kodu- ja välismaal nagu näiteks sky. Meelde on jäänud korki groups ja Majakovski peal tükike padjast, millel ta oli end pähe tulistanud. Valevitškaaluv, saatusliku lennuõnnetusel, vigastatud otsmikuga ja paljut teised. Kuulsime Merguru oli pakkunud Starkopf osalust ühe metroojaama kunstilises kujunduses. Paljud olid neist ehitud skulptuuride ka, kuid elutarkmeister oli keeldunud. Niisuguste tellimuste pärast oldi valmis konkurendile hauda kaevama. On mul niisugust pahandust vaja, tulin ju siia algselt elama, ütles Starkopf muiates.