Tänavu möödus 55 aastat sellest, kui kodanlike natsionalistide ja kodutute kosmopoliitide vastane võitlus saavutas Eestis haripunkti. Mõne helilooja looming tehti täiesti olematuks, teistel jäid alles ainult ideoloogiliselt vastuvõetavad teosed. Raimond Valgre seda puhastust täies mõõdus ei näinud. Ta oli surnud. Eelmise aasta viimasel päeval leidsin ajalehes sirp ja vasar lühikese järelehüüde, mis näitas, et lahkunut püüti veelgi propagandavankri ette rakendada. Kirjutatud oli. Oma esimesi samme heliloomingu alal, tegi Raimond Valgre suure isamaasõja päevil võideldes relvaga käes Eesti rahvusliku korpuse ridades meie kodumaa vabastamisel saksa fašistlikest okupantidest. Tema lüürilised laulud, samuti võitlustahtelised laul Leningradist, tatart Tomarss muutusid kiiresti populaarseks puse võitlejate hulgas. Tema viimase aja rahvalikes lauludest evivad erilist populaarsust oma meloodilisuse ja rahvaliku helikeele poolest. Laulud keset hoogsat tantsuringi Saaremaa palka ja eriti Saaremaa valss. Lootustandva muusiku varajane surm on meie noorema põlve heliloojate perest tunduvaks kaotuseks. Eesti nõukogude heliloojate liidu noortesektsioon. Kõik sõbrad märkasid valet, mis saatis tema lahkumist esimesi samme. Heliloomingus ei teinud Valgre mitte suure isamaasõja ajal vaid ammu enne sõda oli ta loonud vähemalt 20 laulu, nende seas niisugused pärlid nagu muinaslugu muusikas. Õige valik, sinilind ma loodan, et saan sellest üle unelmate tänav veel viivuks jää ja teised. Kõik need heideti üle parda, kui lahti läks jaht natsionalistide leia. Kosmopoliitidele jäi laul Leningradist, mille väärtuseks peeti pea. Kirjalaulu ennast ei teatudki. Ka polnud vaja teha Valgrest sõjas Ungarit. Relv tal muidugi oli, kuid vaevalt ta sellest ühtki pauku lasi. Teda, kui head muusikud hoidsid mõistlikud ülemused ohtlikest paikadest eemale näeme tema leinajate ring piirdus heliloojate liidu noortesektsiooniga. Ehkki tema üldrahvalik tähtsus polnud saladus. Ametlik tunnustus jäi tal oma eluajal saamata. Paar kuud enne tema surma oli viidud läbi Eesti nõukoguliku heliloomingu dekaad. Selle kavas laulis Georg Ots Saaremaa valssi kuid hiljem ilmunud arvustuses ei peetud vajalikuks teda mainida. Veelgi enam äratab imestust, et rahvaloomingu keskmaja poolt soovitatav repertuaar kunstilise isetegevuse kollektiividele Eesti NSV 10. aastapäeva tähistamiseks ei sisaldanud ühtki Valgre laule. Terve tunni. Otsin asjatu maal, siin. Riime kord on, lootsin, kuid ma ettusi. Ei? Rahu leida. Ena. Ma olen nii all teda armastada. Et mõelda kordki minule, kui taevas särab. Olla Eiskeda usus, tänaseks olen nii. Et sa Ei oska siin tookord kui esmakordselt kohtumisel ulad asi möödus, mõnib ja märkasid sa, et olen linn. Ma siis ütlesin, et ikkagi veel parandan, ma ei. Ja kaotas kõik suured, väiksed ja. Ei uskunud sa sõnagi, mis ütlesin tookord. Sa naerdes ainult raputasid. Ma olen oli all ja sina ta ei mehelikuks eluteel koos kunagi mees ei tahaks lakkuda. Sest armas oled sa, kuid kahjuks liig. Allmaa.