Lehtedes on kirjutatud plaanist kujundada Rannaväravamäest taas pealinlaste puhkepaik. 50 aasta eest oli seal avatud rahvastiku suveteater üsna ilmetu puitehitis. Kui õigesti mäletan, langes Eedi Roosneri orkestrile au olla seal esimene esineja. Kontserdid olid kinnised, mõeldud ainult mereväelastele. Roosneri orkestri administraator oli jätnud Tombi klubisse teate et Rosneft sooviks tutvuda meie orkestri Kuldse seitsme dirigendiga. Saanud teada, et Roosneri orkestri kontserdipäeva hommikul tavapärane proov tutvumiseks saali akustikaga läksime kolmekesi rannamäele. Erich Kõlar, Ülo Raudmäe ja mina. Raskusi oli sisse pääsemisega, sest tegemist oli ikkagi sõjaväega. Seletasime ust valvavale, madrused oma puises vene keeles, et tuleme Roosnerigutsel. Kui küsima saadetud Krasnov flotets meie sõnu kinnitas, lasti meid saali, mis lõhnas veel esituseks kasutatud pooltoore saematerjali järele. Lavalt alla tulemata, viipas Roosner meile kutsuvalt. Jätkas proovi. Teadsime temast vaid seda, et ta oli põgenenud oma orkestriga Saksamaalt, kus teda ja paljusid tema orkestrantide tabanuks miljonite juutide saatus. Ta oli olnud Euroopas väga hinnatud muusik. Meile oli see esmakordne juhus kuulda kõrt klassist trumpetisti siinsamas käeulatuses. Pärast proovi vestlesime pisut ning saime pääsmed õhtusele kontserdile. Siis ei teadnud meist keegi, et poole aasta pärast suletakse ta vangilaagrisse, kust ta vabanes kaheksa aasta pärast. Meie tutvus jätkus alles pärast seda. Õhtusel kontserdil oli eriti menukas nalja Ringvaade romansi mustad silmad teemal, milles Roosnerile oli ilus soolo. Lõpus aga eriline võte katkematult puhutud 32 takti pikkune noot. Selleks pidi ta valdama niinimetatud ringi hingamist õhuvaru täiendamist samal ajal puhudes. Solistid mainitud palas olid peale Roosneri viiuldaja ja naise emiteerija Pavel kohman ning kätt laulja, kitarrist Lui Markovitš.