Uno Naissoo oma muusikutegevuse algusest peale olnud pillimees, helilooja, teoreetik. Nende omahuvialade viljenemiseks asutas ta õppeajal konservatooriumis entusiastide ühenduse Swing Klamp. Tema lähemad mõttekaaslased olid seal Ustus, Agur ja Heldur Karmo. Nad kirjutasid piki traktaat, mis on säilinud Swing Club'i almanahhi. Toon ühe näite Naissoo arutlus sest levimuusika rahvuslikkuse üle, mis oli 1950.-te aastate künnisel põletav teema Uno Naissoo kirjutab nii. Esimeseks kogub ala ulatuses läbiviidut puht rahvuslikus stiilis valsixoli kõrveri suveõhtul. Siin on täiel määral ära kasutatud labajalavalsi intonatsioone ja rütme. Selle juures on kogu meloodia rangelt loogiline, lihtne ja arusaadav. Meloodia kunst muusikalise käsitluse tõttu, mis ei tulepalale sugugi miinuseks ei ole ta veel selliselt levinud kui näiteks Valgre Saaremaa valss mille meloodias on oskuslikult kasutatud Saaremaa rahvalikke intonatsioone kui Tautsi. Vettel on puht rootsiliku iseloomuga ja kõrveri suveõhtul, vastandina puht rahvuslik. Valgre Saaremaa valss on mingi küllalt terviklik süntees. Kompromiss, valsi tüüp. Kuivõrd sellist kompromissi õigustada, on raske otsustada. Edgar Arro eitab sellist. Ma arvan, et kui poliitilise järjekindluse puudumist minu arvates on see üleminekuks siiski vajalikuna. Nii imelik, kui see kõlab, on meie oma rahvuslikud intonatsioonist meile endile küllalt võõraks jäänud. Tänu meie heliloojale Alaulu kasutanud peamiselt koori- ja soololauludes ka instrumentaalmuusikas, mis sageli oma raske tänase käsitluse tõttu pole saanud rahva lemmikuks on rahvas ise leidnud sissetunginud välismaiste intonatsioonide näol aru saanud saadavama muusikalise väljenduse mille küllaltki sügavat juurdumist ei või sugugi alahinnata. Kas on õige hakata järsku rahvale sisse söötma risti vastupidist muusikat? Minu arvates tuleb rahva ümberkasvatamist teostada väga kavalalt nii-öelda märkamatult hoolitsedes peale puht rahvuslike käändude olemasolu, mis sageli on tõesti väga ära väänatud ja kunstlikuks tehtud ka rahvaliku väljenduse eest tuleks rohkem tähelepanu pöörata ilusa meloodia kujundamisele. Kas rahvuslikud intonatsioonis ei võimalda seda? Ma usun, et võimaldavad küll. Niipalju siis Naissoo mõtteid 55 aasta tagant, olgu neile täienduseks alguses mainitud Boris kõrveri laul suveõhtul ja Uudelepa esituses.