Tere teatrisõbrad. Minu nimi on Ivar Põllu ning te kuulete saadet nimega teatrijutud. Täna saates Saša Beljajev lavastus kirsiaed teatris, no 99. Kas paljas formalism või formalistlik klassika kõnetus. Arvustab Kristiina garantsis. Järelkaja draamafestivali järel kajadele näitleja Eesti Näitlejate Liidu ning teatriliidu esimees Rein Oja ning näitleja draamafestivali näitlejapreemia laureaat Tambet Tuisk kommenteerivad ajakirjanduse kõneainet eesti teatri näitlejast ambistumist. Kuidas asi tegelikult on? Või siiski kuidas asi seestpoolt paistab? Head kuulamist. 23. septembril esietendus Aleksander Peppyljajevi lavastus Kirsiaed Teatris. Anton Tšehhovi näidendi järjekordses lavastuses osalesid lavakunstikooli 22. lend ning nood pist Gert Raudsep, Kristjan Sarv ja Jaak Prints. Lavastus kirsiaed komöödia vaatustes žanri määratlusena toimus siis mitmes erinevas ruumis, tegelikult küll ühes suures NO teatri mustas saalis aga ruum oli jaotatud neljaks erinevaks sektoriks ja tekkis neli sünkroonselt lava, mis olid siis eraldatud sellise valge läbipaistva kardinaga. Ja nelja lava keskel asetses selline must rist otsekui meta morfpoolselt ämblikku meenutav ristiga ämblikku meenutav. Ja idee oli siis selles, et näitlejad, kes andsid teksti, tantsisid, Stasid kirsiaeda olid kõik erinevates ruumides ja vaatajad siis pidid kulgema mööda seda musta risti, otsekui vaadates siis piiludes sisse ühte ruumi teise ruumi. Ja ei tohtinud tegelikult karta liikumist erinevate mänguruumide vahel. Mina, kes ma vaatasin 23. septembril esietendust Minul tekkis just see tunne, et nad vaatajad kartsid seda liikumist. Ja sellest oli kahju, sest et beebile ajevi tekst ja sisu ja näitlejate füüsiline tegevus, mis oli lavastatud nendesse ruumidesse et seda oli niivõrd palju niivõrd palju füüsilist, niivõrd palju märgilist, niivõrd palju tekstiilist ja kuna ei suutnud jälgida nelja paralleelselt ruumi samaaegselt või kahte ruumi samaaegselt, siis jäi seda kõike lihtsalt, nii, nii, nii palju üle et minul kui vaatajal tekkis see tunne, kes ma nägin pelgalt võib-olla kahte ruumi, sest ma ei pääsenud ka liikuma, eriti. Tekkis selline tunne, et Peppyljajevama tavalise pillavuse ja küllusega nagu ta oma ideesid varrukast puistab ja näitlejad teleülesandeid jagab, et seda kõike oli nii palju, et jäi lihtsalt, et niipalju saamata või nii palju üle, et ühele inimesele ehk siis minul oli osalus sellest lavastusest võib-olla üks kolmandik kogu sellest võimalikkusest. Ja kui on neli erinevat ruumi, kus näitlejad esitavad samaaegselt teksti siis tegelikult ei, ei saa ka aru täpselt sellest ruumist, mis on sinu ees. Sellepärast et teksti kaja muudest ruumidest kustub nagu samuti sisse. Et paari sõnaga võib-olla Aleksander Pepilajevist, kes on tegelikult teine tantsuteatri lavastaja keda eestlased tunnevad väga hästi, ta on pälvinud viimasel kümnendil olulist rahvusvahelist tähelepanu. Õppinud näiteks Vassiljevi juures draamat, pantomiimitehnikaga leiba teeninud Moskva Riikliku Ülikooli keemiaharidusega ja hästi põnev koreograaf, lavastaja kõik Eestis tegelikult tunnevad tema tantsu, käekiri on näinud tema lugusid. Ja selle mehe tegemiste kohal on alati Duste nivoo, mis on üsna ärev. Selleni on Igada uus teos tutvunud ja tavaliselt hooletult selle isegi ületanud. Eestis on ta pea iga aasta üllatanud millegagi. Et kas siis toonud oma kineetilise teatri mõne lavastuse siia vaatamiseks või teinud siis Eesti mõned piga või mõne üksusega mingi uue teose. Paralleel minul kui, kui tantsukirjutajal oli näiteks kevadel, kui vaatasin Von Krahli kineetilise teatri etendust üheaegse mässus Jalts kus Pepilajev esitas oma tuntud tantsudialekti, kuid samas ka uusi andeid, ehk siis ta oli kätt harjutanud ka videokunstis auditiivses paralleellavastuses kasutatud oli siis Prokofjevi Romeo ja Julia töötlust tõlgendust heliliselt. Tema mitmekülgsus on muljetavaldav ja Beljajev lemmikud on üldjuhul igasugused kirjanduse luuletekstid ja silla. Ta kaasab üsna palju psühholoogiat, filosoofiat kineetilise teatri tegutsemist jälgides. Epeljajevi lavastusi jälgides tundub, et, et kõik tema teosed on nagu selle koreograafia, mõttesoolod või lausa monoetendused. Temal suunama mõte kiire või protsessi mõjule stardivad tantsijad stardivad näitlejad, kes käituvad lavale tee otsekui inimmalendid või füüsilised objektid nendel on oma keha ja erikuju, kuid nad käituvad tavaliselt kummario netid, sellepärast et nende eesmärk on teostada Peppyljajevi poolt ette antud liikumiskorraldusi jälgida tema loodud tantsufilosoofiat. Tantsija isiksus tavaliselt kahvatub beebiljajevi lavastuses või ka näitlejaisiksus, sellepärast koreograafi mõttekiir on niivõrd tugev ainitine ja, ja lausa dominantne. Ta on otsekui kuru ja kuru käsk, kui vaimse juhi korraldusel ette võetud palveränd on minu arust täiesti tema lavastust väga hästi kirjeldav. Tavaliselt kasutab beebilajev sammude asemel, mida siis sõnateatri näitleja lihtsalt laval teeks tantsu. Ja seekordses kirsiaias oli samamoodi see muster põnevalt sees. Seal Pepeljajevi teatri võlu ja kvaliteedimärk ja tema jaoks hästi oluline on mäng hästi paljudel erinevatel tasanditel mäng sõnaga mäng tekstiga mäng, et tüüdidega mäng, kehaga mäng, füüsiliste kujunditega, mäng, põnevate visuaalsete kujundite ja metafooride, ka Pipiliaajeviim lavastused on tavaliselt Slavilikult neetud vallatud riukalikus fantaasiarikkad ja, ja üsna vabastava mõjuga publik. Kuule Pipi läheb, on tegelikult vene kirjandusklassikaga varem ka teatrist tegelenud, et näiteks möödunud aasta kevadel tõid lavakunstikooli 21. lennuga lavale Tšehhovi kolm õde ning samuti eriti sel aastal näiteks Soome teatriakadeemia tudengitega lavastuse pealkirjaga idioodid Dostojevski järgi. Lavastaja ise Pepe tanud, et klassika puhul huvitavad teda viisid, mil moel on võimalik neid lavastada just nimelt mitte traditsiooniliselt. Ja näidata seega, et tegelikult need tekstid klassikatekstid on suuremad. Et kui inimeste tavaliselt kinnistunud arvamused seda lubavad, toda ja seekordne kirsiaialavastus tegelikult baseeruski arvukatele tüüdidel. Kui vaadata Peppyljajevi töömeetodi, siis on see tavaliselt üsna erinev sellest, mida kasutatakse draama või sõnateatris. Piliaajal teeb proovis hästi rohkelt ja väga palju erinevate tüüde laseb näitlejatel improviseerida tavaliselt isegi üsna abstraktsetelt teemadel. Lõpus nopitakse välja lavastuse kui terviku jaoks kõige olulisem siis mõni liigutus või kujund, ehk siis seda musta materjali, mis tööprotsessis valmib. Seda on hästi ohtralt hästi pillavalt ja hästi palju. Seekordne kirsiaialavastus loo teatris näitas tegelikult seda ja otsekui oleksid need väikesed tüüdid kõik neljal erineval laval oma elu elama asunud. Ja et seesama must materjal otsekui elustus hästi mängulises võtmes lava peal Kirsiajast tegelikult rääkisid näitlejad Tšehhovi teksti küll kui nad olid seda hästi palju ümber tõstnud ja tõlgendasid just seda selliste Ethüüdide, mis on stseenide abil Pepile ajev ütleb ise kirjanduse kasutamise kohta, mida ta oma kõikides teostes ehk siis narratiivi kasutamise kohta, mis on tavalisest ütleme, tantsuteatrist selles mõttes erinev, et armastab väga sõnu ja armastab väga lugusid. Et kirjandus on tema jaoks alati vormi, stiili, kontseptsiooni atmosfäär, vääri allikas. Ja tegelikult ta ei kasuta kunagi seda lihtsalt ümberjutustamise jaoks. Ja tema jaoks on kõige huvitavam teatris just see, et mida siis nähakse ja kuidas seda kõike tõlgendatakse, mida loetakse. Ta ütleb, et, et teadmaks näiteks totello kägistas oma noore naise, selleks ei ole vaja minna teatrisse. Et selleks nagu võib käia lihtsalt kooli kirjandustundides ja kunstiline tekst selles mõttes erineb oluliselt ajalehetekstist veebilehe abil oleks kasutada oma kineetilise teatritrupp. Siis oleks raudselt seda öelda, et see on nagu puhas tantsuteater, stanzuljate tegelikult kasutab niisuna teksti, muusikat, dekoratsiooni, kostüümi, kõike seda. Ja ma arvan, et professionaalsete tantsijate puhul kasutaks seda liigutust nagu hästi palju ka rohkem. Et sel puhul tegelikult ilmselt on lihtsalt tegemist sellise tantsu diaatriliku interpretatsiooni ka sellest Tšehhovi kirsiaiast. Et kuivõrd tekst oli seal tegelikult väga oluline ja see, kuidas need noored tead seda andsid ja kuivõrd kaoli selles mõttes võib-olla oluline isegi minu arust mitte niivõrd see liikumine, mis toimus sellises moderntantsu võtmes seal lavadel. Aga pigem oli just oluline võib-olla see liikumine või see mõtlemine või see võti, et see liikumine toimus nelja erineva lava vahel ja need tantsijad liikusid kõikide nende lavade vahel, et see liikumine polnud nagu selles mikrokosmoses sees, aga selles suures lavastustervikus nagu sees, et see oli võib-olla selles mõttes eriline, et selline tantsuteatri mees võib-olla siis mingile draamalavastusele või sõnalavastusele lähenemine võib kokkuvõttes vist öelda. Ütleme, kas ei ole äkki mingi tühine formalism? Sellest formalismist on tegelikult meil ju väga hea Luikede järve lavastus Von Krahlis, kus Beljajev ja jalakas siis koostöös on seda Luikede järve tõlgendanud Vene formalism ja balletiklassikat. Aga noh, nagu ma alguses ütlesin, siis minu jaoks jäigi see natukene nagu selles mõttes segaseks, et et ma kuulsin, et hilisemad etendused olid juba nii kulgenud, et selle musta risti pealt siis kus nende vaatajad said rahulikult ringi jalutada ja vaadata neid erinevaid lavasid olid eemaldud toolid, et inimesed said tõesti seal nagu ringi kulgeda ja algne idee oli tegelikult, et 20 inimest on korraga üleüldse Tajaskonnas. Aga seal oli vist 160 kuni 200 ühe õhtu jooksul. Mis tegelikult noh, kuidas öelda isegi varjutas kogu selle algidee visele mõtlemise Beljajev veel oli, et inimesed saaksid kulgeda rahulikult tegelikult vaadata. Ja selles mõttes jäigi minu jaoks paljuski asi formaalseks, et Ta ei saanudki kulgeda, vaadata nagu seda nelja erinevat lava sealt ei pääsenud ei edasi ega tagasi ja näitlejad olid nagu ise ka natukene hädas, sest nad ei pääsenud ka ühelt lavalt teisele iga kordelt. Et aga ma kuulsin, et see oli nagu paranenud, et selles mõttes oleks hästi huvitav näha, et kui seal on hästi palju õhku ja liikumisruumi, kuidas see asi nagu siis töötaks. Aga mind nagu häiris ka kõvasti näiteks see, et et see tekst, see oli erinev tegelikult neljal erineval laval ja sellises suures saalis, kus on nagu eraldamata, mingeid vaheseinu ja midagi ei ole hakkas üks tekst nagu isegi teist kuidagi segama, et nad kajasid koos hästi palju auditiivset müra nagu ümberringi. Et mulle kohutavalt meeldib Beljajev Aasia ja temal on kuse need külluslikud ideed või see no niuke täiesti nagu narreli kannel. Selles mõttes kogu aeg tuleb mingeid nalju, ideid, metafoore, mõtteid, et lihtsalt noh, tahaks nagu seda kõike näha ja korraga sellest kõigest nagu osa saada, et kui sa tajud seda kõike ümberringi nagu 1000 mesilast sumiseb, aga sa ei suuda seda jälgida, et selles mõttes oli nagu kahju, et see jäi natuke formaalseks, sisulises mõttes küll Beljajev on ise ei olnud ju selle ilu kohta ka, et tegelikult tema meelest ei, seal on kui tantsu ja võibolla siuke üldistada. Trit ei saa üldse tegelikult vaadata kurbuseta sest ilu lõpeb ja kaob iga sekundiga, et mitte kunagi korduda, see on see nagu teatri fenomen või teatrietenduste eripära, et igal õhtul on, eks ole, üks etendus ja siis see lõpeb ära ja, ja siis nagu ei olegi nagu enam midagi, et kuhu see jälg siis nagu jääb, et kuidas seda salvestada või või püüda. Aitäh Kristiina garantšele. Nüüd aga edasi. Arutelu Eesti teatriliidu kontoris. Teemaks eesti näitleja surm. Meeldetuletuseks septembri alguses Tartus toimunud teatrifestivali draama 2005 lõppedes jäi erinevate žüriiliikmete jutust kõlama mõte, et eesti näitleja kõrgetasemeline mäng on jäänud tahaplaanile. Laval on tüübid eesti teatrikuulsat karakteriloomet näeb erinevates festivali järelhüüete son teema võimendanud nii kaugele, et näitlejad on alla käinud ning et noored näitlejad baseeruvad teatri masinavärgis paari aastaga sest teater tegeleb pideva müümise, mitte arendamisega. Kuidas tundub asi seestpoolt? Rein Oja ja Tambet Tuisk? No mis, mis puudutab nüüd see, millele toetutakse seal, et varianatimaassev olevat öelnud niimoodi, et näitlejate tase on, on langenud kui nüüd täpselt vene keelest ma ütlen, see on see sama lause, mida seal kasutati ka, et tõlkes kaduma läinud siis ta ütles ilusti selle lauset streeni, artist Stav nii ise see tähendab, et jäi tahaplaanile, see ei tähenda mitte seda, et noh, et nende tase või mingi see ja ta täiendas ennast ka sellega hiljem veel juurde, et ütles, et ta ei taha, et eesti teater muutuks selliseks kus kohas väga hästi varustatud, tehniliselt varustatud teatrites oleks tähelepanu, peaks andma preemiaid, operaatorit, tööle, valgustajate tööle fotograafidele või nendele, vaid ta tahaks, et noh, et see eesti teatri tugevus mis on, mida te millega, millega tema nagu harjunud või et see säiliks just nimelt selle näitleja tugevusega. Et tema pretensioon oli nagu selline. Teiseks ei ole mitte žürii arvamus, sellepärast et noh, et kui me räägime mingist minevikust või olevikust, siis tõepoolest marinaadi Mašova vist on ainus selles žüriis, kelle puhul võiks öelda, ta tunneb hästi teada. Teised sisuliselt nägid seda esimest korda, nii et nemad ei saa rääkida, et kas oli kunagi parem või kas nüüd on tase on muutunud või, või midagi niisugust. Et sellepärast ma ütlen, et tõlkes kaduma läinud. Et see oli tema arvamus ja, ja see arvamus oli just nagu just sedapidi, et noh, et näitleja on, millegipärast on pööratud tähelepanu olulisematele mitte olulisematele teistele asjadele, ütleme aga, mis puudutab veel seda ja seda sedasama taseme näitamist või või. Paar aastat tagasi või kaks või kolm ütleme, üks või kaks festivali tagasi süüdistati nagu seda, et Eestis ei ole nagu kujunduse lavastuse ideid, et noh, et seda ei toimu nagu noh, et vormiliselt on kõik kuidagi ebahuvitav, et näitlejad on, tõusevad õnneks näitlejad tõusevad esile. Siis nüüd sellel festivalil nägime, et minu arust on tõesti väga mitmepalgelist teadlikkus, oli väga palju muid ideid ja noh, mingisuguseid muid vorme kasutati väga palju. Siis on kohe nagu kivi teise kapsaaeda kiiresti, et noh, et näete, nüüd võtsite näitame, vaatan pilti seal või vaatan või kuulan muusikat või, või vaatan, kuidas valgus vilgub, aga millegipärast näitlejat ei märka, et tähelepanu sealt ära töötatud tõmmatud. Vaat see on nagu see, et mida ma tahan nagu öelda, milles ta nagu minu arvates rääkis ja mul on jube kahju tegelikult, et see muidugi seesama see kõige olulisem seesama žürii või ütleme muu, vaataja muud mujalt vaataja, kes ei ole mitte Eestist, vaid mujalt. Vaata see tagasiside jäi niivõrd lühikeseks ja suhteliselt niukseks pealiskaudseks. Et tegelikult oleks võinud selle probleemi tõesti tõesti läbi rääkida ja muidugi siin ma viskan kapsaaeda kivi praegu endale. Või mitte, isiklikult mitte endale, aga see teatriliit oleks võinud tegelikult sellele tähelepanu pöörata, et tagasiside oleks võinud olla vähe aktiivsem või või noh, me oleks saanud nagu põhjustest aru või noh, mida siis tegelikult siiralt mõeldi. Ja teiseks muidugi ka sellele samale festivali korraldajatele, kellel noh, see, ma saan aru, et see žürii töö oli väga pingeline ja väga-väga väsitav noh, mõni mõnel päeval neli etendust ja, ja ja et, et see suhtlemise osa jäi nagu väga väikeseks. Et sisuliselt, vot see on nüüd üks asi, mida tuleks järgnevatel aastatel küll parandada, et noh, et me saaksime asjadest ühtemoodi väga aru. Aga see, see, et näitlejate tase on madalamaks jäänud, selles ei olnud, ma saan aru, et küsimus on see, et näitlejatele on antud Need ülesanded põhinemis. Etteheide oli, et ülesanded, mis antakse näitlejatele ei, kuidasmoodi, ei lasta nagu rolle läbi mängida, vaid vaided, et nende arvates nagu antakse rohkem nagu märkija sümboli rolli või noh, see seesama, et karakterid või tüübile on nendes lavastused nagu suuremat rõhku pandud kui sellele, et noh, et näidata ühe ühe mingi rolli pika arengulugu, et noh, et see on nagu vähemaks jäänud, aga see on, minu arvates ei ole mitte mitte ei räägi näitlejate tasemest, vaid see, et ülesanded on teistsugused. Tambet Tuisk draamal sama žürii poolt auhinnatud näitleja Mina ei tea, mina olen jälginud, ütleme eesti teatrit siis nagu pidevalt ma võiks ütelda, et lavakunstikooli sisse saamisest kuni selle lõpetamiseni neli aastat pluss nüüd siis hakkas minu kuues hooaeg ütleme eesti professionaalses teatris. Et siis võiks ütelda, et 10 aastat. Et mina, mina ei oska, et ma ei oska seda niimoodi nagu ütelda, minule küll ei jäänud silma, et seda on nagu hiljem räägitud, et et hoopis üks teine teema, mille võiks nagu hiljem sisse tuua või, või sellest nagu ma ei tea, kas sellest peabki rääkima on just see jutt mingist näitlemisstiilist, mida te ise, eks ole see Soome žürii liige esile, et see tundub nagu hoopis huvitavam, vaid, mida ta mõtles. Mitte et mõelda sellele, kas hinnang, et mis see nüüd tähendab, kas ma mängisin halvasti või hästi või ütleme, meie eesti näitlejad vaid mida ta mõtles. Et kui kogu aeg me otsime seda, et kõik koos sind, et näitlejad, lavastajad, kriitikud ja veel teatri ümber käia, nii et noh, et kus see teater võiks areneda vä. Mis on need uued suunad, mis uus tõuge võiks olla, et siis et siin nagu praegu, nagu üks väike iva oli sellega, et üks mees mainis, et vot see on niisugune asi, et ta soomes tajub ka seda, aga mis see on see arusaamatuks, samamoodi nagu jah, et sa, Rein rääkisid üle selle, et selle nagu tõlkevea, et, et praegu Eestis nagu me noppisime üles selle, et näitlejad on jäänud nagu näitlejatase on nagu halvak. Näitlejatase on käinud nagu olla. Aga tegelikult mõte oli natuke teistsugune vä ja ka seda ei rääkinud lahti või no et see inimene ei saanud lahti rääkida, ta ütles ainult ühe lause. Ja nüüd korjasime selle üles ja nüüd me veeretame seda palli ja veeretame seda palli ja palli pall, eks ole. Minu teate, minevik on siis natukene pikem kui sull, eks ole, et ma olen näinud neid nii, eriti eriti see, mis puudutab nüüd nõukogude aegset teatrit, kus kohas oli küllalt palju oli niisugust ridade vahelt rääkimist ja karakterite Nov kappi ka lahtimängimist ja mis tihtipeale muutus igavaks, sest midagi igavamad kui kui pidevalt mõtlev näitleja laval, eks ole. Sest me tegelikult rääkimise ajal mõtleme. Ma ju mõtlen praegu hetkel, mida öelda, mitte nii, et ma võtan endale pausi, näitan, mõtlevad selga ja siis ütlen seda. Aga see on mingisuguse noh, mis on mingi väljakujunenud. Ma ei oska öelda, kust kaugelt, aga ma tean, et esimesena on selle kuulsa ja väga näitlejakeskse vene teatri või noh, sellele on juhtinud tähelepanu juba Tšehhov, kes teadupärast kirsiaias kirjutas asju juurde. Kuna Stanislavski, kes mängis tookord kajevit, venitas stseeni nii kohutavalt ja mängis oma rolli lahti. Ta kirjutas sinna juurde, et näiteks sisulise teksti nagu viimases vaatuses, et rongi väljumiseni jäänud 20 minutit, me peame 10 minuti pärast minema hakkama. Hiljem juurde kirjutatud tekst. Sest et proovide ajal ta märkas seda, et noh, et näitlejad võtsid endale aega nagu rollile kohutavalt keskendutud, iga viimane, kui, kui rumal seal saalis saaks aru, mida siis nüüd, kuidas keegi läbi elab, midagi ja kui kahju tal on lahkuda või kui suur rõõm. Nii et ma ei, ma ei oska küll arvata see, et, et mina olen väga valmis selle tempoga kaasa minna ja mulle tundub, et tegelikult praegu on, on see, mis, mis teatris toimub, tunduvalt tempokalt, nõuab suuremat valmisolekut publiku poolt. Kui see, mis vanasti tulen, istun sinna tugitooli. Mis te meile siis täna õhtul näitate käsutada Sirdi lauset, et esimese veerandtunni jooksul niikuinii mõtet midagi teha. Sellepärast et publik vaatab kõigepealt, kes on teatrisse tulnud, kellega on tulnud, kas ma näen ka hea välja, kas kellel on sama, kellel on samasugune lips või ülikond ja siis alles hakkab tükk peale, ma leian, et, et see kiired ajad, kiired autod, kirjud etendused. Mulle meeldib. Millest Pekkamilonov rääkis, oli see, mida nad soomes nimetavad päetektinguks, mis justkui oleks nagu vanade teatritraditsioonide järgi halb näitlemine, aga tegelikult kannab hoopis teist mõõdet, kus näitlejanna oma tegelaskuju kõrval Mul on vot seda Milano Fit on raske nagu kommenteerida, sellepärast et see ju ka tegelikult nagu raske lahti mängimata. Kui me nüüd vaatame selle peale märkamatult hüppame nagu Keili peale, kes räägib, eks ole, näitlejate kasutamist seriaalides, eks ole, siis nii-öelda selle kõige tavalisemat Suhtlemisvõi olmetasandil sotsiaalseda siis seriaalid esindavad seda noh, minul muule tundub isegi tunduvalt rohkem seda nii-öelda seda vanemat teatrit, kus kohas ei anta hinnanguid ja kus igaüks mängib oma rolli. Väga-väga soravalt on dialoog, eks ole, välja mõeldud ja kordagi nagu seda, seda, seda noh, kindlasti ei ole seal midagi väga palju võimendatud, aga, aga, aga paljudes paljudes asjades ma ei, ma ei julge öelda, et seal mitte vana teater. Tähendab kunagi oli, oli tragöödia komöödia ja mängimine oli, oli muidugi tunduvalt teatraalsem, eks ole. Aga mingi hetk on küll olnud teatris ju see nii-öelda olmedraamaaeg, kus kohas mängiti suhteliselt loomulikult hästi loomulikult mingisuguseid asju. Ja mõistan, et väär acting võiks tähendada seda, et, et nüüd mängitakse nagu noh, loomulikke asju aeg-ajalt nagu ebaloomulikult, võib-olla neid selle eesmärk on, kui neid esile tõsta on ebaloomulikult ebaloomulikkuse ka aeg-ajalt tõstad sa rohkem mesilase kui loomulikkusega. Nii et võib-olla see tähendab seda. Ma ei oska öelda, teine asi on ka see, et noh, et seriaalide mängimises noh, kui me, kui need hääled ning minu jaoks on, siis vaadates praegu ma toetan Keilid, eks ole, hetkel sellel artiklil, et umbes seriaalides mängimine on mingi paha, paha, paha ja näitlejad morjendanud ei teadnud, mida tehakse. Killustatakse puistatakse laiali niisugustes kohtades siis vaadates mingit nii-ütelda traditsiooniliste seriaalide maid, siis seal on väga teatraalselt mängimiseks mõeldud Hispaaniat või Portugali Brasiiliat, eks ole, mehikut, see on noh, nii päädak ning et ma ei taha rääkida selles mõttes, et aga mitte selles mõttes millestki doonov rääkida. Ma arvan, et see väed, acting, mis meil on see, et, et vahepeal noh, näitleja astub. Ma mõistan tegelikult, mida ta mõtles, aga. Seleta siis, mida te mõtlete, Ma mõistan, mida ta mõtleb, ta mõtleb sellega seda, eks mängitakse stseen ära ja siis näitleja astub tegelikult nagu oma rollist kõrvale, annab ise sellele Senile nagu hinnangu ja et ta lülitub ümber kiiresti ja ta sellepärast mulle tundub, et nagu sedapidi et see tähendab nagu seda mitte rollile võitlemist seenile või mingi nisugune ta ei, ta ei taha seda, et noh, et, et kuidas ma ütlen, päädhacting võiks tähendada ka seda, et inimene ei unustaks ära, et ta on teatris. Et see ei ole elu, mida lavale vaadatakse vaid see, see on teater. Sina oled vatti hundiga rohkem teinud, aga Mati Undi, nii palju kui mina olen, tegin taga Mati Undi, see oli tema lavastuste ju põhi, see oli üks põhiliine ju ja et see publik saalis ei unustaks ära, et see on nüüd Vanemuise suur maja ja seal Vanemuise suur lava ja eks ole ja ta rõhutas seda iga kord, eks ole. Kui me kahekesi sinuga meistrit Margaritat mängisime, isegi tahtis saata sinna sisse panna siukseid asju, et see, et me ei saagi aru, et kas me nüüd räägime nagu tüki teksti või me räägimegi sellest samast teatrihoonest. Ei, no ma ütlen, et, et ma mäletan isegi seda omaaegset tangot, mida me linnateatris tegime, siis meil oli täiesti vahepeal oli täiesti stseen, kus me Andrusega või inimene või rollist välja, kui me hakkame arutama, kus kohas selles teatris tegelikult köök asub, eks ole. Mis ei puudutanud seda, ütleme seda proosaki tangoetendust meid sugugi ja see meeldib, paljudele meeldib paljudele absoluutselt ei meeldi niisugune niisugune asi, mõned tahavad, et viiks inimesed viiks kaasa. Loomulikult on inimesi, kes võtavad vastu ühte teatrit ja on inimesi, kes võtavad vastu teist teatrit, see, et meil nagu natuke teistmoodi need asjad praegu käivad või noh, liiguvad seal lihtsalt teine tee, see ei tähenda mitte seda, et, et midagi on halvem või parem see lihtsalt natuke teistmoodi. Aga see, et eesti teatrist kaob kunst, noored anded tulevad teatrisse ja masinavärgis baseeruvad paari-kolme aastaga. Noh, siin võiks siis mõelda nagu selle peale, et see ei ole nüüd küll näitlejate süü, et kas nad baseeruvad kolme või kahe aastaga, vaid see võiks olla ikkagi selle süü, et kas neile pakutakse väärilist materjali, mis neid ennast huvitama paned või või teisiti või midagi muud. Ma tean, et balletispetsialistid loevad fuajeedeede arvu kusjuures ei ole enam oluline, noh, et võib-olla kaasaegses teadis, et noh, et kas on neid 33 või 35 ja kas inimene keskpunktist liigub ära või mitte seal tehniline teostus, eks ole. Aga osade jaoks on see väga tähtis, et näha niisugust asja, kas on väga täpselt väga hästi tehtud, teiste jaoks on tähtsad uued ideed. Siniselles mõttes ma küll ei näe seda plaseerumist kuskilt, panen lihtsalt natukene teistmoodi tegemist, aga kes seal hindajad? Meil on sageli, ütleme ka sellel festivalil ütleme, need, kes Eesti teatrit eelnevalt tunnevad, need on need hindajad, kes tegelikult on, on väga pikka aega selle teatri juures olnud, eks ole. Äkki seal ametlikud hindajad, kes on, kes on harjunud mingisuguse teatrivormiga ja nemad tulevad, vot ma tahan öelda, et nad esindavad seda klassi, kes tulevad vaatama seda, mida nad teavad, et siin on tugev. Ja kui siis mingi teine asi hoopis on tugev, siis aeg-ajalt võib tekkida hoopis see, et nad ei märka seda poolt. Ja, ja pigem noh, mina tahaks küll öelda teatriinimestele, et olge, olge avatumad. Tähendab see festival mis nagu üks pluss on küll see, et ja nüüd hiljem see nüüd siis võimendub, võimetatud tekitab ning nagu vastukaja või et üks, et me oleme nagunii sumbunud, et ühed teevad ühte asja, teised teevad teist asja, kolmandad teevad kolmandat asja. Eks see ole, igaüks ajab oma oma rida, see, mida ta oskab või, või mis teeb ta näeb, et niukesi teater peaks olema. Aga et mingit siukest nagu vestlust või nagu terviklikku arengut, et siukest ei ole, et see noh, et sellesse draama mõte on, on ju, ja aga õnneks nüüd on nagu tekkinud väike sihuke mida me teeme või kuidas me oleme või kuidas see asi on pääd, acting või kas näitleja on kadunud või kas lavastaja on kadunud või et selles mõttes on see nagu positiivne. Aga hea, et me tegeleme praegu šifreerimisega. Kui mõelda nende lavastuste peale, mis näiteks need draamal ära märgiti teatud inimeste, eks ole. Meeldivus on, neile meeldisid sellised asjad, aga ikkagi, et kui mõelda, et see on troll-poiss, Pal-tänava poisid see on juuli, on kõige niuke, kui ma teen praegu liiga, Julia on ainuke suure lava tükk, ülejäänud on väiksed kooslused. Et nüüd on see ka, et noh, et et võib-olla juhtubki nüüd niimoodi, et, Et mingid sihuke, et kust saab nagu otsida või kus sul on nagu võimalus seda teed valida, et need ongi nagu väiksemad grupid, et ongi nagu väiksemad vormid. Järsku. Tegelikult mäletan, sellel ajal, kui me juba saab piiraga 97 jah, tegime kolmekrossiooperit, siis tegelikult saab piro ütles, ütles, ütles sellel ajal, et ilmselt on praegu see aeg, kus varsti kohe tuleb see aeg, kus kohas teater läheb nagu väikestesse väikestesse kohtadesse. Sest et seoses noh, ükskõik interneti, infotehnoloogia kõige selle arenguga inimestele on tegelikult vaatemängud väga kättesaadavad, nad võivad neid ise kokku panna ja, ja noh, kaugelt kogu valgustehnika, kõik see muu on, on nagu noh, niivõrd palju domineerib, et näitleja ütleme, osakaal suurel laval muutubki väiksemaks, sest on vaatemänguaeg ja sellepärast teatriväärtus seisneb selles, et mängitakse seal, kus publik saab olla tegelikult ütleme näitlejale väga lähedal. Et tema väärtus hakkab tulema sellest, et see on see nii-öelda see on ainus ainus, sisuliselt ainus elav kunst, eks ole, kuskohas kus kohas noh, kõik toimub siin praegu tõepoolest hästi, et ma saan seda peaaegu katsuda, mis on siis mis on tegelikult nagu linnateatri pikaajaline voorus juba olnud, et noh, et inimesed peavad jalad eest ära võtma siukseid, näitleja möödub parasjagu, et aga, aga võib-olla on selles tõde jah, et et nende väikevormide peale, noh, teatri teatri mõttes peabki, peabki tulema, aga kahjuks selle juures, eks ole, see, mis, mis nüüd puudutab seda teist poolt, et nendes samades väikestes hästi lähedased olevas kohas. Ei, ma ei mahu väga palju publikut. Ja kindlasti on nii-öelda noh, institutsiooni poolt ütleme riigi poolt on, on, on ikkagi see, et noh, et, et võimalikult palju publikut näeks seda teatrit. Ja siin on väiksed käärid küll asjal. Et Ühelt poolt riik tahab nagu publikut teiselt teiselt poolt tahab nagu kunsti. Et kunst praegusel ajal noh, kui muu on kõik kättesaadav, võiks sündida väikses saalis. Ja samal ajal seda vaatemängu ei peaks nagu noh, ei peaks ei peaks nii väga toetama. Noh, ütleme neid asju, mis toidavad ennast ise, ma mõtlen näiteks Musicale mingisuguseid komöödia, mida on võimalik suurtes kohtades teha ja mille peale siis peaksite publiku saama. Kahjuks on see nii jah, et, aga ma kujutan ette, et. Mul ei ole muidugi midagi selle vastu, ma olen pikalt harjutanud väikses saalis mängimist mulle tegelikult ma leian, et see on, see on väga hea ja nüüd saaks selle saladuse kätte, kuidas ka nii-öelda kui see lavapiirjoon on väga selgesti määratletud, ehk siis suurel laval, kus on noh, lava on tõstetud või, või siis on joon, et kui see seal ka see sein ära kaoks, et noh, et inimesel on ka viimases reas tunne, et ta saab seda elavat, elavat puudutada. Ma ei mõtle füüsiliselt, kõik nad on nii lähedal ja samas ruumis, publik saab olla puudutatud, olla puudeta, lase võimalus olla. Sa oled paar korda küsinud seda, et ei vastanud sellele failile baseeruda, ei pea pikalt seda Keili artiklist rääkima, eks ole, seal õied noor näitleja plaseerub väga kiiresti, onju, aga siis ta võiks tuua nagu mingeid olemuslikke näitajaid või mida te mõtlete, sest ma arvan, et leiame igast teatrist, igal ajal me leiame, eks ole, õnnestumisi kuidas noor inimene ennast üles töötanud ja me leiame ka neid vastupidiseid näiteid, siin on nagu, siin on nagu mitu teed, kõigepealt hakkab inimesest, kindlasti hakkab see näitlejast, kes on erinevaid natuur, kes ei suuda kogu aeg olla, ütleme sellel positsioonil, et näita nüüd, kas sellest tuleb midagi ja esimene, aga kell vist rõhus nagu sellele, et kui nüüd et näitlejad väga kähku, nagu heidetakse ära noored, eks ole, tahetakse nagu staari saada nii-öelda tahetakse seda, et keda saab müüa. Aga just, et millele ta tähelepanu pöörab ja mis on nagu õige on see, et ei tegeleta nagu pikaajalisem arenguga ja see on ka kogu teatri küsimus võib-olla, või seal kogu mingi repertuaari, et kuhu me tahame jõuda või kus see suund on vähemalt mis teed pidime nagu käime või läheme, eks ole. No ja ma ütlen, et teatrites on, kui nüüd Igalt poolt hoitakse nagu kokku, et noh, et kuna kõik asi, kõik on kallimaks läinud, inimesi on vähem, kes töötab kõigi, vaadatakse, et kõike saab nagu, nagu kasutada rohkem, siis mul on niisugune niisugune tunne, et noh, et, et üks osa teatris on nagu suurenenud kõvasti see nii-öelda see müük ja turundusneed osalevad nagu teatis, räägitakse nagu müümisest ja turuleidmisest ja ja ma ei tea millest kõigest, et noh, et, et üha natukene on nagu jah, on kadunud, kadunud nii üleüldises rääkima seda, et vabandust, aga kas me tahame midagi öelda? Meil on nagu midagi ütelda, aga ma ei arva, et siin ei ole viga mitte nendest, kes seda teevad, ei tea, ei, ei, ei, lavastajate, sei kunstnikesega näitlejates, vaid siin on tegelikult ikkagi seesama müügi müügistrateegia, ma kardan küll, et praegusel hetkel on nagu ettekujutused. Et me oleme ikka väga kuidagi nagu tarbijaühiskonnaks ja seda kujundatakse nagu üha enam juurde, et noh, et ostetakse, müüakse nagu kõik, et kõik taandub nagu ostu ja müügi peale. Millegipärast seesama natuke aega tagasi räägiti, et meil on, meil on niisugune kummaline kummaline riik, kuskohas on umbes üle 50 kõrgkooli, eks ole. Ma saan aru, et need, nii-öelda need nii arvestatavad kõrgkoolid, mida on Eestis umbes neli või viis, noh, kui ütleme, spetsialistide kõrk olid juurde panna, aga ülejäänud õpetavad ka, annavad kõrghariduse, annavad bakalaureuse-magistri-, milles ärijuhtimises enamasti enamasti on see, keda valmistatakse ette ärijuhtimine, see ongi siis nagu selle 50 see kvintessents kõrgharidus, seda valmistatakse ette niisugust suhtumist, et noh, et kohe tuleb hakata äri juhtima, kohe tuleb hakata müüma. Kohe tuleb hakata turundusäri, müügijuhid, need on need, kes saavad kõrghariduse kus neid panna. Ja kuna neid ei ole kuskile panna, siis nad siis tulevad, nad mõtlesid solkima, tulevad teatrisse ka, eks ole, müüma ja turundama ja kõike ja toovad oma dokumendid mingisuguses kummalise kummalise sellega ja aga teine on see, et ka nemad on ka need, kes tulevad teatrisse vaatama ja vaatavad, võib olla tähtis selle pilguga etendust, kuidas müüa. Nad tahavadki näha konkreetset tüüpi, kes on nagu konkreetselt konkreetse kuvandiga kaup. Näitleja yks eks ole, vot meil on näitleja, eks me saame teda müüa. Meil on siin kõrval näitleja y, vot teda ma nii väga müüa ei saa ja siis tekib see probleem võib-olla kyljest nagu. Ta vaatab lavale seda näitama, et ma pole kuskil näinud. Tema pole Realis mänginud. Ei, ma tahan öelda seda, et, et ma eelmine aasta, kui oli meil see teatripreemiate kätteandmine, siis, siis ma seal nagu selles raamatus ka, et jumala eest, et hoiaksid sellest nagu kaugemale. Et meie magamistuba on, on ajakirja jaoks suurem uudis, eks ole, kui meie tehtud hea etenduse hea roll, eks ole, natukene on küll see, et müüb paremini see, et kas sa näitad kuskil seltskonna ajakirjanduses oma oma korterit, autot, naist, lapsi, mida iganes, eks ole, peaasi et eraelu ja siis seal lõpus on see, et, et ajakirjanik julgeb veel isegi öeldakse, et kahjuks ma ei ole ühtegi etendust näinud, aga mida te viimati mänginud? See, vot see on, see suhtumine. Kuidagi on. Ma mõistan, et tegelikult me peaksime ise töötama selles suunas, et noh, et see suhtumine ei oleks niisugune. Aga samas ja tihtipeale need artiklid lõppevad sellega, et ja samal ajal on sellel näitlejal tuleb varsti välja uuslavastus ja ta mängib seal seda rolli nagu haakub täpselt sellega, et mis värvide värvis, mõned seinad maailmateater ja tegelikult teadsid, ise suunavad seda protsessi väga paljuski väga-väga professionaalselt. Muidugi, ma ütlen, et jaa, seda küll, ja teiseks on ka, muidugi on tore ja ajakirjanik kindlasti ajakirjanik. Ma näitan näppudega niimoodi, see, kes selliseid selliseid kirjeldusi kirjutab, et tema selle paralleeli leiab, ise, ma ei ole sugugi kindel rivisse oma seina sellepärast punaseks, et et näiteks Mati Undile meeldis punane valgus. Ma ei ole sugugi kindel, et see sellepärast niimoodi käib ka, aga, aga noh, neid ühendusi on võimalik leida, sest see on kõik. Et mitte liiga teha nagu nendele inimestele, kes tegelikult on väga olulised teatri juures, et need müügiinimesed, kes, kes nagu organiseerivad, et et et ideaalne oleks ikkagi see, et need inimesed, neil oleks ka nagu seesama mõtlemine, mis seal, mida, nagu näitlejad ja lavastajad teevad, et nad, et tihtilugu, et millest see probleem tekib niimoodi, et just et nagu sa ütlesid, et tulevad inimesed ja neid on koolitatud nagu müüma produkti teatris on see asi natuke teistmoodi, et mis see, mis see on, mida, eks ole, müüakse. Ja need mõistaksid nagu seda teatrit, et mitte, et need ei ole nagu eraldi, aga et kui see nüüd see kooslus on nagu üks, et meil on selliseid lavastusi ja, ja meil on selliseid lavastust. Aga et kui tekib see kooslus, et kõik need inimesed tahavad ühte asja, et mitte ei ole nüüd müügiosakond ja nüüd on kunstitegemise osakond ja nad omavahel ei saa, ei saa läbi. Ei, ma ei mõelnud, ma tegelikult ei mõtelnud selle juures, et seda, et teaksite suhete, et nende peaks puuduma, nad tegelikult on suur osa jääb ju tegelikult töötuks ja hakkavad siis tõestama, kui väga nende elukutset vaja. Ja vot sealt tekib see, et aga see on küllalt suur hulk, kes võiks mõjutada üleüldist mõtlemist, sest neil on niimoodi õpetatud neli kolmandat. Aga samas päris see suhtumine, et on vist ka eesti teatrist nüüdseks juba kadunud, et et nad ei meediume teatrit ja hea teatri leiab publik alati üles. Sellist asja enam tegelikult ei usu. Vist ükski näitleja? Mina usun veel Pusudele. Kusjuures mina usun, mina usun seda, et see haakub nagu osalt ka sellega, et mis sa, Rein rääkisid, et noh, et jah, et me müüme või noh, et näitlejad, eks ole, müüme ennast kuidagi läbi selle, et kellega me elame ja kus me käime. Aga mul on tunne, et kui inimene teeb oma tööd, ta teeb seda nagu väga hästi siis see inimene või see koht leitakse üles. Seda võib-olla ei leia üles protsentuaalselt eesti rahvast 90 protsenti. Aga seda leiab üles nagu 10 protsenti ja see on väga hästi juba. See on nagu väga hästi, kui mõelda näiteks suitsuõhtu peale mida, mida siiamaani me räägime, et vot suitsu-õhtu oli, see oli Eesti teatris ilma irooniata, eks ole, et see oli eesti teatrisse murrang palju suitsusuhtelt vaatamas. Palju käis suitsuõhtut vaatamas, nad mängisid kolmel-neljal korral kõige rohkem. Jah, kusjuures veel nii väikeses kohas nagu see Kirjanike Maja must saal, eks ole, nii et aga teine asi on see, et natukene on, vaata see see asi küll, et kui inimene tuleb teatrisse või, või asutatakse uus teater, eks, et siis ilma ilma selle praeguse harjumuspäraselt ta läheb natuke kauem aega, enne kui see teater või inimene üles leitakse. Sellepärast sellepärast aeg-ajalt kasutatakse seda, seda nii-öelda neid allapoole vööd lööke, et noh, et räägitakse võib-olla tema isiklikest suhetest. Et seal tekib see, mulle ei meeldi CD, aga millegipärast püütakse ju, nagu ma enne rääkisin ühiskonnast, et noh, et, et tehakse väga palju asju kergesti söödavaks. Ja üha enam noh, kuna see informatsioon on niivõrd suur, siis püütakse kõiki asju väga kergesti sööta söödavaks teha, sest et et inimesel on, inimene on oma loomult laisk, teadupärast, eks ole, ta võtab vastu selle, mida, millest tal on kergem aru saada, mida tal on kergem omandada ja sellepärast, kui sa midagi rasket noh, talle pakud, siis ta siis ta kergema vastupanu teed minnes ta võiks võtta seda mingisuguse tavalise asja. Noh, midagi ei ole teha. Nii on ja see ei ole mitte mingi uus asi, aga, aga praegu kus on neid võimalusi lihtsalt rohkem, eks ole, tuleb sellest natuke tuleb muidugi vaeva näha. Hea asjaga võib lihtsalt olla see, et kui teda ei kui teda ei, kui temast ei teata midagi, siis läheb selleks väga palju aega. Küsimusi tekitavad nagu materjalid, lavastused, mulle võib meeldida mingi teatud teatrilaad või, või teatud nagu lavastuslik või lavastuslikult võtted või, või teatud mängulaad. Aga no ma olen kindel, et selle tunneb nagu iga vaataja ära, kas, kas inimesed on sellega vaeva näinud või ei ole näinud vaeva? See on seesama, et need küsimused, mida küsitakse, võivad mulle meeldida või mitte. Aga et kui seal nagu mingi keskteel noh, ei ja, ja täitsa tore on ju. Et siis noh, selliste asjade puhul on nagu oht, et need on nagu väga kergelt tehtud ja need on kergelt vaadatavad ja, ja sinna nad ka jäävad, eks ole. Teatis on niimoodi, et meeldiv mälestus jääb meelde, ebameeldiv mälestuse meelde, aga aga noh, niisugune vahepealne mälestus sellest ei teki mälestust isegi mitte parem, parem siis juba astutud. Et tagasi tulles väga tore, et see üks žürii liige ütles ja üks žürii liige tõlkis teda natukene valesti ja sellest ei tekkinud, et ei jää, vaid sellest tekkis, ei. Just õige ja tegelikult, aga, aga mul on ikkagi endiselt kahju sellest, et tegelikult see dialoog nagu puudu jäi või keegi ütleb loll. Siis me tahame teada, miks. Aga kui, kui see jääbki õhku õhku niimoodi siis, siis on nagu. Et osade inimeste jaoks, kes nagu teatrist loevad lehest mõne näitleja kohta või mingite kohtade, ma arvan, et siis on nagu see teema Eesti näitleja hakkab ära surema või et Eesti näitleja on mandunud. Et see nüüd on, et ühtepidi oleme nagu karuteene teinud või et seda asja võimendades tegelikult. Aga nüüd läheb ära, kui väga siis tegelikult inimesed armastavad teatrit, kas siis tuleb nüüd küll nagu rahvaaktsioon, et ei, tegelikult. Näitlejad on väga head. Näitlejad meeldivad meile väga hea, ei, nad ei hakka ära surema. Ma ei oska öelda, kuidas see tagasiside välja peaks nägema, selles mõttes, et noh, et, Ma kujutan ette, et siin ainus ainus väljund või mis, mis meil, mis, mida praegu väga kasutatakse, nii-öelda anonüümsed kommentaarid, eks ole, internetis, aga ma loen neid väga harva aeg-ajalt. No ma ütlen, et tõestus minu jaoks see, see, mida seesama žürii rõhutas ka väga vaatamata sellele, eks ole, näitleja silma ei torka, eks ole, Eesti teatripublik armastab oma näitlejat väga. Nii et noh, siis eesti teatripublikule järelikult torkab silma, et ühed ütlevad, et ei, torka silma, aga, aga, aga, aga mingi etendus, mis, mida üldse ära ei märgitud, kogu publik tänab püsti seistes, eks ole. Et vastuvõtt on tegelikult ainult kuuemaks, kui oli nende nõukogude aegadel. Ikkagi on see, et me saame selle jutu panna kõrva taha, mis nemad räägivad, meie käime oma teed, igaüks käib oma teed, et me ei saa nüüd, et nüüd tuleme eesti teater, tuleme kokku, et nüüdse kuus või seitse žürii liiget ütlesid, et vot see seis hakkab ennast nüüd realimeerima võime aias. Mina ütlen, et see on, see on üks silt, eks ole, mille, millest me oleme kinni võtnud, väga hea, ühtepidi on ju, et see tekitas mingit diskussiooni ja loodetavasti tekitab meel tekitab seda, et tegelikult et rohujuure tasandil, et kes ma olen, mida ma teen ja miks ma seda teen. Et kui nagu see protsess nagu jätkub, et siis on see nagu väga hea tükse mõelda ikkagi, et mis, mis asja majal ütleme siis nii, olgem siis tundkem, siis head meelt selleni. Noh, et pärast mõningaid nii-öelda ühe laadilisi festivale on lavastajad ja kunstnikud lõpuks näitlejatele järele jõudnud. Tambet Tuisu leia Rein ojale. Mõnikord tundub, et kommunikatsioon ongi teatrisse kõige tähtsam on. Tähtis on, et teatris kirjutatakse ja räägitakse, sest nii jääb see miski meelde ning ainult meelte mälus. Teater saabki olla elus väljaspool lava. Niikuinii on kriitikud rumalad ning teatritegijate kohus ning seisus on neid taga rääkida. Rääkida sellest, mida kriitikud rääkinud, rääkida, et mitte meelest lasta. Ning samas mõtlemist ju keegi ei kuule. Ning kuisundi kuulda siis võib-olla sendi märgatagi. Ning kui sind ei märgata, siis võib-olla pole sind olemaski, nagu ütlevad antud reklaamiinimesed. Nii nagu öeldakse, teatris oled märkamatu kõrval tegelema. Seepärast parem räägime häid teatrijutte kuulmiseni.