Tere. Mõnusat nädalavahetusele hea raadiokuulaja ja, ja erilised tänud neile kuulajaile, kes on teadlikult oma raadiovastuvõtjad häälestanud ooperigurmaanide lainele ja tere tulemast ka ka neile, kes on juhuse tahtel Meie saate, et sa oled kuulamas ja Carlo Bergonzi üks legendaarsemaid tenoreid laulis teile just Sissejuhatuseks saatuse jõust Verdi väga võimsast ooperist kauni aaria ja, ja see valik ei olnud päris juhuslik, et esitas üks legendaarne tenor seda. Kuna meie tänane stuudiokülaline on ka tenor, kes hetkel on legend siin meie kodumaal. Vaikselt väikselt, aga kellest saab võib-olla suur legend tulevikus, sest juba oma ooperilauljateed jätkab päris edukalt Kesk-Euroopas. Tere tulemast, Juhan Trallat, tere. Ja Johaniga juttu alustades, tegelikult leppisime kokku, et, et me räägime Tenuritest täna palju, kuulame erinevaid tenoreid erinevates esituses. Loodame saada sinu kommentaare sellele, aga mitte ainult sellepärast, et Juhani näol, ehkki noore inimesega on tegemist sellise huvitava isiksusega, et hakkamegi siis otsast pihta lahkama, nii palju, kui mulle teada on, oled sa muusikute perekonnast oled pidanud muusikaga juba nii-öelda rinnapiimaga seda sisse limpsima. Oled olnud usin ja, ja edukas viiuldaja ja, ja siis on sind äkki pööratud ooperiusku ja, ja, ja tutvusta enda, muusiku oma oma lauljaks saamise teed. Noh, nüüd on raske niimoodi praegu väga täpselt rääkida, põhimõtteliselt, mis on huvitav, et vanemad otsustasid, et nende nooremast pojast mingil juhul muusikut ei saa? Muusiku elukutse on raske ja teenib vähe ja ja vend mul klaverit juba õppis sel ajal. Aga kuidagi. Ma ise tahtsin kangesti ja mingi keegi tuttav õppis viiulit ja tädipoeg õppis ka viiulit ja, ja siis ma mõtlesin, et peaks iirid, hakkame õppima. No viiuldajat Must ei saanud, aga ma arvan, et see oli väga hea haridus ja ja ei ole mulle mööda külgi maha joosta. No sa loed nooti, nagu inimesed loevad kirjatähtedega teksti või, või on sul absoluutne kuulmine, on lauljana, tuleb see kindlasti kasuks, ma mõtlen, see noodilugemisoskus. Jah, absoluutselt kuu, mis mul ei ole, see on lihtsalt üks kaasus asi, kas ta on või ole mu vennale näiteks, on absoluutne kun nooti. Jah, ma loen nooti muidugi paratamatult ma olen palju orkestris mänginud ja nii, aga ma pean ütlema, et see on nüüd selline spetsiifiline asi, et et ma ei ole siiamaani saanud üle sellest probleemist, kui ma hakkasin laulma, et ma tahan korrata vaatama nooti ja tähti seal all ja see on minu jaoks raske siiamaani, sellepärast et ma vaatan kas nooti või teksti. Et noh, see on lihtsalt selline väike nali, aga no põhimõtteliselt muidugi ma loen matnud, aga sa oled teinud selliseid trikke, proovinud samaaegselt mängida viiulit ja laulda. Seda Aarne Vik kunagi kunagi tõmbas mu õnge. Seal ei, üks tema ooperistuudio vastased ma küll ei olnud ise muusikaakadeemias laulu üliõpilane aga mõtlesin fakultatiivselt laul, mis sel ajal ja, ja siis ta tegi sellise kõikvõimalikest ooperites, mis Orpheus ainetel kirjutatud läbi aegade tegi ta sellise läbilõike ja muuhulgas oli siis ka operetist offnbachi operetist off Orpheus põrgus üks duett, sellega algab operett peale Tiige ja, ja Orpheus duett ohven Bachi rahvusviiuldaja. Ja siis ongi seal niimoodi, et seal on suur viiulisoolo selles duetis, vahel tavaliselt mängib seda muidugi orkestrist kontsertmeister, aga kuna Ma siis nii laulmise kui viiulimängu hakkama sain, siis me ta niimoodi tegime, et, et ma mängisin ja laulsin. See ei olnud kerge tegelikult minule üllatuslikult, aga ma sain taga, sain tega hakkama. No kui ahven, tahi Orpheus põrgus võiks kunagi Eestis lavalaudadele tervikuna tulla, siis, ega tegelikult tõtt-öelda ega ma ei teagi, teakski Eestist teist inimest, kes oleks võimeline Selle vokaalpartii ära laulma ja tegelikult ka viiulit mängima, sellepärast et, et kui see tõesti tuleb orkestrist või kui see on nii-öelda markeeritud siis ei ole see muidugi see No, ja nii, ta on kunagi, kui ma veel folks ooperis olin, siis, siis väetan folgis operliini folk sobil siis direktor küsis mu käest kunagi, et et kui nad näiteks tahaksid võta paganiini või Orpheus või mingid sellised, kus on ka viiulit mängida, et kas ma oleksin sellega nõus. Aga siis ma juba aastaid mänginud ja ma ütlesin, et nojah, et kui mulle aasta otsa ette öelda ja hästi maksta siis ma võib-olla teeks, aga üldiselt ma sihukest jama ifitsiste. Siis tuleks jälle uuesti viiul kätte väe loomulik, aga sellest muusikavalikust, mida sa oled lahkesti täna siia stuudiosse kaasa võtnud on, on siis võib-olla üks sinu sinu viiuldajatest eeskujusid aisaks Stern ja, ja selle viiuliteema lõpetuseks äkki kuulamegi ühte Ühtegi viietoorsemalt lugu, mida on kunagi kirjutada, mis on ka väga populaarne see Nikolai Rimski korsakovi kimalase lend ja mängib aisakesteern. Jätkame ooperigurmaanide saadet külaliseks on täna tenor Juhan Tralla. Kas mõiste või elukutse? Tenor assotsieerub või assotsieerunud kuju kunagi vanasti sul, kas on see tunnustav või, või on see või on tenorit ja puhul ka sellist, noh, ma ütlen lausa sõimusõna, aga, aga pisut kõrk ja, ja sellist rahamaiast, kuid suhteliselt sisutühja ja, ja ilma ilma hiilgava mõistuseta olendite peetakse mõnikord silmas sellega, et, et kuidas sinul on suhe. Tenor lusega no vot minu eripäraks on see, et ma olen selle tenorluses sügavalt üles kasvanud. See tähendab seda, et kui enamasti võib-olla inimene kasvab üles sellises reaalses keskkonnas ja siis hakkab tasapisi lähenema sellele maailmale mis tema selliseks ametialaseks keskkonnaks kunagisi saab, siis minu puhul on nagu vastupidi, et see keskkond oli, oli kogu aeg olemas ja siis ma hakkasin sealt kõrvalt ka seda muud maailma märkama. Selles mõttes mul on raske sellest haarlusest midagi niimoodi väga rääkida, see on minu jaoks üks niisugune iseenesest mõistetav loodusnähtus. No selgituseks, et sinu isa, Tiit Tralla vähele liikum ka tenor ja tema, tema südamesõber, hea kolleeg Hendrik Krumm, kellega te vist perekonniti läbi käisite ja, ja põngerjana sa ka nii-öelda Hendriku sellist tenori maailma nägid kõrvalt on sul olnud sellest midagi õppida. No, ja muidugi, Henrik oli selline, selline tulihingeline täisvereline tenor erakordselt lihtsalt üks erakordselt andekas inimene. Vot need on mingisuguseid selliseid isiksuse, isiksuse suurused, mis jäävad kuskilt meelde ja hiljem, kui otsid endale eeskujusid elus ja vaatad, kellelt midagi õppida, kellelt mitte, siis on mingisugune latt, mille järgi inimesi hinnata. Täpselt samamoodi nagu mul on jäänud professori mingi nivoo, arusaamine, mida ma ühelt professorilt ootan. Ma ei saa sinna mitte midagi teha, ükskõik kelle, kas ma õpin laulmist või mida iganes. Kui on ikka üks üks lahja kuju, siis ma ei saa sellest üle ega ümber, ega Viinis oli mul selles mõttes ma ei leidnudki omale tegelikult sellist professorid keda ma oleksin protsent uskuma jäänud, sest et lihtsalt see mälestus Beuroodnist tuli see lati väga kõrgele tõstma. Ja Hendrik Krummi meenutades, ega sul ei ole midagi selle vastu, kui laseme tema häälel kõlada ka selles saates, sest et seda on juhtunud kahetsusväärselt harva, aga täna on selleks hea põhjus. See oli siis hertsogi lauluke Giuseppe Verdi ooperist Seto Hendrik Krummi esituses Henrik rummi nagu Anu Kaalu Margarita Voites mitmeid teisi peetakse siis Eestis sellise klassikalise pelganto stiililauljateks, kas sina nii-öelda oled siis nende stiili või noh, nende mantlipärija pead sa ennast ka pelganto lauljaks või, või kiikat ka ka mujale? Wagneri miks mitte džässi, popi roki suunas? Džäss poprock jääb mulle võib-olla natuke kaugeks, aga aga, ja no see on paraku niimoodi, et tuleb laule, seda, mis mis tööd on. Et selles mõttes ainult Bel kantoga, mis Ambelgandus on tonitseti Belliirusiini, sellest jääb lihtsalt väheks ja tegelikult kui nüüd rääkida pelganto mõista, siis näiteks Verdi tegelikult ju enam ei ole talkanud. Krumm oli ikkagi põhiliselt Vernidena selles mõttes puhtaid pelganto lauljaid. Ega ei olegi. Aga põhimõtteliselt olen ma lüürilise häälega ja, ja pigem itaalia repertuaari kui saksa repertuaari laulja ja nii me ikka võetakse. Kuigi pole tulnud laulda ka näiteks vaagen lendab soolases tüürimeest, aga seda viska Krumm. Et see on üks asi, mida ikka lüüriliselt tenorit laulma. Sa oled viimased aastad jaganud ennast kord Viini ja Tallinna kord vaimari leipzigi Tallinna vahel ja, ja kindlasti on see geograafiaga laiem. Aga läheme siis oma juttudega sinna sinna Kesk-Euroopasse, et milline mentaliteet, milline. On sealne ooperimaailm, mis on ju nii rikkalike traditsioonidega, seal on asjatundlik publik, need sinu praegused kodu, teatrid, mis on seal repertuaaris, mida sina ise laulad, kuidas publiku ooperis käib? Nojah, minu asja teeb praegu keeruliseks see, et mul ei ole selles mõttes sellist kodu, tead, et ma olen nüüd alates sellest aastast vabakutseline, laulan erinevates teatrites vaimaris, kus ma viimased Kaksast töötasin, laulan külalisi lepinguga edasi, rusiiniotellot. Järgmine projekt tuleb viile Feldis Bel Monte ja siis sinna otsa kohe Münsterist Tiitus. Sellega võtad, et see aasta juba on enam-vähem täis. Nii et et selles mõttes Suwema laulsin mersikusel suvefestivali Travjaatati ja, ja niimoodi see elu praegu on, et tormata ühest kohast teise. Rääkida üldiselt saksa teatrites Saksamaal on minu andmetel ligi 80 muusikateatrit on kohutav arv. Sakslasi on 80 miljonit. Kohutav, Arvo on, ütleme selles mõttes kohutav, meid kohutav, aga, aga tegelikult see on suurepärane, et see on suurepärane ja, aga, aga see on muidugi, see nõuab tohutult raha. Ja ikkagi lõppude lõpuks seal ka inimesi käib, see tähendab seda, et see, et see üldine kultuuri kandepind on, on rabavalt suur. Saksamaa teine asi on see, et muidugi neid teateid nii palju alles ei jää, neist 80-st nagu öeldakse, noh, et võib-olla 50 on tõsiselt võtta omale. Ja miks ma seda ütlen, et Nende 80 sisse jäävad, ütleme sellised teatrid nagu Berliini stants, ooper või Dresden või või, või Baieri riigiooper kuni selliste täiesti tõesti väga raskelt tõsiselt võetavate mingite tee majadeni noh, kus, kus igal pool on oma arusaam ja kuidas ooperitegemine täpselt käib. No sa tõid siia väga-väga intrigeeriva mõista siis teemaja, et noh, ma seletan siis ka kuulajale lahti, et väga tinglikult on siis ooperiseltskonnas üle maailma need majad nii-öelda jaotatud ABC-d ja põhimõtteliselt Siiski, saksa, saksa tegelikult niimoodi mujal räägitakse sellest nii-öelda noh, kuidas öelda, on lihtsalt muusikute omavahel nagu kuidagi liigitatakse, aga Saksamaal on see reguleeritud ametlikult ja see läheb orkestri suuruse järgi. Orkestri suurus ja ilmselt ka rahastamismudelid ja kõik noh, need asjad, aga kas see on ka kunstiline hinnang ja millise kunstilise hinnangu nii-öelda saksa skaalal sa siis annaksid Estoniale? Estonian ühe Euroopa riigi rahvusooper, see, sellega on asi öeldud selles mõttes nivoo ja ja ütleme, kogu stiil ja suunitlus on sellega selge, ta ei ole mitte mingisugune Linnateater kuskilt, vaid ta on ühe ühe riigi esindus. Ja ma arvan, et see paneb paika kõik need suunad ja kõik need taotlused, mis selles majas ka on järgimist leidnud. Me oleme siin sind kuulnud, näinud ka Estonia etendustes, mis on, on väga tore, et, et sa oled aega ei näidanud, aega leidnud ja huvi näidanud. Esinedasin Alfredo na jaotaaviana Joannis, kui meenuvad need need rollid, mida sa oled teinud minu lavastustes, aga kas on hetkel repertuaaris midagi niisugust, mida, mida sa omaloominguliste suvides tahaksid veel teha või tulevikku vaadates soovitaksid meil sind silmas pidades repertuaari võtta? Päevases repertuaaris ma ausalt öeldes päris aus olla, ma ei tunne nii hästi seda repertuaari praegu, ma ei tea, see kodulehekülg ja peaks ennast rohkem kurssi viima ja aga mida repertuaari võtta? No jumal hoidku, teil on nii suurepärased baritonid, Te, võiksite Rigolettot mängida. Oleks kohe hakkamas. Meest sõnast, härga sarvist, aga jätkame meie sellist toredat vestlust, Juhan Trallaga. Õigemini meie jätkaks nüüd seda vestlust vaid jätkame vestlust sellega, et sina ütleksid, mis, milline esitaja ja milline. Milline muusika võiks meie saates järgmisena kõlada sellepärast et sul tuleb seda põhjendada. Ja võib-olla kuulaksin minu jaoks, mina põhimõtteliselt kummastust, anname plaate, Ma armastan osta niinimetatud laivvõtteid, tähendab mitte siis stuudios stuudios tehtud esitusi, aga just kuskil kontserdil või etendusel tuled nad on lihtsalt palju elavamad ja, ja kui kuivõrd me teeme seda saed ooperigurmaanidele, kellele seal on selline, kellel peaks olema selline rafineeritud maitsen siis ma soovitaksin ka just just selliseid võtteid, sellepärast et nad on lihtsalt tõesti palju, palju huvitavamad ja mul on siin kaasas praegu üks Traviata Travjaata lindistus aastast 1970 New Yorgi Metropolitan-ist kus laulavad Pavarotti ja saalserland ja, ja laulab tõepoolest kohutavalt hästi. Et võib-olla kuulame näiteks Violetta aariat esimesest vaatusest. Eelnev katkend Verdi ooperist Ladravjaata vist teid siis head kuulajad otse ooperisaali, sest oli kuulda publiku reaktsioone, isegi köhatasin vahepeal, aga see tõepoolest oli, oli elavalt etenduselt lindistus, nii et et see mõnes mõttes oli siiski tõestuseks sellest, et etenduste selline vokaalne ja muusikaline tase on ikka ikkagi väga-väga kõrge sellistes majades siis fina tippooperite majades. Natukene põhjendused juba seda, et miks sulle nagu meeldivad need elavad esitlused rohkem sest stuudios tehtud asjad neid seal mitu korda lindistada ja siis tehase parem valik ja siis pärast nagu kokku kleepida. Aga räägi ooperietendust kui tervikuna, kui, kui usin Vaataja ooperi vaata, sa ise oled ja, ja äkki on sul mõned huvitavad näited tuua? No kõige suuremad ooperivaatamised olid sel ajal, kui ma õppisin viis, sest et siis see põhiline stuudium oligi see sats ooperietenduste vaatamine, kuidas sa sinna sissepääs, sinna on väga lihtne saada, seal on seisukohad, mis maksavad vähe. Tollal oli see 20 šilid tšilliga, kroon on umbes umbes sama. Sinna tuli lihtsalt minna kaks tundi enne kohale ja seista järjekorras ja trügida ja nagu see asi käib nagu tudengitele ei aja, aga seal ei olnud ainult tudengid, seal olid ka vanemad inimesed ja seisukohad väga populaarsed, sest riigiooperis on ju need piletid müüdi hirmus kallid ja tihtipeale välja müüdud. Ja niimoodi, et siis tegelikult see põhiline ooperi ooperifännid käivadki seisukohtadega, keegi ei lähe, ma väga soovitaksin neid kohti, sest nad on, nad on väga hästi välja ehitatud, seal saab mõnusasti nõjatuda ja, ja tõlketekst jookseb ka, igal igal seisjal on oma väikene ekraanikene, näeb seda teksti, et see on hästi-hästi mugav, näeb sealt ikka lavale ka. Pööran platselt ainult kuulamiseks, eks sealt näeb kui hästi kiigata, aga, aga ausalt öeldes, ega need lavastus on seal suhteliselt igavad, et selles mõttes. Et selles mõttes ja seal on rohkem vaja kuulata ja ülevalt nendest galerii kohtadest päris viimastele suhteliselt kuulub tõesti väga hästi. No aga räägi mõnest heast lavastusest ka, oleks rõõm kuulda riigiooperis või kus iganes, mida sa ise just kaasa ei tee, aga, aga mida? Kas ma olen, mida, mida pidada heaks lavastuseks. Mida maitse asi, eks, seda peaks nüüd laulja käest küsida, mina olen lavastaja, mina ei oska sellele sellepärast, et nad neid maitseid on, nii erinevaid. Minu jaoks on ainult üks kriteerium, kas mul hakkab igav või mul on huvitav ja ausalt öeldes ma ei, ma hoidun sellistest hinnangutest, mõtle seal lavastuses tehti seda ja seda, seda issand kui õudne. Et selles mõttes võib olla täiesti hullumeelne lavastus ja ma ei tea mingi porno, aga kui ta on. Kui ta on huvitav, ta on põhjendatud, kui mul ei hakka igav seal, siis on kõik korras. Muidugi hea maitse. Loomulikult. Aga samamoodi võib olla täiesti traditsiooniline lavastus ajastu kostüümides ja kõik selline igati mõõgad vööl ja nii nagu itaaliapärane, jah, no nagu need Itaalias teevad jah, selliseid natukene natuke Hollywoodi lõhnaga ja võib ka huvitav olla, et selles mõttes mina olen täiesti avatud igasugustele muljetada. Aga selline üldine nägemus Saksamaal, mille kultuuri ooprikeskkonnas praegu viibida, et nahobri ringkondades on lausa anekdootlike lugusid, milliseid lavastusi seal tehakse, kus on teinekord ka soov iga hinna eest, eks ole üle trumbata ning näidata laval siis midagi niisugust, mida keegi varem teinud ei ole. Ilma et sellel põhjendus oleks, et ma olen ka ise Saksamaal näinud näiteks haaremiröövi või Cosi, fan tutte, et kus siis kaks peategelast vedelevad basseinis hiljem nende urineerivad sinna basseini ja siis nad joovad sedasama vett ja ja selliseid imiteerivaid näiteid on palju. Noh, ma pean ütlema, et ka minu, minu olemusele minu hingelaadile on see natukene vastuvõtmatu. Aga kuidas sina suhtud sellistesse revolutsioonilistesse või sellistesse hirmus ära pööratud lavastustesse või sellesse? Kes üldse ooperis? Nojah, kõige kuulsam näide, mida alati tuuakse, sellisel puhul on see ahvide planeedil lavastatud Rigolettot. Et vot mul on selles mõttes natukene raskepärase seda teemat arendada, et nagu sa ise ise väga põhjendatud mainis, et ega lavastaja, et selles mõttes ma, siit tulevad nüüd need lauljate ja lavastajate suhted ja dirigentide lavastajate suhted ja me teame seda, et et on olnud erinevaid erinevaid aegu, kus on olnud võim, siis natuke rohkem lauljat või natuke rohkem dirigent, natuke rohkem lavastajate käes. Praegu ma soovin sulle õnne, pean tunnistama, et võimud totaalsed lavastajate kätte läinud. Ja selles mõttes, selles mõttes sellel asjal on omad head ja omad vead. Kui võimu omav hea lavastaja, mis saab keegi selle vastu olla, aga, aga ka tihtipeale on lavastajaid, kes seda võimu võib olla kuritarvitavad ja vot sealt need hädad algavad. Et näiteks see näidend alati tuuakse, millest tõesti ka nagu väga palju kirjutatakse. Kui sa vaatad, loed ooper, vältiv suuri ooperiajakirju, siis diskussioon selle ümber, et kus siis nüüd see, see tasakaal peaks olema, kui palju siis nüüd keegi otsustada võib? See diskussioon on praegu hästi tugev ja mulle tundub, et natukene üritatakse neid võimu võimu ümber mängida. Nii üldiselt. No kui näiteks Ramon, igas, kes on praegu üks, üks kõige nimekamaid noorema generatsiooni tenoreid sellest samast revoletastmis ahvide planeedil lavastati Äraviilis ettekäändel, et see kostüüm, afi, karvad tekitasid temas allergiat siis see näitab tegelikult seda, et midagi on paigast ära, sest ta, sellise kaliibriga staar ei peaks sellist hädavalet kasutama. Aga olid lepingud ja nii see oli. No meil on tegelikult olla tore siin sellises natukene turvalises Häsconservatiivsuses ja ja tõepoolest see jutt läks nüüd täiesti minule ootamatult, aga võib olla ka provotseeritult lavastuste lavastajate peale, aga see ei ole see saade saada Ooperigurmaanid ja meie külaliseks, täna on Juhan Tralla noor tenor, et räägime siis tegelikult ikkagi tenoriteste lauljatest. Et kas peab paika legend, et lauljad üldse ja sealhulgas ilmselt tenorid. Nad ei suitseta. Nad, ei ju. Nad ei tohi jäätist süüa, teravaid algasid kolm kuud enne esietendust peavad veetma tsölibaadis. Et selline režiim, enda jälgimine, füsioloogia eest hoolitsemine. Noh, on selline tippsportlase, kas sul on ka, olete selle väitega kõigepealt nõus ja, ja tahad sa midagi ümber lükata või lisada sellele? Küsimuses ma veidikene seda diskuteerinud, kuigi see on see kuulus jutt, et kaks kaks päeva enne etendust ei julge ja kaks päeva pärast ei saa ja. Ei suitseta ja alkoholiga on muidugi nii, et et Ma olen teinud endale küll reegli ja et kui ma pean ikka koormust kannatama, kui mul on raskeid asju laulda ja proove ja niimoodi siis ma üldiselt alkoholi ei võta. Aga samas näiteks lõugama pahalased itaallased ja nemad joovad veini kogu aeg ja laulavad ja ei ole häda midagi, et seal noh, see on enesetunde asi. Aga no põhimõtteliselt selleks, et ikkagi olla kindel, et etenduse julgelt lõpuni laulab, selleks tuleb muidugi natukene ennast kontrollida, piirates on selge Sinu diskoteegist selles plaadikogus, mille väikse murdosa oled sa siia täna kaasa võtnud, on ka üks selline tenor nagu Franco Bonysooli Bonysolly peaks siis tähendama. Ja, ja sa soovitasid, et me võiksime kuulata Verdi turbatuurist ühte sellist man Rico kuulsat 1000 millest on ka jälje jätnud ju tegelikult ja mis oli üks tema hiilgerolle Hendrik Krumm, kellest meil oli ka eelnevalt juttu, enne kui hakkab laulma, võib-olla sa väga spontaanselt reastaksid üldse noh, maailma kõigi aegade kõige suuremat tenorit, ma ei tea, kas kruusast alates ja kas ta on sinu lemmik ja ütleme tänapäevani välja, et äkki tekiks üksi selline kiretu nimekirja, et inimestel jääks kõla kõrvu ja oskaks siis kuulates neid nimesid väärtustada. Sellist pingerida ma ei hakkaks tegema selles mõttes, et see on õudselt maitse asi ja peale selle on üks kummaline kummaline moment, et, et mul on olnud aegu, kus ma olen olnud terrorist, vaimustuses aega, kus ma olen teisestanud, valmistusid ja sellised sellised perioodid need vahelduvad ja tihtipeale siis tuleb jälle mingisugune nimi tagasi, keda ma olin kunagi Perlingu aeg, kus mainiti, olin, kuulasin, on olnud Pavarotti aeg, on olnud Alfredo Krausi aeg ja Bonysolly tõepoolest, ma selle plaadi ostsin mingi aasta tagasi ja see seisis mul kodus maade eriti kuulanud, järsku sellel suvel ma hakkasin järsku Bonysolid kuulama ja avastasin, et ta laulab ikka tohutult hästi. Et ma ei ole ta kahjuks elav, seitsme kuulnud, aga Ta on selline selline natuke hullumeelse inimese kuulsusega, ta räägitakse viinistama legendaarsest skandaalidest Karajaniga, kus ta varajane oli, proovis niimoodi üle lava pikalt saatnud ja siis Karajan ta jälle omakorda minema saatis tabeli esinemiskeeldist iriigi ooperis ja ühesõnaga ta on niisugune hästi skandaalne kuju. Aga jah, tema tuba tuur on legendaarne ja, ja seda ma soovitaks kuulata küll. Jätkame juttu Juhan Tralla ka Eestimaamehega, kes oma kauni tenori, hääle ja musikaalsusega on jõudnud Kesk-Euroopa lavadele ja jätkab seal vallutusretki. Oleme siin pikalt rääkinud, et laulmisest üldse lavastustest natukene sinu eelistustest aga aga mind ennast huvitab ja kindlasti ka meie kuulajad, et kas ühel sellisel noorel lauljal peale ooperi ja peale laulmise nagu muud elu ka on? Et on sul äkki mingisuguseid harrastusi salakirgi kokad, sa ronid mägedes kogud midagi või möödub sinu elu ainult nootide ja, ja nii-öelda ülemhelide keskel. Ei tea, kas ma olen täiesti normis reaalselt normaalset elu ja ma mul ei ole selliseid. Koguks marke või mingeid selliseid kirgi, nagu ei ole, midagi ei ole, aga ma olen ikka joonistanud ja niimoodi ma ei tea, need tulevad ja lähevad need sellised harrastused. No kui sul ei ole, ütleme selliseid otseseid harrastusi, siis noh, kindlasti seal on mingisugune maailmavaade, et, et ma ei taha nüüd päris poliitikast rääkida ka mitte, aga võib rääkida. Aga siis maailma või globaalpoliitikast või ma ei tea tsivilisatsioonide kokkupõrke etest või ususõdadest või, või Eesti poliitikast hoopis või et milline, milline see maailm on sinu jaoks siin Eestist vaadates Euroopast vaadates võib-olla globaalselt No ma ei tea, ma nii väga globaalseks ei julge minna, aga, aga üldiselt kui rääkida maailmad ühegi parteiga seotud ja, ja ilmselt ka ei hakka kunagi, aga ma mida edasi, seda rohkem ma avastan, et ma siiski oma maailmavaatelt olen pigem sotsiaaldemokraat. Ja selles mõttes mul on Eestis natukene kurb, et meie sotsiaaldemokraadid on nii hambutud. Ma loodan, et ma kedagi ei solva sellest, et minu meelest Eesti valimised on läbi juba nii ja minu meelest tänane Eesti lihtsalt kisendab Sotsiaaldemokraatliku poliitika järgi. Sest et sest siis on selge, et on väga palju saavutatud ja majandus läheb ju hästi. Aga need probleemid, sotsiaalsed probleemid, mis Eestis on, need on need on kad ja nende lahendamine ühe momendi läheb kohutavalt kalliks ja selle tõttu ma arvan, et sotsiaaldemokraatlik partei, kui ta oleks tõepoolest sotsiaaldemokraatlik ja, ja ise ka usub seda, mida ta räägib, võiks võita suurelt järgmised valimised. Aga ma millegipärast sisetunne ütleb, et see nii ei lähe. Kas pole nii, et üldse peetakse ju kunstiinimesi sellisteks olemuselt vasakpoolsete, eks, et et kunstil on alati vähe raha, et see tuleks võrdsemalt ja õiglasemalt ära jaotada. Ei, ma ei tea, kas, vat asi ei olegi niivõrd ju raha jaotamises, aga asi on lihtsalt selles, et et mismoodi inimesse suhtuda ja mida riigilt oodata ja need on mingid sellised üldised arusaamised, mis jah, ma arvan, et vasakpoolne maailmavaade ei ole üldse halb asi, teine asi on see, et nagu väga paljude asjadega ka Eestis ja üldse endises ida niinimetatud idablokis on see, et väga head asjad on kompromiteeritud seoses selle nõukogude ajaga ja täpselt samamoodi nagu nagu vasakpoolne maailmavaade kohe tuleb meile silmade ette NLKP ja, ja ma ei tea, Leonid Brežnevi isikus samamoodi inimene näiteks stabiilsusest ühiskonnas, siis me kohe mõtleme stagnatsiooni peale, mida me kõik hästi mäletame ja et, et ma arvan, et et sellised mõisted tuleks tasapisi katsuda kuidagimoodi nagu ja puhastada ja võib-olla lahus hoida. Aga katsume siis meie, niipalju kui meie väetite võimuses on hingekella lüüa sellele sellile mõttelaadile ja neile üks ilus reekviem mängida. Sinu valikust jälle Carlo Bergansi, kes siis noh, meie nägemuses võiks kõigele sellisele halvale, mis meie elus on laulda. Ja juhtida samas sotsiaaldemokraadid parlamendi võidule. Nii laulis legendaarne Carlo perekondi, kes on ka eesti soost lauljaid õpetanud ja, ja tänases saates on kõlanud, et väga palju kaunist ilusat muusikat tenorit esituses, nii et siit siis tõestus sellele, et ei ole maailmas ainult kolm tenorit kuulsad, vaid neid on, neid on tunduvalt rohkem. Üks nendest on olnud ka meie tänases saates. Juhan Tralla, Eestimaa mees, me oleme siin teinud abitut katset ka maailma parandada nii-öelda ooperi inimestena. Kuivõrd sa leiad, et see üldse on võimalik. Et kui mitte nüüd otseselt lippude ja loosungitega ja sina sobiksid ilmselt siis sotsiaaldemokraatidele. Esinumbriks siin Eestis võib-olla, aga, aga millega, millega meie saame seda maailma paremaks teha? Ma ei tea, kas seda on vaja nii väga palju paremaks teha. Kõlbab küll, ma arvan, ta läheb nii ka selle pisut. Pentsiku teadmisega, kuid nähes Juhani silmades optimismi noore inimesena tahan sulle edu ja menu soovida. Ja loodan ja usun, et mitte ainult mina, vaid paljud Eestimaa inimesed loodavad sind ikkagi näha meie ooperilaval ja, ja kontserdilaudadel, millal, millal siis võiks sind näha, kuulda olla? No seda, ma arvan, sina tead paremini, mina ei saa ennast. Tööle võtta ei noh, ma arvan, et siiamaani on kõik hästi klappinud ja ega Eestis ju ei planeerita asju nii kohutavalt pikalt, et meil tavaliselt kõik asi kuidagi kujuneb töö käigus, nii et ma arvan Kas jätkub sinu poolt välja hõigatud soov kunagi Eestisse Rigolettot kaasa teha, see tuleb kõrva taha panna ja kui ajad on küpsed selleks, siis teeme ära, siis teeme ära, kas siis minu või kellegi teisega. Aga veelkord sulle palju edu ja kuulajatele suur aitäh kuulamast meie ooperigurmaanide saadet, mille külaline oli juhatanud alla ja meie saate lõpuloona, jäägu kõlama. Agnes Paltsa esitluses Santutsa palve koos kooriga Pietro mas kanni ooperis, talupoja au. Edu teile kõigile ja kohtumiseni.