Järjest kasinamaks jääb kirjanike peres nende hulk, kes meie sündmusrikka sajandi ise läbi on elanud. Suurte murrangute juures tunnistajaks olnud. Igast kaotusest on kahju kahju, Vara kahju aga siis, kui see kaotus on enneaegne. Kui me lahkunud pärast raskusi, mida iga murrangu järk kirjanikule nii või teisiti ette seab. Just uusi küpseid teoseid võisime loota. Nimelt nii olid lood Paul Viidinguga, kelle me läinud laupäeval metsakalmistu liiva sängitasime. Eesti kirjandusse astus Paul Viiding aastal 1935 luuletuskoguga traataed. Selles olulises osas mõtteluulest koosnevas raamatus väljenduskriisidest vapustatud uue maailmasõja eel aimustest masendatud põlvkonna elutunne tema rahule olematus oleva ebatäiusliku elukorralduse suhtes. Harjumuste ja kommete traataiad on need pis inimesi sünnist surmani piiravad. See rahulolematus ei kasva aga uue sotsialistliku ühiskonna kuulutamiseks, nagu näiteks Viidingust pisut vanema Sütiste pisut varem ilmunud esikkogudes sei tõusega romantilise protestina oma abstraktse ideaali nimel. Viiding on realistlikum. Igapäevase elu faktide jaoks on tal rohkem silma. Ta täppisteadusi õppinud, reedab ta luule sõnastus stiilgi seal asjalik osa, lähedane võõrsõnadega küllastatud lennukate poeetiliste kujundite asemel. Teaduslik definitsioon hoone meenutavat kuiv lakooniliselt formuleeringut. Kui sellesse ainesse keskusse satub harva mõni tundetooniline sõna saab ümbruse tõttu seda suurema mõjujõu nagu luuletuses jumalata Viidingu luulele. Temaatiliselt lähedane on ka tema novellilooming, mis on koondatud kogusse piinlikult hea tahe. Kujutatakse kodanliku intelligentsi inimesi, kes oma keskusega rahul ei ole, kuid kellel ei jätku jõudu sidemeid selle keskusega katkestada. Küll teeb Bernampuk jutustuses valgekrae otsuse oma senisest tühjast mõttetust elust lahti ütelda ja lihtsalt mehena ellu sukelduda. Kuid tema julgus lahkub temast vabriku väraval, kui ta teada saab, et vabrik kuulub tema tuttava tütarlapse isale. Lekib tuntud ärimehele häbiärimehe ees, kes intelligentsi kodanluse ripatsid tunnustab peaaegu endataoliste ringi kuuluvaks, peab, sunnib pärnambubki väraval ümber pöörama ja endist elu jätkama. Elambuki hingesugulane on ka romaani eluaseaine peategelane, andekas teadusejanuline maapoiss, kes ülikooli läheb, et puhast teadust harrastada, kuid tasapisi kodanlikke logelejatega kokkupuutes sattudes nende harjumused omandab. Ja paadunud hasartmängijaks muutub. 19 ja pool aastat hiljem, nagu autor kuiva konstanteerikuga lõpetab. No küll ikka veel lootusetult alla käinud, kuid tal puudub jõud ja isegi tahtmine kuhugi elus välja jõuda. Romaanis on antud tõepärane pilt kodanluseaegse kohviku intelligentsi ühest osast ja kaine asjalikkusega kujutatud mänguripsühholoogiat. Muidugi pole Viiding mängurid peategelaseks valides mõelnud anda ainult ühe psühhopatoloogilise erandjuhuanalüüsi. Mõelda Kupersi operatsioonidele, mis tihti sadade tuhandete ja miljonite käekäigu määravad mida muudkui õnnemäng on needki. Seepärast ei ole juhuslik, et just õnnemängijad ja komediandid on Viidingu paljude teistegi jutustuste peategelased. Panga direktor novellis aia ja hange vahel opereerib välja mõeldud metsakaupmees Hermann tsooni nimel välja antud võlts vekslitega teeb nende abil karjääri ja kogub sisse. Kindlustusagent Vaher. Jutustuses hoiak on puhu paljas paadialusele lähedal ja uitab meeleheitel majata mööda pealinna. Kuid järgmisel hommikul tab ta efektse esinemisega endale koha hankida ja kui palgavahendustaskus krõbiseb, tunneb ta elujulgust jälle tagasi tulevat. Ta on jälle inimene. Üldse on viidingul just prosa eestina teravat pilku kodanliku ühiskonna olemuse mõistmisel tema sotsiaalsete vastuolude nägemisel jutustuses piinlikult hea tahe on antud portree patriotismi üle pakkuvast kolkategelasest, kes peol mängiva sõjainvaliidide orkestri austamiseks daame üles kutsub. Veterane valsile kutsumisega austama. Seejuures aga unustab, et üks invaliidist puujala tõttu temale osutatud austust vastu ei saa võtta. Sotsiaalset ebavõrdsust käsitleb ka vestlustoonis antud jutustus süüdlane. Puri oli veel tänavail rohkesti, aga ka palju päikest oli. Jerentslite veed olid juba ära vulisenud. Inimliku harjumuste laiskuse tõttu käidi küll veel talveriietuses. Meil oli näha meistril nahkmantlikraesid, aga keskpäeval juba äkki tuldi sulle siin-seal vastu ka üsna kerges kleidis. Pisike poiss algkooli õpilase mütsis pildi surnal kaenla all, mida ta vastutulijaile müüja pakkus, oli juba paljajalu väljas. Oli ta seda rõõmust kevade üle või labasest vaesusest. Eks võinud igaüks tõlgedene, seda oma maitse ja arusaamise järgi, kes luuleka kevade tunnusena, kes sotsiaalse ülekohtumärgina. Seal, kus parklaid platsilt Vallikraavi tänava kaudu viib tee vaksali linnajakku, toome orgu mööda, kohtas ärni prouale head. Proua tuli, kevadine väsimus mingi ainult aimatava ämblikuvõrgule noorel kaunil näol. Ta oli ju kaunis ja noor, ainult halastamatult hele kevadpäike näitas paari üsna õrna, harilikult koguni märkamatud kortsu siledal laupäeval. Ma saadan teid, proua, mis küsis ärni, kui ta oli lehvitanud oma luitunud kaabut kui nende teed just tänavanurgal võistlesid. Ärni uitas õieti sihitult võrdlemisi elava ja rahvarikka tänava muljeid noppides. Ainult alateadlikult. Need ladestusid kuhugi sügavale vormumate selgeks, sõnades väljenduvaiks valemeiks. Proua peatus, ulatas oma käe üsna uues, heledas õhukeses, kindas, naeratas ja ulatas vasaku käe teisega, ta tõstis mitmekesise sisuga korvi. Hea küll, aitate mul kanda. Kilo loomaliha oli korvis üks kapsapea, üks pakk võid, üks pakike seatekiga, kimp rediseid ja salatilehti, esimest kevadist rohelist. Näete, mis peab kõik koju tassima? Söömiseks lihtsalt söömiseks. Ma annaks jumal, mis muudkui head isu, kui suur perekond toita. Kuidas poiss elab? Hästi, eile oli tal sünnipäev, sai meil nelja-aastaseks, pidin täitsa kutsuma, aga ei saanud kusagilt kätte. Aga vahest oligi nii parem, olime koos kõik, ainult naised oma lastega. Teil olekski olnud iga aasta Eesti olite mu poisi sünnipäeval, kes mäletate? Tõepoolest, Ärnile meenus, et ta oli olnud. Meenus proual hea maja kodus ja puhtus, meenus sünnipäevakringel ja kolm helepunast küünalt, laual. Laudlinale puistatud üksikud kahvatusinised, kannikesed. Ja muidugi see oli täpselt samal aastaajal, samuti kevadel. Ta mäletas, et temale oli valmistanud siirast rõõmu jälgida noorte sünnipäeva, külaliste vallatusi ja mänge. Nad olid kõik ühte Harje, kõik kolme-nelja aastased, noor, kasvav vilja oras, olite mõelnud? Muidugi kooliõdede lapsed. Kui umbes samal ajal oli abi Elletud, eksis lapsedki olnud üheealised. Ja see laste pidu tegi südame soojaks. Kuidas nad seal jooksid ja tilkasid värvi rõõmsays ülikondades või kleidi kestes pehmetes, kingades ja hullates libistusid puhtalt põrandal ja kukkusid vahel ja tulid siis igaüks oma emalt abi otsima. Ning emad siis sülitasid, pea, tõmbasid sirgu, kleidikese või kohendasid kraed, otsisid käekotist taskuräti, kuivatasid mõne pisara, mis nii kerged tulema, seid vanuses. Seepeale rõõmus noorus, haritud emade head hooldamist nautivad lapsed. See sisendas midagi rõõmsat, julget sisendas usku inimkonna parimasse õnnelikumasse tulevikku. Ja mäletan küll, miks ei mäleta, vastas ärni, kui need mõtted olid umbes mõeldud. Ja ta jälle proual eale otsa vaatas. Ärni oli ammust aega, tuttab Leaga tundiskada meest, oli külaline perekonnas maja sõber. See veidramaiguline sõnad. Tali, tõeline sõber, omakasupüüdmatu ja aus. Nad olid inimesed, kes üksteisele head neilt valmistasid, olid inimesed kui inimliku loomuse oluliseks tunnuseks lugeda seltsi must mis ju ometi onni pensee treppide kohal, kus kivipostide vahel ripuvad murunurgakese kaitseks mõeldud jämedad raudahelad. Niisugused, nagu neid leidub kalmistutel matuseplatside ümber seisis poiss kaheksa, võib-olla kuue aastane käes korv määrdnult ja närbunud näivate vares lilledega. Proual hea peatus. Poiss tuli kohe juurde ja hakkas harjunud viisil pakkuma oma kaupa liialdatud hoole ja peale tungivusega. Temalt ju osteti nii harva. Aga proua otsis juba raha ja võttis kaks kimbukest. Ning siis nad läksid edasi vaikides kümmekond son proual ja kõndis pool sammu ärni stiis. Järsku ta pöördus ja vaatas härnile otsa, teise hoopis võõra näoga. Ta põskedele oli tekkinud helepunaseid närvilisuse laike. Kas teate, ma tahaksin praegu nutta, ütles ta surutult sosinal. Aga nii, et see siiski mõjus nagu karjatus? Küsis ärni ja võttis proua käsivarrest kinni. Ja ma tahaksin tõesti nutta. Teie ei tea, mis minuga eile juhtus? Kordas ärni ega saanud aru, milles pidi seisma asi. Hea küll, Ma räägin teile. Maissa. Nüüd kostis proual hea hääles juba tõesti nutunoote. Ükskõik. Hile teate, ma ütlesin ma poisile sünnipäev. No ja siis, Meil oli kutsutud külalisi, sõbrannasid ja nende lapsi, niisuguseid minu koiduga ühevanuseid oli mõtelnud juba sellele, kuidas neid vastu võtta. Olin kringlitaigna tõusma pannud, olin mehele ütelnud, et ta töölt tulles linnast võtaks kaasa, noh, kompvekke ja muud, mis seal veel vaja oli? Jah, küünlaid kah neli küünalt. Ma vaatasin laudlina, mul oli kaks tükki niisuguseid suuremaid, mis kõlbavad kohvilauale panna. Teine neist oli puhas. Koit mängis oma asjadega. Mõtlesin, missuguses kannus anda kohvilauale, missuguses kannus kakaod lastele. Teate, isegi kohvi ei või anda. Ja siis äkki tuleb mulle meelde taevas, mul ei ole ju kuut sugugi. Ja mõtlen siis, et peaks õige minema sinna piima pudi sinna, kus on piimatööstus. Et sealt saad paremat. Võtan vahukoort, siis saab seda vahule lüüa kätte, kuidas lapsed seda armastavad. Et nad oma näo teinekord üleni kokku määrivad vahuga, kui nad seda söövad. See nii rõõmus ja naljakas. Krualia jäi jälle seisma, pidi puhkama nutma. Toetus hetkeks väärse aia najale. Ärni seisis nõutult. Hea küll, ei ole midagi, ma jutustan edasi. Kõndinud inimene pealegi. Ma mõtlen, et võtan Koidu kaasa aega, muidu olnudki temaga jalutama minna. Et lähen, siis käin, toon ära. Koit on rõõmus, kui kuuleb, et läheme välja, rabeled, mul on vaeva, enne kui saan tal jalatsid vahetada. Saapakesed jalga ja kalossid otsa, väljas on porine. No ja siis me läheme. Me jõuame siis sinna, läheme sisse, ma hoian koidu käest kinni. Oleme poes, seal on kaks inimest leti taga müümas. Aga rahvast ei ole peale minu. Noormees, leti taga tuleb mind teenima. Õigus, võituleks kahvate mõtlen, minegisin. Seal on letil suur pütist välja löödud tükk võid. Hea ekspert või müüja võtab noa ja lammutama mulle sealt kilo, mida küsisin. Ja siis siis käbe käib jälle uks ja sisse tuleb üks naine. Minuvanune niisama kolmekümneaastane, vahest nagu mina. Talun, rätid peas ja seljas vana palitu, mulle näib, et meeste palitu, aga ma ei tea. Ja kaks last on tal kaasas. Üks neist armsaga kõhnukese valge näoga, väike tüdruk, siniste silmade ja helevalgete juustega nii valgete juustega. Kui ainult nende juuste peale vaatasid, siis teadsid, et nad peavad olema pehmed nagu kõige pehmem lina nagu siid. Ühe käega hoiab ta emal käest kinni, teises käes on tal tühi kilu, pangeke. Aga tüdruku vend, väike, vahest kaheaastane on naisel süles. Naine paneb poisi maha ja jääb leti äärde seisma. Võideldes karutakse, tütarlaps upitab anuma leti äärele. Miskipärast jään kuulatama, mida naine ütleb. Ma tahan järsku kuulda tema häält. Aga juba kuulengi just samal ajal, kui mind teeniv noormees mulle pakki ulatab ja ütleb, harjunud, kas veel midagi tohib olla, proua. Lubage mulle kaks liitrit lõssi? Jah, teated ütles, lubage mulle kaks liitrit lõssi. Ta ei ütelnud mitte kooritud piinan. Muuseas, samal hetkel minu ja tolle naise pilgud kohtusid. Ta vaatas, mulle paistis esmalt siis silmitses ta mu poissi tema tumesinist mantlikest pehme valge lambatalle nahaäärisega tema läkiläki samast materjalist temast saapaid ja valge, ikka lossikesi. Ja siis tõepoolest, ma tean, tema pilk läks uuesti oma tütrele. Valgejuukselise läheb. Kas see naine mõtles midagi sele? Jumal ja ei ole ju rikas mees teenib ja ainult niipalju, et kõige mõistlikumalt maja pidades meil ei ole tõesti puudust. Mu lapsel on soe tuba, riided seljas ja ja tõepoolest süüa endal alati. Kas on see kuritegu teie arvates? Ja kas see on kuritegu, kui ma võin? Me oleme ju muidu nii mõistlikud ja kokkuhoidlikud. Ma võin oma lapsele nüüd, kus ta on veel väike, luua illusiooni küllusest ja õnnest, kata tagasihoidliku sünnipäevalaua ja kutsuda külla tema väikesi sõpru, et nad oleksid rõõmsad. Ja kui me neile siis annan vahukoort, mida nad nii armastavad. Kaks liitrit kordab küsimust müüjanna tüdinult ja ükskõik, sellega läheb mõõtma. Aga mina seisan ja mõtlen siinse, nüüd oled sina. Sina oled see, kes võtab tolle väikese valgete juustega tüdruku ema käest ära koore, oma lapsi jaoks oma lapse jaoks. Maisa. Kuulge, rahustage ennast siiski, proua Teie ei ole ju süüdi, on see teie võimuses muuta selliseid ühiselu suhteid, mis näivad olevat rangemad, kui loodusseadused ütles ärni seal häid ja kordas proual hea mitu korda närviliselt ja hoopis nagu unes millelegi muule mõteldes. Siis ta võttis enese kokku ja äkki ta silmad välkusid vihaselt. Ma imestan, ma tõesti imestan, et seesuguse ülekohtu juures veel nii vähesed inimesed on kommunistid. Mina ise hakkan tõesti. Ei jääkülma, lõpetan oma jutu ära. Poesel ootab, et navil midagi ütleksin, mida ma tahaksin osta. Aga mitte ma ise. Hea küll, et ma ise teadsin, aga kuidas ma pidin nüüd ütlema nii, et too naine oleks kuulnud, et tahan osta vahukoort? Ma võtsin oma poisi käest kinni ja läksin sealt ära. Muidugi. Ma läksin teise poodi, ostsin ikkagi. Kuulge, andke mulle nüüd mu korrad, mis teie üles tuleta. Nad olidki jõudnud proual hea majani. Oli keskpäev ja kevade oli porine ja päike paistis ükskõikselt särades ja Helendades üle linna. Viidingu varasemat proosaloomingut tundes ei ole imestada, et ta Nõukogude korra kehtestamisel kõhklematult kaasa läks. Tuuri revolutsiooni teostamine esitas nii palju ülesandeid väljaspool otsest loovat tööd. Et kirjanike esimese napi Nõukogude aasta jooksul ulatuslikumalt töödega esineda ei jõudnud, siis algas sõda ja fašistliku okupatsiooni aastad, mille viiding maa vaikusse taandunult läbi tegi. Loomulikult ei pakkunud see aeg mingeid võimalusi kirjandust loominguks. Seda energilisemalt asus, viidi kirjanduslikule tööle pärast okupantide minemakihutamist ja nõukogude korra taaskehtestamist. Kuigi taga, siis muude organisatoorset ülesannete tõttu täie koormatusega ainult kirjanduslikule loomingule pühenduda ei saanud. Aastail 1945 kuni 46 kirjutanud silmapaistva hulga luuletusi, jutustusi. Esimestest järgsete aastate luulet esindab kogu edasiminek. Kui Viidingu esikkogule võis ette heita väljenduse karedust ja kanadlust, siis nüüd on ta sellest vabanenud ja taotleb isegi laululist lihtsust. Paraku käib sellega kaasas ka teatav primitiivsuses deklaratiivsustemaatiline trahvaleetsus. Pealkirjast hoolimata ei saa seda kuusepärast edasiminekuks pidada. Kuid siin ei ole Viiding erandiks. Vihti administreerib, Jeans olemust ignoreerib kriitika esitas oma seisukohti direktiividena ja harvad olid need autorid, kes selle laastavat mõju olulisel määral vältida suutsid. Tõsi küll, jutustused, kus autor heas usus püüab täita tellimust ja propageerida päevakorral olevaid üürikese aktsioone jäid kunstilise kõlajõuta või aga suutsid ilmumise ajalgi mõjuda ainult väga primitiivse lugejale. Kuid nende kõrval on uues kogus rida õnnestuvat jutustusi kui ka nendes teatud määral avalduvad ajastule üldiselt omased nõrkused. Ometi pääseb seal mõjule Viidingu rahva elu tundmine sealjuures ka okupatsiooni ajal tehtud tähelepanekud. Mõnedki neist, nagu jutustus pööripäev või vanaisa, jäävad püsima meie esimeste sõjajärgsete aastate proosa paremikku. Kasvuraskused ja ajutised viltu löögid on paratamatud kõikide suurte ümberhinnangute ajal ja oleksid teistest tingimustest saanud ebaõnnestumiseks, millest õpitakse. Kuid isikukultuse äärmused ei jätnud viga. Viidingut tabamata Ta kui siis isikukultuseaegseid eksisamme likvideerima hakati, asus Feeding jälle innukalt kirjandusliku loomingu kallale. Kuigi para kui üle elatud raskustest vapustatud tervisega selle viimase oma läbi enneaegselt katkenud loominguperioodi viljana võime kõigepealt esile tõsta tema luuletusi. Oma lihtsuse ja südamlikkusega on need Viidingu varasemast luulest äratundmatuseni erinevad kuulata näiteks luuletust idüll. Ilma aia iga hobuseiga on kolm koera, iga inimese iga on kolm hobuseiga. Rahva suust kolhoosi tallimees, ennuk Joanilt. Kevade hommikul vara parandab vana, et lagunenud aiatara õunapuud seisavad õites valge-is ja roosades. Õites tsegi. Aegol võite, suvi ja vilja donees. Vallatu kutsika sajab kollast liblikat taga. Temal on seda vaja. Pehme, kohmakas kere, suured lõikuvad käpad, ärritud jahilust liikmeis. Uiboaed lastud noorele rohule valge hobune, Miira. Farss hoiab vanale ligi. Lõhnab hobuse, higi, lõhnavad õied, Jamurd. Mina, kekslane karglet, mina, kargleniacexlen, väikene poisipõnn. Minus kargleb ja eksleb olevast osasaamise õi. Ette lugemata ei tahaks jätta siinkohal ka lühikest luuletust epita. Ta ärkas hommikul helge ja kõneles endale õhtuks ulgu mul aegsasti selge maailm. Ja mis seal sees. Endas pikka päeva ta nägi asju halbu ja häid. Palju on, mida silmad näevad, aga küsimusi jäi, jäi vastamata. On soojusõhtupäikesel tühile? Ei enam pikalt, ta loojub. Päev oli liig lühike. Kuna Viidingu viimaste aastate luulelooming ajakirjanduse veergudel laiali pillatud oleks pakiline ülesanne, et riiklik Kirjastus need võimalikult peatselt koguna lugejale kättesaadavaks teeks. Viidingu viimase loominguperioodi proosat esindab tema jutustus Jupiteri ja Marsi vahel. Juba aastal 1937 kirjutas Viiding loo kujuteldavas kosmoselennust. See oli küll ainult psühholoogiline etüüd inimestest, kes maapealsest elust on pettunud ja seda niipea taga igatsema hakkavad, kui nad sellest lahkunud on. Teisest aspektist käsitleda teaduslik-fantastilist teemat 20 Stat hiljem kosmoselendude ajastul kirjutatud jutustuses Marsi ja Jupiteri vahel. Aastal 2058 tehakse inimestele kättesaadavaks planeedi proto tsereze hukkumise aegadest säilinud ülestähendused. Teaduslik-fantastilise jutustuse kaudu pöörab autor lugejate tähelepanu inimkonda ähvardava aatomikatastroofi üle. Sellele tänapäeva probleemide probleemile. Viidingu viimastena aastate loomingust rääkides ei saa unustada ka tema mitmele poole laiali pillatud lühipublitsistikat arvustusi, raadiovestlusi. Need on nagu sidelüliks tema isiksuse ühele tahule, mida kirjanduse ajalood ei fikseeri, kuid Läti mõnikord trükisõnast rohkemgi mõju avaldab. Ma mõtlen tema armastust kirjanduse vastu omakasupüüdmatult huvi uute autorite vastu huvi uute erutavate probleemide vastu, mida ta igapäevases elus avaldas. Janis on eluliselt vajalikud loominguliseks õhkkonnaks, millest me küll üldsõnaliselt räägime, kuid mille loomiseks tihti paraku vähe kaasa aitame. Sel alal oli Viiding meile kõigile jälgimist väärivaks eeskujuks.