Üks hetk tuleks saate lõpuks, enne saagem tuttavaks juubilariga. Ploom been number 897179. Selle ettenäitaja seltsimees Orusaar, Helmut Johannese poeg astus 1945. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi 1951. aastal lõpetas selle täieliku kursuse trompeti erialal ja riikliku eksamikomisjoni otsusega 28.-st juunist 1905 kümmend üks omistati temale kontsert, solisti ja pedagoogi kvalifikatsioon. Ma ei oskagi siin vahet teha, mis on põhimis, on abi, mis on lisakoha kaasas või. Nii iseloomustas oma tööpäevi Eesti NSV teeneline kunstitegelane, Tallinna riikliku konservatooriumi puhkpillikateedri dotsent üldlaulupeo peakomisjoni, bürookooride sektsiooni nõukogu, pilliorkestrite sektsiooni aseesimees, vabariikliku puhkpilliorkestrijuhtide orkestri, vabatahtliku tuletõrje ühingu puhkpilliorkestri ja Eesti Raadio pasunapoiste, dirigent, televisiooni ja raadio komitee sümfooniaorkestri trompetirühma, kontsertmeistri abi amatöörautojuht ja aiapidaja Helmut Orusaar. Ülaltoodu kinnituseks läbilõige ühest juubilari tööpäevast. Kuidas pilli meil algab hommik? Kõigepealt veidikene muidugi hommikvõimlemist alla peale sooja kohvi tuleb siis pika noodipuhumine mis on meil nii paratamatu, ilma milleta me ei saa pillile õiget häält siis intoneerima. Ja see on hädavajalik igapäevane töö. Kui kell üheksa algab töö, siis vähemalt puhkpilli mängijaid kõik pool üheksa vähemalt olema kohal. Et olla löögivalmis kella üheksaks. 50 protsenti põhitööst sümfooniaorkester. Raadio ja televisiooni sümfooniaorkestris mänginud 64.-st aastast alates varem mängisin 13 aastat Estonia teatris ooperiorkestris. Nii et repertuaar ei ole nii, ühesõnaga on mitmekülgselt nii mänginud. Kui palju neid pea saab olla, partituuri sel ajal või neid teemasid paljude läbi mänginud telefon. Ma ei tea, näiteks Estonias selle 13 aasta jooksul mängisin Luikede järve Naapoli tantsu 204 korda. Niukseid pisiasjad on meelde jäänud. Ega õiget vaheajaga ka ei ole raadius, kui sümfooniaorkestrivaheaeg on, siis tuleb sealt jooksta kiirelt rahvaloomingu majja vaadata, seal, mis seal on, laulupeoliinis uudist, uue repertuaari väljaandmine, see on niisugune igapäevane, et ega see on kohe aega raisata ei või vast selles mõttes on võib-olla laupäevane päev kõige toredam sümfoonia olnud, siis on kõik asutused kinni, siis kuskile minna ei saa. Vahe, vahe olemas, leiva vaid kaasase. Ei noh, käime ikka üle tee seal jooksime kiirelt ikka sööma ka seal sööklasega, laupäeval võib juhtuda tihtipeale ka niisugused asjad sealsamas jälle. Maestro Ernesaks teeb mu meeskooriproov ja siis Ernesaks tuleb kohe kojas A. Tead, nägin kas laulupeo kavaga korrastatud puhkpillikama korras järgmist laulupeoks, nii et ega isegi seal laupäevasel päeval ei pääse, satub Ernesaks kätte. Pärastlõuna teine pool põhitööst tunnid konservatooriumis meenutab Helmut Orusaare endine õpilane, praegune televisiooni ja raadio komitee sümfooniaorkestri trompetirühma kontsertmeister Tõnu Tarum. Toredad igal väga pingelised väga tahtnud minna, kui olid õppimata õpetamises Rootsi viia ikka tonni tunnis tundmisega pidevalt arendusega, et mitut ühte teeme ära, laguneks ja tundsid, jäi jälle vait, igavest hundi tuli ikka viia asja ikka pidevas arenduses. Et ma just rõhutan seda pöörete tahvad võltsimine, mitte ilma tööd tegemata Arlingtoni tonnist kuni Dublini vahel räägiti mõni anekdoot ka jah, ega, ja kas ikka muusikali tantsu siis sa isegi tantsida seal lõpus haledalt ära. Aga pillimängus on ikka raske ette näha, et ega ei saa ju teise uulivana täpselt nõunik. Nojah, eks ta olla keerukas, nagu igasugune metoodika ütleb seda, et kõige raskem on õpetada tooni. Ma ei saa kuidagi enne õpilasi nagu muud tööd hakata tegema, kui modooni asjandust korda ei saa selles suhtes nagu konsultuurimis ka paar esimest kursust võib-olla isegi pidurdanud seda programmi edasi võtmistetooni kvaliteeti saada. Kui seda ei tee, siis praktiline elu nagu peksab nende mütsidega hiljem tagasi Resto orkestrisse minnes ikka tuntakse puudust esimesena valemängijatest, neil on kohustus kasvatada ikka kõrgel professionaalsel esimese hääle mängid ja ta peaks olema hea tooniga ja siis asuda võib-olla tehnilise baasi täiendamisel, mida järgnevate aastatega ära teha. Tänud arvamusest tuleb meelde, kui palju kordi jäid tunnid ära põhjuste teie pärast? Jah, aga, aga õpetaja pärast. Veletast esiallagi seal töötatud 15 aastat. Palju selle aja jooksul on trumbetiste soliste juba välja lastud, kas on meeles nii arvuliselt järsult öelda, võib-olla eksin, aga 10 11? Kas nad kõik solisti kohtadel on järsud töötanud? Aga seda ma võin öelda küll, et nad kõik täidavad pingsalt omi ülesandeid trumpetistidena kogu meie professionaalsetes orkestrites näite näiteks Tartus Vanemuise orkestris on Kirsime siis konservatooriumis on Irja, rohtma on õpetaja Tartu muusikakoolis Jüri kuus raadio sümfooniaorkestris mees, kes kõige rohkem pedagoogilisi tööle au teeb sümfooniaorkestri trompetisolist. Tõnu taru. Raadio orkestris on veel Pille Heino Estonia teatris, Rein Sildna Nõgene, Endel. Kolleeg Juhan Kaljaspoolik. 58.-st aastast on meil olnud tihe kokkupuutumine mitte ainult õppetöö osas, vaid ka ma olen temaga juures pasunapoiste mänginud ja see on 51.-st aastast alates, mängime pasuna põhja viie 51.-st aastast, mängin pasana poistega ja mul on väga palju kogemusi selles alas, kuidas ta orkestriga töötab ja ka seda, kuidas ta õpilastega töötab. Ja Ma pean arumi juttu kinnitama, et kui ta ütles, et ta ei tahtnud kunagi tundi tulla, kui te olete ette valmistanud. Ja ma olen seda rangust ja nõudlikkust pannud oru sari juures mitte ainult Arumäe juures tähele, vaid ka teiste õpilaste juures, kes tõesti Peab ütlema, et hirmuga lähvad tundi. Aga tegelikult ega Orusaar nii hirmus mees ei olegi. Ta tahab, et õpilane tüütaks hoolega ja ütlesin, et tööl oleks tulemus. Tööstiil on talt läbi mõeldud väga ratsionaalne. Ja ta on ise orkestrantide jaan dirigent ühes isikus. Ta tunneb muusikameeste hingeelu väga hästi. Ma seda suhtlemist, kuidas orkestris töötada ja orkestriharjutusi läbi viia, see on tal väga selgelt. Kui tekib niisugust asja, et vastuolus ehk õue pealt pill tekib kusagile, ta tunneb seda potentsiaal ja seda laengut. Ta teeb seal teist juttu, ajab midagi muud ja samas võtab jälle seda edasi ja, ja jätkab seda nõudlikkust, mille juures ta proovi katkestas. Aga ta ei taha kunagi seda, et inimesed ära tüdiksid, mis on isetegevusorkestrite kooshoidmine juures väga oluline. Tallinna riikliku konservatooriumi puhkpillikateedri juhataja Ado Velmet Ta oli konservatooriumis kuni viimase ajani poole kohaga aga need, kes tema käe alt läbi käinud, need poolikud mehe pat olid ikka täismehed välja. Võib-olla heidaksime pilgu tagasi nii päris algusesse. Kuidas teist on saanud trompetist? Millal oli see algus, kes olid õpetajad? Sauel? Aru tammik oli üks niisugune koht, kus peeti suvel metsapidusid ja seal ma kuulsin siis puhkpilliorkestrit, milleni mängis ainult tantsumuusikat. Aga see oli ühesõnaga nii pisikupanekuks küllalt. Need järgmine hommikul siis võtsin ema vorstid rehtli kätte ja hakkasin sinna tuulutama kõiki neid viise. Ja ise mõtlesin, praegult on nagu selgelt meeles veel, et see vorsti Dresdel oli nagu pill nii mõttes ja siis hiljem läksin selle orkestrijuhi juurde, praegu see mees elab Ruilas, Feliks Tungal. Tema oli siis orkestri juht ja mängis trompetit siis teda ma nii-öelda mõttes siis matkisin ja kui ma siis läks edasi ja kui ma siis temalt küsisin, et kas ma saaks ka kuidagimoodi kümnen, tahaks tulla mängima orkestrisse siis Tungal andis mulle pilli ja see teine pill, nii-öelda esimene oli vorstid rehtelt, teine oli siis puhkpilliAlt esimest partiid mängisin, oli, tõmba Jüri, teine Alt. Siis nagu ikka algavad noored jalaga takti, et sekundad õige koha peal lüüa ja tegemist oli sõrmede otsimisega. Siis võib-olla üks niisugune järgmine etapp, siis ma sain puhkpilliorkestrisse mängima, jõgisoo oli siin 21 kilomeetrit Tallinnast, mängisime siis vana tantsumuusikat, sest muutmisest kontsertprogrammi meil ei olnud, hiljem aga sealt tuli ja nii edasi. Tallinna edu puhkpilliorkestrisse oli siukene Tallinna puhkpillimuusikaselts. Mis aastal see oli 38. aastal ja siis edu poolt. Ma sain veel konservatooriumis stipendiumi, see oli niisugune muusikaselts, kes siis toetas orkestrantide temapoolseid nõudmisi, oli seisis, mängisime suvemuusikat Pelgurannas Kadriorus, samuti nagu praegult puhkpilliorkestrid, mängijad. Edu poolt oli siis konservatooriumi õppemaks seal vana tantsumuusikaga proovidele tegeletud. Mängisime juba kontsertprogrammi. Järgmine niisugune väga tähtis etapp. Minu elus oli sattumine Tantsuorkestrisse kuldne seitse, sattusin kuldses seitsmeses täitsa juhuse tõttu. Kuna trompetimängijatest ei saanud sõita Narva-Jõesuu mängima ja mind võeti nagu mudeliks kaasa, sellepärast et ma mängida ei osanud, mingisugune džässifanaatik ma ei olnud, ega minust mingisugust kasu ei saadud, aga võeti kui augutäidet kaasa ja sealt siis hakkas mul niisugune väga kurvad ja rasked päevad nutuga pooleks, kus siis tuli suve jooksul õppida stiilselt jagama ja millest ma olin väga kaugel. Ja ka siis selleks olid toredad sõbrad, kes siis igal momendil aitasid. Seal ma puutusin kokku juba niisuguste maailmakuulsate muusikute nimedega nagu Luija, Armstrong, haritseems. Ja muidugi kaasajal on väga palju neid nimesid, kuna need olid minule siiski niisuguste esimesed jumalad, keda ma kuulsin plaadilt. Kasulik, ma ütleks veel kuldse seitsme orkestrioleku suhtes oli see, et ma puutusin esmakordselt kokku niisuguguse teadmisega olemas maailmas kaushuulikutel surve, vaba puhumismeetod. Ja selle tõttu ma hakkasin üldsegi analüüsima kõiki maailmakoole ja seda buumisüsteemi uurima, mis mulle suureks kasuks on tulnud. Nüüd pedagoogilises töös konservatooriumis, kes konservatooriumis oli õppejõuks, sellel ajal kude Torinastest konservatooriumis õppimist alustasin, siis oli professor Julius Vaks. Ja hiljem lõpetasin Nikolai Kubli juures. See oli siis 51. 51. aastal. TÖÖ vabast ajast. Tuletõrje puhkpilliorkestri töö kaks korda nädalas on seal proovid kella viiest seitsmeni õhtul. See vajab muidugi kava ettevalmistust, seda muidugi jooksu tuleb kodus mõelda, tööd tuleb teha nii ühes kui teises kohas, vahest tekib võib-olla niisugune tunne, et kas tuleks seda tööd mitte teha ja noh, et, et saaks nagu kergemini elada kuidagi kui seda ei tee, see muidugi ränkraske töö, kõigi nende võtan mütsi maha nende isetegevuskollektiivi, tegelikult töötab see niisugune niisugune tohutut energiat nõudev, suurim jagu sellest tööst jookseb nagu liiva, mõtled väga hästi valmis, lähed sinna, ei ole seal kõiki mängijaid inimesed puudud proovidelt. Ja ei ole muidugi alati niisuguste üritusi, mis innustaks ja peab olema alati, millega sa mängijaid, rõõmud, kustuti, innustatud organiseerimise töö on seal äärmiselt ränk dirigeerimine, võib-olla on seal ma mõtlen 10 15 protsenti kui vaadata tuletõrjekroonikast ja me oleme siin diplomitöid teinud konsultuurnistusest orkestrist. Sest ikka programm on läinud järjest tõsisemaks, klassikalist muusikat ja, ja kaasaegsemat küllaltki isegi niisugust mehi nagu Margust, et ega keeruliselt kirjutatud puhkpillimuusika osas. Ja ja klassikas olema ikkagi võrdlemisi tõsiseid asju sümfooniaosi, nagu torsoki üheksanda sümfoonia, finaal oleme ette kandnud, see on küllaltki isetegevuse orkestrile, Sis, Mossadi avamänge. Ja õhtune aeg on muusikaga täidetud praegu ja varem ka veel lisaks varemteater. Ja tegelikult, kui algab üks niisugune periood, siis on niisugune asi, et kella seitsme lõpetaja ütleme tuletõrjes proovi. Kell pool kaheksa algan pasunapoiste kliendistamist kuni kuni kella 11 11-st kuni poole üheni, niimoodi umbes siis läheb rahvakunstiõhtu muusika lindistamine ja see läheb umbes poolteist kuni kaks aastat enne rahvatantsupidu, nagu teatriaeg oli veel, siis kuidas siis jagast? Teatriaeg oli käega siis pasunapoiste lindistus jäi ainult teisipäevane päev, kuna teisipäeval teatrist vabam. Teater muidugi mõjus märksa rängemalt, sest õhtused tunnid mul nagu praegu on rohkem enda jaoks vabad sümfooniaorkestris teatris igal õhtul etendus. Aga ma olen väga tänulik sellel ajal selles mõttes, et need rasked aastad, kus tööd teha hirmus palju, omandasin repertuaari ooperiliteratuuri, ma usun, et te tegite trükivead, ütlesite, et need aastad, kus tööd sai teha, ega ta nüüd läänidestjaid? Jah, ma nagu tahtsin sealt ära tulla küll selle sihiged saaks õhtut kergemakseni aga kuidagi ei osanud seda asja nii sättida, et nüüd on jälle ülepeakaela nagu asjade seest. Linnulennuline läbilõige repertuaarist. Külas kõige kuulsam pillimees, kui ta mängib ööbik alla pea paastuma ta viigadelgi põllul läheb tantsu saabul võluviisist võrdub poiste. Videvikus järve ääres olles koos vedas sõdi Tobolhoogigazpil. Ime selgelt hõbehäälne, uitab. Et kolm. Kolm tooli jätmas ei võtnud Mööri Ju. Ka. Nagu mäletame, tema mängis Eesti raadio estraadiorkestris ja paralleelselt ka teatris. Ma pean olema väga tänulik Mer kuuluvile, kes sellel edutas mind dirigeerinud 10 aastat umbes Merko turul. Terrigeerisin, kuna tal oli abilisi ja see praktiline dirigeerimine võimaldas selle teatris hiljem etendusi teha, kus oli juba, tegime suurema aparaadiga juba lavaga orkestriga koostööna isetegevust, aga võib-olla võisid meeste arvel midagi selgeks õppida niisuguste Armoiaid nendega kellelegi professionaalse muusiku asi ei ole see kesta ees seisab vaid olgu tehtud nii, nagu vaja on, ja On see tööajaga, mitte aega raisata ja selle tõttu oli ikka küllaltki pingeline ajajärk. Kui tulla veel dirigenditöö juure tagasi teatris paljusid etendusi, te olete seal juhatanud Sotšeeri pärit ruumi on minu naaber siis kas see oli esimene? See oli esimene siis muidugi minu veetlev leedi, selleks tohutult palju seda 67 korda rahvast, kes seal ka väga palju, nii et niisama nagu ta esietendusel alga, tulusid ja kolisid ja ja igasugused tegijad juba kulusid ära ja vahepeal tegijad teeneristeks juba siin vahepeal ja selles suhtes tegijaid läksid juba pensioniea pensionile läksid kõik need juba juba sellega, see tükk nii-öelda lagunes siis lehele lõbust, leske, prograafilise kooli, balleti lõpuetendusi, kumb enam meeldib, kas nüüd terrigeerida või ise pilli mängida ja millist oleks tahtnud päris loobuda, siis ma oleks juba saanud nii-öelda ainult dirigeerima. Aga kuidagi pill on siiski nii südamelähedaseks jäänud. Võib-olla kui konsultuurusi oleks olnud õppejõud, ma mõtlen tagantjärgi, et võib-olla siis äkki oleks ka otsustanud selle asja kasuks. Aga kuna nii pilliga seotud ja hea on ta siis, kui seal praktiliselt ise mängid ja kogu selle praktilise eluga oled kursis, kunid, oleksite edasi minna, kuid ei oleks pillimees, kes oleksid tahtnud sisale. Ma tean, lapsed tahavad rikk, kosmonaudid olla. Kes oleks tulla selle ära, teeks siis mina neid. Väiksest peast on väga palju igasuguseid töid teinud, näiteks oma olin omal ajal ja katuseminister. Nii et nad töömees olin, kauplesin juba väävelehitustel katuseid ja väga palju näiteks väänas löödud minu katuseid, rokkalmaarastasin pilpa singli katuseid, terved suved, olin töös, kes oleks tahtnud olla? No ükskõik mis alal aus töömees. Ega amet, meest, rikkust ja amet ei riku. Muidugi korstna pühkimine ja kosmonautika mind ei ärrita, sest ma kõrgusi kardan. Päev läbi olete muusika sees ja pillimängu sees. Kas nüüd õhtul hiljem kuulate muusikat, klaverit? Tahate vaikust? Ega ausalt öelda mitte midagi kuulata küll ei tahaks. Mis mingisuguse alles helisse puutub, siis ainult vaikust. Ma ühesõnaga kuulan külla, kuulan just hädavajalik, mis mul on vaja lihtsalt kuulata. Aga ma tunnen, et olukord muutub siis, kui puhkusel olla. Üks kolm nädalat saab kuidagi juba muusikast eemal olla. Vaat siis hakkab niisugune tahe kuulamise järgi, täitsa teadus peab kuuluma. Pidime kuuleta, hakkab liikuma ja jalg ja kui on niisugune tunne, et tahad kuidagi närvis töö on juba nii puhandet nagu vajadus on vaja nagu õhku. Kokkuvõtteks Helmut Orusaar on trompetit puhunud 35 aastat. Puhkpilliorkestrite juhatamisega tegelenud 28 aastat pasuna poistega jännanud 22 aastat konservatooriumis õppejõud olnud 15 aastat. Kokku teeb 100 aastat. Aga elatud on alles viis 10. aasta. Ent elus on tihti nii, et arvud ja tegelikkus ei lähe kokku. Pillid häälde ja juubilari-le kolme kardetust.