Austatud ja armastatud Ilo meister Tuglas ja Elo Tuglas. Lugupeetud pidulised. Erutatud meeltega asun täitma juubelikomisjonilt saadud austavat ülesannet. Lausuma avasõnu tänasele suurele pidule. Mida uut saate mulle veel öelda, mida ma kuulnud ei ole? Las Friedebert Tuglas siin sammas teatrilaval viie aasta eest. See teeb mu ülesande raskeks. Tõepoolest, 65 aastat on Tuglas olnud meie kultuurielus tähelepanu keskpunktis. Olen sirvinud kahtkümmet, mahukat mappi kuhu on koondunud peaaegu kõik, mis Eesti ja teiste keelte perioodikas aastakümnete kestel meie tänasest juubilar, istun kirja pandud. Mida seal kõik ei leidu asjalikku kriitikat, särtsakat, poleemikat, jah, aeg-ajalt ka väikeste vaimude lahmivalt laimu ning Perilat valet. Eelkõige aga õhkub sealt siirast austust ning imetlust suure sõnameistri vastu. See on ajapikku aina süvenenud ja nüüd juba ammu üldrahvalikuks ei rahvusvaheliseks tuntundeks saanud. Friedebert Tuglas on meie rahvuslik uhkus. Ebaviisakas on meistriga vaielda, eriti täna õhtul. Ent ometi tahaksin äsja tsiteeritud vastu väita, et temas pole öeldud veel pooli asjugi. Me teame ja tunnetame tema suurust. Ent veel on kirjutamata ammendavad analüüsid, tõsised monograafiad, loomingu kohta, teaduslikud teosed, mis küüniksid temalt saadud monograafiate rinnunegi. Alles oleme aimu hakkanud saama tema määratumast tihti nähtavate jälgedeta algataja ja organisaatorid ööst mille täielik ülevaade ja hinnang meil esialgu veel puudub. Nii et isegi tänasel pidupäeval, kus kombekohane on aina häid lubadusi jagada ei saa Friedebert Tuglase lootust anda, et kõnelused tema ümber kunagi saaksid vaibuda. Ja midagi on neis ehk uudki tema jaoks. Õieti tuleks selle ammendava kõnelusega praegu alustada. Kui te lubaksite mulle ühegi tunni juubilari senise elutee iga 10 versta kohta kas siis saaksid selle ääretult rikkadee ainult läbi kihutada? Kusjuures igal sammul esinevate vaatamisväärsuste ees peatumine vajaks oma kord palju lisatunde. Niisiis, kas algeme teisest märtsist 1886.-st aastast? Palun mitte kohkuda minust poleks õiget giidi sellel matkal. Väikese Illimari veisile Ahja õuemurult suurde maailma kogunes järk-järgult värvikirev kaaskond kelle põguski taastutvustamine siin võtaks tohutu aja. Aga eks ole, Juhan Remmelgas ja torgla, Margus leni ja veidrik maalija Kustas Felix Hormussoni, Arthur Valdes, Kaspar, punane ja hiigelneitsi, Popi ja Uhuu, Andra küüni, prints, printsess, keiserlik, kokk ja Naapoli varemeil piimsed, tervituste saatja ja 100 teist Illimari reisiseltskonnast. Meile kõigile ammused tuttavad kellega on koos naerdud ja muiatud ahastatu uneldut ja hõisatud. Või kelle oleks vaja tõestada monograafiate Juhan Liiv, Eesti kirjameeste selts, Ado Grenzsteini lahkumine, kriitika köidet, miniatuuride reisikirjade, memuaaride asendamatust, eesti kirjanduse ajaloos. Kui lähedaseks, kui vajalikuks Tuglase teosed meile oleksidki muutunud võivad vist vähesed öelda, et nad on jõudnud loomingu rikkustest täieliku osa saamiseni. Igal uuel ülelugemisel, pakkumata teosed üha uut naudingut. Tuglase sõna on tugevatoimeline narkoos, mille küüsist naljalt ei vabane. See sisaldab siiami tervenisti 174 üksust originaale ja tõlkeid, tõlkeid. Teda loetakse Vene, Soome, Läti, Leedu, Saksa-Poola, Bulgaaria, Tšehhi, Ungari, prantsuse ja teistes keeltes. Tema meisterlik vahendus on meile koduseks teinud Alexis kivi, Aino Kalda, Maksim Corki, Anton Tšehhovi, Aleksei Tolstoi ja mitme teise väliskirjaniku loomingu. Kõik see kokku on väga suur salv täis tuumakaid teri. 65 aasta viljakas lõikus. Te ütlete, et see nimistu sisaldab ka hulk kordustrükke? Seda küll. Aga eks see näita lugejatel lakkamatut janu Tuglase sõna järele. Ja pealegi on sõnakordustrükk tema puhul üpris tinglik mõiste. Vaadake äsja ilmunud juubelikogumikku paigutatud fotokoopiat Artur Valdese viiendast reaktsioonist. Ja teine saab selgeks, mis Tuglase puhul tähendab mõiste kordustrükk. Iga teos, iga lehekülg iga rida käib tal uue väljaande eelläbi korduvast ning korduvast viimistlusest muutudes aina täpsemaks, aina ehedamaks, aina stiilipuhtamaks. Kui kahe kahe tema ja kaaslase, kahe Eesti suure luuletaja teostaja, hilisemates reaktsioonides tuleb vahel kahetseda kaotsi läinud kaste värskust siis Tuglase stiili õitel on pärast gümnad kümnendabki põhjalikku töötlust säilinud. Esmase puhkemise hurm. Kõrgendatud nõudlikkus enda vastu. Erakordne vastutustunne lugeja ees iseloomustab meie rahvakirjanikutööd igal sammul. Maksab märkida, et eriti intensiivne on lihtne lihvimistöö olnud nimelt viimastel aastatel. Ja suur osa neist jubeelidest on üldsusele esialgu veel tundmatud. Viimase 10 aasta jooksul on Friedebert Tuglase looming valikuliselt uuest põhjast põhjalikus redaktsioonis ja suures trükiarvus rahvale kättesaadavaks tehtud. Ent peame meeles pidama, et teoste kaheksa köidet moodustavad siiski vaid poole Tuglase kirjanduslikust toodangust. Ülejäänud osa on eriti noorema põlvkonna jaoks veel avastamata maa. Siinset kõrget tribüüni kasutades kutsun autorit ja asjaomaseid asutusi kohe pärast juubeliväsimuse väljapuhkamist etta valmistuva Friedebert Tuglase kogutud teoste väljaandmist. See on. See on meie aukohus, nii kirjaniku kui ka kogu meie rahva ees. Ikka ja alati. Ja tänasel päeval eriti mõtleme imetlema tänutundega sellelegi mida on meister meie kultuurile andnud veel peale enda kirjandusliku loomingu. Siin on Tuglase andam palju kordi suurem kui ühelgi teisel eesti kirjanikul. Mõtlen tema hiiglaslikku kirjandusala organisaatori tööd, mis algas juba koolipoisipõlves, jätkus poliitilise maapao ränkadel aastatel ja on kestnud kuni viimase ajani. Noor-Eesti albumid, ajakiri ja kirjastusajakirjad, Tarapita odamees ja nüüd juba 40 neljandat aastat ilmuv looming Kirjanike liit ja Eesti kirjandusselts, kümned koostanud kogud, teosed, sajad toimetatud raamatut ja palju, palju muud. Kuidas kujutleksime endi minevikku, kõige selleta? Tuglase tark vaim ning töökas käsi algataja anna läbi surujana juht ei anna tegelikku igapäevase ja öise töö tegijana on seal kõikjal juures olnud. Kui ka ühe või teise loetletud ürituse suunitlus alati ei pidanud sammu meie tänapäeva arusaamistega nõuetega siis lõppkokkuvõttes on sel hiiglaslikul tööl olnud määratu otsustav mõju Eesti rahvakultuurirahvaks kujunemisel. Aga edasi mõtelgem milline sisu on järgmisel põrmugi mitte ülearu hüpoteetilisel küsimusel. Kas me Tuglased ta üldse tunneksime, Juhan Liivi kui suurt luuletajat. Kas eesti kirjandusest temata oleks Hendrik Adamsoni Marie Heibergija mitut teist autorit või oleksid nad igaveseks kaotsi jäänud? Noored kirjandusteadlased igatseme lugeda teie uurimuste sarja Teie doktoriväitekirju teemal Friedebert Tuglase loomingu ja organisatsioonilise töö mõju eesti sõnakunstile ja ja kirjanduskultuurile. Me teame juba ammu, et see viljastav mõju on tohutu, ent vajame selle konkreetset, ammendavat analüüsi teadmiseks ja eeskujuks tulev põlvedele. Auväärtmeister kui mu superlatiivid jada on teid väsitanud, siis teadke ometi, et selle hoopiski puuduliku jada põhjustajaks põhjustamises olete oma elutööga ise süüdi. Teie tegude iseloomustus ei vaja mingit juubeli komplimentide juurdehindlust. Töö kiidab tegijat. Kui see kiitus raskeks kanda läheb, siis palume seda jagada teie truu elukaaslasega. Meile teadmata osa pälvitud kiitusest kuulub kindlasti temale. Kas on liiga ninakas veel kord polemiseerida teiega? Ennist tsiteerisin Baltic kolm lauset, mis viie aasta eest siin saalis kõlas. Teie ütlesite nimelt veel või mida uut on mulgi teile veel öelda, mida ma juba ütelda poleks jõudnud. Aga möödunud viie aasta jooksul olete ometi kirjandussõpradele veel palju uut öelnud. Eks ole, eriti hiljuti valminud kahel viimasel kuul esmatrükis ilmunud ulatuslikud teosed. Vastused noorte hääle lugejate küsimustele ja teoste sünnilood veenvataks tõenditeks teie püsimisest loomingulises kõrgvormis. Me ei kahtle, et järgnevad päevad toovad sellest üha uusi näiteid sest puhata ja ei oska. Ajalehist loeme ühtepuhku, kuidas 150 160 aastased mägestiku mehed töötavad, pulmi peavad ja puitnägusid teevad. Gustav Ernesaks kirjutas, et Tuglaste kodus valitsevat mingi kõrgmäestiku õhkkond. Ime küll, Toompea ja Tõnis Mägi must ja musumägi on ju lähedal. Ja nii võib meie tänane tänase auõhtu põhjustaja pidada nüüd juba keskikka jõuduks. Ei, ei, palun öeldud tõesti mitte arvata tavakohaseks juubeli õlale patsutamiseks. Ei reeda j Tuglase uusimadki teosed, mingid vanaduse tunnuseid. Ma ei tea ühtki noort autorit, kellel oleks tänase Tuglase taolist ahnet uudishimu kõige uuega kursis olla kirglikku tahet kaasa aidata kõigile, mis elu edasi viib. Tõsi. Sisu ja vorm, mille ees, kujundlikust kooskõlast, Tuglase looming kõneleb, kipub ülekantud mõttes vaimu ja keha tähenduses mõnikord ebakõlasid tekitama. Ent usume siiralt, et vitaalse vitaalne sisu veel kaua väsima kippuv vormi üle võidutseb. Ajakirja noorus äsja ilmunud numbris number avaldas veetlevad kujutluspildid dublasest ilukirjanduslikust. Trükisõnas varem kohtumata neiu või noorik Viive Laurits lõpetab selle sõnadega, millega minagi tahaksin lõpetada. Tuglas kahetseb oma mõttepäevikus, et tema noorpõlves polnud kirjanduses juhtivat Paimu nagu korki. Meil on Tuglas. Eesti rahva ajalugu on õpetanud sirge seljavajadust ja seltsimees Friedebert Tuglas on seda õpetanud. Ent tema eest tahaksid ta kolleegid, ta loomingu loendamatud austajad hardalt kummardada. Teada, et Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee ja Nõukogude valitsus on kõrgel endanud Teie töökirjanduse põllul Esimesel märtsil 1966 on vastu võetud. Kommunistliku partei keskkomitee Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi ja Ministrite nõukogu neljal ja ka omaenda poolt üle anda kõige südamlikum tervitus tee juubeli puhul. Soovida teile. Veel palju aastaid head tervist ja. Ühtlasi lubage üle anda ka. Tervitus. Balti. Meremereväe laevastiku töötajate poolt ma praegust praegust lahkusin kongeri kommunistliku partei kongressihoones ja seal balti laevastiku ülem admiral Orjol palus ka Nende nimel üle anda teile kõige südamlikumad tervitused. Kallid, seltsimehed ja sõbrad. Mul pole küllalt jõudu kõige selle väljendamiseks, mida praegu tunnen. Vaevan, leian sõnugi. Et aina ta selle sõbralikkuse eest, mis on mind ümbritsenud neil päevil ja eriti täna õhtul olen püüdnud täita oma ülesannet avalikus elus ja kirjanduses nii hästi kui seal selleks oli minul eeldusi ja võimeid. Kui neid püüdeid nüüd hinnatakse, siis on inimlik inimlikult mõistetav, et ma sellest rõõmu tunnen. Mul jääb üle ainult neid rõõmuvalmistajaid tänada. Tänan kõigepealt parteid ja valitsust, kes on leidnud võimalikuks mind minu teeneid nii kõrge aumärgiga hinnata. Tänan Teaduste akadeemiat, Kirjanike Liitu Kultuuriministeeriumi ja kirjastuskomiteed, kes on selle atuse korraldanud. Tänan vaatluse otseseid tegelasi, Kirjanike kolleege, lava ja muusika inimesi. Tänan. Vennasrahva vennasvabariikide esindajaid, kodumaise organisatsioone ja üksikisikuid nende rohkearvuliste, suusõnaliste või kirjadel saabunud tervituste eest, samuti kui aktusest osatäitjaid. Nende süvendanud huvi ja sõbraliku suhtumise eest. Lõpuks tahaksin kasutada juhust ja tänada meie ajakirjandust, raadiot ja televisiooni minu juubeli märkimisest erakordses ulatuses osa võtnud kõigele südamlikum tänu peen sind selle heatahtlikkuse atmosfääritunde kaunima mälestusele kaasa.