Meisel meelel asuta koda priiusel pühi nende eestlaste muld, mulluse mudasse, tige toda valgele tõuse ja vaimu kuld. Kohage lehed koduma, puus, vana vägevus eestlaste suus elus, särka kalevkale, kus mõõgatera, kus kangelane sinuga talgud käes, et tegevuseks tärkaks sõna kära. Ohtule juhata meid vanas väes, see hulgad sinu lipust pööravad sära, kui see sai, kõnni meil ees. Nii hüüdis meie rahvakultuuri koidikul luuletaja Lydia Koidula. Sinu õpikus seisavad esimese Eesti naiskirjaniku ja värsisepa eluaastad 1000 843886. Need on väga põnevad ja tulised aastad kultuuriloost. Lydia Koidula 43 aasta pikkuse elu jooksul ilmus Kreutzwaldi Surematu Kalevipoeg eesti kirjanduse esimene suurteos. Siis peeti maha esimene Eesti laulupidu, mis kestis kolm päeva ühtejutti ja mis oli esimeseks üldrahvalikuks kogunemiseks. Pärast seitsmesaja-aastast orjapõlve. Luuletaja elupäevad langesid ühte eesti teatri asutamisega hakkasid ilmuma esimesed eestikeelsed ajalehed, mis rahva harimisele aitasid kaasa mitte vähem kui esimesed eesti õppekeelega koolid. Viimased said tekkida ka tänu sellele, et just ärkamisajastusse kuulub ka Eesti kirjakeele rajamine. Kolm ja poolsada luuletust, neli näidendit, 87 jutustust ja arvukalt reisikiri on pärand, mille Lydia Koidula jättis omapoolse panusena eesti kultuurivarakambrisse. Ometi oli temagi kord põlvepikkune ja ei osanud arvatagi, et ta elulugu ja elutööd hiljem lastelaste poolt säravale agendina edasi elavad. Oli puuratastega vankrite, rasvalampide, hanesulepeade ja mängutooside ajastu. Lapsed ei mänginud veel siis rongiteatrit või kino, sest need tulid palju aastaid hiljem. Kastehein, mis lahinal pea kohal kokku lei on Koidula lapse mälestuste filmirulli esimene kaader. Koost. Koost. Äreva Vändra kandis on siis hästi palju kasteheinast. Õue tänav seal suure tiibetaks temal õue välja. Aektooli. Reede ja Siim ta teele. Olnud nii Koidula isa Johann Voldemar Jannsen oli Vändra vallakooli õpetaja. Kord, kui papa Jansen istus uue jutukogu kallal. Tuli tema juurde viieaastane Liidia ja pärisisa paisa. Ütle, kellele sa kirjutad? Ma kirjutan Eesti rahvale, mu laps, meile rõõmuks ja õpetuseks. Aga isa, kui sina pisukeseks jääd ja mina suureks saan, kas lubad mind ka neile kirjutada ühe tillukese raamatu, kas lubad, isa? Jah, muidugi, mu laps, politseis, papa sõnad. Edumeelne Janson läks aga varsti tülli pastor kõrberida, kelle alluvuses ta Vändras oli ja kes kõiges nõudis saksameelsust ja äärmist jumala kartlikust. Sedasama aiaäärset tänavat mööda liikus Jansenite kraamikoorem suure maantee suunas. Ja seitsme aastane Liidia jõudis alles kahe päeva pärast Vändrast Pärnusse. Pärnus ootas ees külm koolihoone ning pisike armas mängutoos. Ja siit sellest majast läheb välja esimene eestikeelne leht. Pärnu Postimees Perno Postimees tookord Klaveril ta on olnud väga musikaalne oma näidenditele loonud laulukesed ja saatemuusika ja saatnud siis lava taga, meenutab käsitöökast, sest tol ajal ju tütarlapsed tegelesid kõik käsitööga, nii muidugi ka luuletaja Lydia Koidula. Ega Koidula siis veel koidulauliku nime kandnudki. Nii hakkas luuletajat hüüdma pärastama esimese luulevihiku Vainulilled ilmumist Carl Robert Jakobson Vainu lillede ja Koidula esimese kirjandusliku katsetuse jutustuse kivirist vahel on viis aastat pingsat loomingulist tööd. Lydia Jannsen, seitsmeteistkümne aastane koolitüdruk, abistas usinasti oma isa Pärnu Postimehe toimetamise juures. Papa Jansen dikteeris Liidja, kirjutas. Samas lehes ilmuski siis ka Liisi esimene jutt, mis pajatas nende majast mitte kaugel voolava jõe ääres elavate lihtsate pesunaiste elust. Me asume Pärnus silla otsas, mis ühendab kahte hästi erinevat kallast. Jah, üks on lihtrahva linnaosa, kus elavad kalurid üle jõelsin, teine osa, kus elab rikkam linnakodanlus, kus on kauplused. Jäturki. Ja meie asume selle lihtsama poole peal. Siitpoolt tuleb Lydia Koidula kes astub üle nahksillarikkasse linna. Tarkust taga nõudma kõrgemasse tütarlastekooli saksakeelsesse õppeasutusse, kus on peale tema ainult üks eesti tütarlaps Lillisu kurk. Nad kõnnivad üle nahksilla, mida sellepärast nahksillaks kutsutaksegi, et ta on väga madalal jõe kohal ja kui hobused siit üle sõidavad sisse sild õõtsub ja õõtsub isegi jalakäijate raskuse all. Ja mul on tunne, et kui Lydia Koidula enne sillale astumist peatub siis ta peatub siinpool silda. Minagi usun sedasama, sest siinpool peaks see elu huvitavam olema. Aastal 1000 854861 ja mitte selles koolis muidugi, sest see maja on ehitatud 1902, aga ta õppis ühes teises majas, mis ei ole enam säilinud, ometi hiljem saab see maja temanimeliseks. Aga sellepärast, et see kool jätkab teatud mõttes neid traditsioone, mis oli tollel koolil, kus Lydia Koidula õppis näiteks eesrindlik mõte. Me peame Lydia Koidula oma aja ees Rinlikuks inimeseks. Tahame, et meie kooli õpilased ja lõpetajad eriti oleksid tänapäeva e sõnniku inimesi. 69.-ks aastaks, mil tuli kokku eesrindlik üritus. Esimene üldlaulupidu oli Lydia Koidula juba 25 aastane Vainu lillede kogule. Lisaks oli tõusnud uus kogu Emajõe ööbik eesti ööbikuks Emajõe kaldal rutatiga kirjaneitsit hüüdma. Tõepoolest, nüüd elasid juba Janseni Emajõe serval Tartus ja tegid tuliseid ettevalmistusi rahvusliku suursündmuse korraldamiseks. Habras ja sirge pihaline Liidia veetis pikki õhtuid küll noote paljundades, küll neid laiali saates, sel ajal, kui tema isa nägi palju vaeva, et tsaarivalitsuselt pidamiseks luba hankida. Missugune müha, missugune kohim vastaseid laululaval ja seda teevad inimesed. Seal on raske näiteks, võib-olla ma saan nüüd kooris kuused, et siis ma küll ära ei sure, siis ma jään ikka kuulsusega elama, kui ma nüüd oma kooris kuulsaks saanud. Tegelikult tahaksin, küll siis ikka inimesi peavad meeles, et ma elanud olen ka? Mõnda inimest ka, kes on surematuks saanud. Nojah, Lydia Koidula, et ma tean küll neid, aga käisin, ma ei tea. See oli siis legend Koidulast, kelle elulugu ja paremaid laule teab iga meie väike kuulaja peast ja kasvõi viie peale. Rahvusliku kultuuri ärkamisaeg ei olnud aga ühesuunaline. Mitte kõik ei hoidnud pöialt Vanemuise teatriseltsi asutajatele või laulukogunemise korraldajatele. Ja oli ka neid, kes sellise suurürituste, mis aitaksid rahvast koondada ühe lipu alla poolt kuid omakorda nõudsid, et ettevõtmised oleksid veelgi rahvuslikumad ja Eesti-likumad, kui seda libedust maitsetud. Just need viimased nõudsid võõramaise ülemvõimu kaotamist ja üritusi, mis võiksid väljendada rahva protestiorjapõlve pikendajate vastu. Huvitav, missuguse vooluga läks Lydia Koidula. Oleme Tallinna seitsmendas keskkoolis, et sel teemal juttu ajada. Seitsmenda kaheksanda klassi poiste-tüdrukutega. See oli see aeg, kus Eesti rahvas esmakordselt tundis ennast ühtse perena ja tundis, et nad on siiski ühtne rahvas päevad kokku hoidma. Kuna eesti rahvas juba kaua on armastanud laulu väga vanad, olid ta laulutraditsioonid, siis otsustati korraldada ühtne laulupidu Tartus. Kuid kahjuks laulupeo organiseerimisel jagunes rahvas kahte leeri. Juhtisid neid Jansen üht leerijateist leeri, siis Jakobson, siin on üks väike viga, mitte rahvas jagunenud kahte leeri jagunenud kahte leeri, laulupeojuhtijad. Organiseerijad. Jannsen oli natukene nagu arem, kui Kreutzwald ja Jakobson ja tema kavatsuste järgi pidi olema pidu väga saksa ja eriti just venemeelne, kuna sel ajal oli tsaarivõim Eestis, aga Jakobson ei soovinud seda, tahtsid seda teha ikkagi tõelise eesti laulupeona. Jansen Lydia Koidula isa oli siis kirikliku ja keisrimeelse suuna pooldaja. Aga missugust leeri pooldas Lydia Koidula? Liivia Koidula oli sel ajal väga raske. Tema isa Jansen pooldaski sellist joont, et tuleb küll jah, eesti rahvast halvustada, kuid tuleb ka lugupidada tsaari-ist. Lydia Koidula oli muidugi tema tütar, aitas teda töös. Kuid teisest küljest selle riigikontroll ise ka väga eestimeelne kirjutas luuletusi, mis ülistasid eesti rahvast ja kodumaad ning Taali sõber Kreutzwaldi ka, kes oli jälle vastasleeris üks juhtivaid tegelasi ja Kreutzwaldi arvamused ja tema joon läks väga suurel määral lahku Janseni omast, kuigi Koidula pidi mõningal määral oma tegevuses juhinduma ka oma isa vaadetest. Siiski, tegelikult asus ta sealpool, kus asusid Jakobson ja Kreutzwald. Ta vaatas samuti rohkem tulevikku ja ta mõistis, et ikkagi Eesti rahvas peab saama vabaks ja sellepärast tuleb ka edendada eesti kultuuri. Kuigi oli palju laule saksa ja venepäraseid lauldiga, paari laulu Miseid puht eesti luuletaja tehtud nimelt Koidula kaks laulu Mu isamaa on minu arm. Ja sind surmani. Kuuldud helilõigule veel niipalju täpsustuseks, et Carl Robert Jakobson ise jäi laulupeost kõrvale, kuna ta ei pooldanud sellisena korraldatud pidu. Ja Friedrich Reinhold Kreutzwald samuti, kuivõrd isiklikel põhjustel. Ta ei saanud võrust lahkuda ja laulupeole tulla. Nüüd oleks paras aeg ära õppida kaks võõrsõna. Need on progressiivne ja konservatiivne. Progressiivne on inimene, kes näeb ühiskonna tulevikku, kes mõistab, et elu võib paremaks muuta suurte ümberkorraldustega. Progressiivselt mõtlev inimene toetab rahvaste vabadusjanu ja arengut ehk progressi. Oma ajastu progressiivseks inimeseks oli näiteks Carl Robert Jakobson ja nagu ütles mõni minut tagasi Pärnu Koidula kooli õppealajuhataja, võib lugeda eesrindlike mõtetega inimeseks ka Lydia Koidula. Sõnaga konservatiivne märgitakse sellist inimtegevust, mis püüab alal hoida vana korda vanu harjumusi ja ei poolda põhimõttelisi ümberkorraldusi riigis või inimeste elus. Koidula isa Jansenit võiks nimetada konservatiivseks tegelaseks kuid küllap oleks küllalt. Õigem oleks vast öelda, ta oli konservatiivsem kui Jakobson ja Kreutzwald. Ja teistpidi võttes Koidula, Jakobsoni ja Kreutzwald olid progressiivsemad kui konservatiivne Jansen sest need mõisted on omavahel väga suhtelised. Nii oli konservatiivne Jansen tunduvalt progressiivsem kui Tartu kohalikud tsaari ametnikud või baltisakslased, kes nägid eestlases vaid andetud matsi, kui mitte isegi looma. Kui minu noored kuulajad peaksid juhuslikult kuuluma kirjandusringi, siis lubage, soovitan teile ühe huvitava töö teema. Võtke ükskõik missuguse kirjaniku ühiskonnategelase elulugu ja arutlege seda algusest lõpuni. Jälgige missugustel, eluetappidel oli ta progressiivselt mõtlev ja missugustel konservatiivselt tegutseb. Olen kindel, et välja arvatud üksikud erandid, on siin peidus mingi seaduspärasus. Mis te arvate, aga kui jälgiksime Koidula elu ja loomingut edasi? Kindlasti kõik teate, et Lydia Koidula pärast lahkus kodumaalt, abiellus sakslase Mihkelsoniga ja asus elama Kroonlinna ja seal taga elas oma elu viimased päevad. Kuidas te hindate luuletaja sellist teguviisi, et lahkus isa? Koidula muidugi raske, sellepärast, et tema armastus oma kodumaad väga, kuid kuna ta oli selle arsti naine, kes oli suunatud Kroonlinna, siis ta pidi kaasa minema, ei saaks ütelda, et seal oli kodumaa reetmine, kuna tuleb arvestada ka ajastut, mil elas Koidula siiski naine, sel ajal oli rohkem ema kui kultuuritegelane või poeet ja kuigi ta oli väga palju edendanud Eesti kultuuri ja mängis väga tähtsat osa ärkamisaja eesti kultuuris, siiski oli ta ka pidi arvestama ajastut, kus ta elas ja Ta abielludes loomulikult sai väga suurel määral olenevaks oma mehest ja ta oli sunnitud minema kaasa Kroonlinna. Kroonlinnas viibides ta siiski unustanud Colomaal ning mõtles kauaks sellele. Ta kirjutas mitmeid häid luuletusi, mis on pühendatud just kodu maalin koduma, igatsusele. Ja võib-olla selliseid tõesti kirglikult isa maalike teoseid saigi ta luua just Isamaast eemal viibides teda eemalt, nähes teda üleni tunnetades.