Sa seisad Pariisis kitsel liiklussaarel keset Charles, sellise e'd ja elu kihutab sinust mõlemas suunas kolmes reas meeletu kiirusega mööda autod, bussid, mopeedid, mootorrattad, lõputuv pool, mis ometi suudab sujuvalt seiskuda, kui tuli valgusfooris, vahetub iga kord selles linnas olles avastad midagi kasvõi seda, et kahe sinust mööda tuiskab sõidukite rea vahel pole just kõige targem seista, kuigi ametlik kaht selleks on siin täiesti olemas. Sa avastad kodutud mehed koertega. Tänavu tundub neid olevat rohkem kui varem, ristuvad tänavatel ja treppidel ning nende koerad on tavaliselt väikesed ja imeilusad. Sa tead küll, et meeste jaoks on see Kindeleri haleda südamega möödujad, enamasti turistid ei jäta ametiga pimenti panemata. Koerake tahab ju süüa. Sa tead, teed seda isegi, sest too kodutu mees oma armsa koeraga Louvre'i lähedal Saint rohi kiriku trepil on natuke juba tuttav oletada, mitu sügist järjest siin istumas näinud, nii et on suur Eminud karpi, ehk saab koerake kõhu täis. Ühel õhtul jalutades avastad mõlema öö korterimees Endale kitsale tänavale kiriku müüri äärde aseme teinud ja magab. Koer valvab. 2016. aasta sügis Pariisis tundub senistest pisut erinevat. Kõik on nagu ikka ei ole, ka. Martril liigub gruppidena rohkem relvastatud sõdureid kui seni. Politseid on rohkem näha iga kiirabi või politseiauto. Sireen epis õde ärevaks. Samas Pariis on Pariis, turistid, ennelõunased, liiklusummikud ja kohati lausa Talvamatuna tunduv pärast lõunat kuumust, privali tänava tuuletus sammaskäigus ja kesklinnast kaugel seisvast säändeni kirikust valvavad oma linna läbi sajandite Prantsusmaad valitsenud kuningate hinged. Ikka ilusat pühapäeva vikerraadio, Helgi Erilaid ja taas Aja jälg kivis. See on seal nende Pree. Kirik seisab keset Pariisi kuulsa säänsermani bulvaria ääres ja seda peetakse Pariisi vanimaks kirikuks pärit aastast 542. Hoopis varem laius siinsamas sääni vasakul kaldal Rooma impeeriumi aegne Pariis, siis küll loteetseja. Umbes kolmanda sajandi keskel saatis paavst Fabian Roomast Kaliasse kuus kristlasest. Misjonäri ülesandeks oli kohalike elanike ristiusku pöörata. Üks neist oli müüsias või siis nii, kellest sai Pariisi tollase lopeedse esimene piiskop. Ja tema kaaslased tegid oma tööd seal kristlaste tagakiusamise ajal väga hästi. Ja leidsid juba liigagi palju kristlastest järgijaid. Kohalik Rooma impeeriumi asevalitseja laskis leni ja tema kaks kaaslast kinni võtta. Nad surid märtrisurma linna kõrgeimal künkal ning on arvatud, et just seetõttu kannabki küngas märtrite mäe nime manaartre. Siis pajatab legend tõstmist nii oma peamaast üles ning kõndis seda käes hoides ja pidevalt palveid lugedes pikkama. Tervelt kümmekond kilomeetrit lõpetas oma palved ja suri selle uskumatu teekonna ajal tekkinud vaga mehe pea ümber helendav hambus, nagu pühakud veel ikka nabani kujudena. Kaaslased maeti samasse paika, kus nad surid ja siia ehitati kohe ka väike pühamu. Pariisi kaitsepühaku Püha Dianüüsjase ehk sajand. Nii lugu on kirjas kuldsete legendide raamatus ja pühakute elulugudes. Teine pühak pühasenerie laskis pühade ajal Jeesuse haua kohale aastal 475 ehitada juba suurema kiriku seente, neelažapelli, teemani mera ringide soost frankide kuningas Taago Bert esimene valitsejate nii oma hauakirikuks ning siia ta 639. aastal ka maeti. Seitsmendale kaheksandale Viljandil laiendati kirikut ja siis hakkas siin tegutsema säänteni benediktiin ehk klooster. Taago pärite peanõunik eleegius, kes oli kullassepatööd õppinud, ehitanud kirikusse Parisi märtripühade nii hauale marmorist, kulla ja kalliskividega kaunistatud mälestuskabeli varases püha eleegia eluloos on seda kirjeldatud. Ta valmistas hõbedast värava ja kantsler kaunistas altari drooni kuldsete kirveste ja kalliskividega ehitud kuldõuntega. Väikseimgi ornament kujutas enesest tõelist imet. Muidugi pole ükski neist ammustel aegadel valmistatud imedes tänaseni säilinud. Sandoni basiilika elu kujunes järgnevatel sajanditel liiga keerukaks ja sündmusterohkeks väga ammustest aegadest on tegelikult õige vähe alles. Kuid just siin on 10.-st 18. sajandi neid Prantsusmaad valitsenud kuningate viimane puhkepaik. Ainult kolm kuningat on mujale maetud. Mammardrilt Sandeni eeslinna ilmatu pikk maa rooga tuleb sõita ja sõita ja sõita, sõidad ja mõtled legendist? Miks küll pidi too ammune pühak oma maharaiutud pead käes hoides nii pika tee kõndima ja miks valistu Pariisi esimene piiskop suremiseks just selle paiga. Igatahes tõusis siia Prantsusmaa kuningate hauakirik, mille rajamisel on mitu erinevat järku, nagu suurte kirikute puhul tavaline. Aastal 775 viibis kiriku sisseõnnistamisel kuningas Kaarel Suur ise jutustab kroonika järgi nime saanud Carolingide dünastia rajal olnud kirikuhoone umbes 60 meetrit pikk monomentaalse läänefassaadi ja ühe ristlõõriga olnud ristiga torn ja piki idapoolne absiid suure krüpti kohal. Ja nüüd müüt. Müüt jutustab pidalitõbisest, kes kiriku sisseõnnistamise päeva eelõhtul tühja kirikuhoonesse magama ja nägi äkki eredat põlgust ning Kristust püha Dianüüsiast ja ingleid, kes hoone tseremoniaalne seltsis õnnistasid. Enne lahkumist tõmbas kristus maha pidalitõbise naha rikutud kihi. Selle alt ilmus välja puhas ja terve nahk. Ebaühtlane lapikesel senteni kiriku marmorsambal Radki tükk pidalitõbise haiget nahka, mis jäi sinna, kuhu kristus selle jättis. On mõeldud, et sellised müüdid aitasid varjata kiriku, ehitajate väiksemaid või suuremaid vigu. Ühel Sainteni kiriku akna värvilised klaasmaalingud on kujutatud Prantsusmaalt kuningate lõi kuuenda ja seitsmenda nõunik, sõber ja usaldusalune abt sõsareluaastat 1081 kuni 1151. Ühtedel andmetel 1122, teistel 1137 asus see mees, kes lapsena siinsamas Antoni kloostris õppinud oli, Prantsusmaa monarhide haua kirikut ümber ehitama. Ta ise ei olnud ehitaja ega arhitekt, kuid palkas kaks aja kuulsaimat ehitusmeistrit. Tööd alustati Lääne fassaadist. Karoli hingedeajastu ühe uksega fassaad lammutati ja ehitati uus 34 meetri laiune, kolme suurega uksega fassaad. Peasissekäik oli keskel järgmistes kõrgem ja laiem keskportaalid. Ümpanonil kujutatud viimsepäeva kohtu reljeefid said siitpeale uuele stiilile omaseks kui kolme uksega fassaad. Mõlemat elementi kasutati saanud kirikus esmakordselt. Uus stiil polnud mitte midagi, kui gootika ja sante nii katedraali peavad asjatundjad esimeseks gooti ehituseks-Prantsusmaal. Suurimaks uudiseks end nii kiriku fassaadil, mis kujundati Abd Soosaare juhtimisel sai tundmatu ehitusmeistri viis rõhutada fassaadi horisontaalseid osi. Massiivsete vertikaalsete tugikaartega eraldasid üksteisest kolmesissekäiku horisontaalseid kihte, jaak nägaari, seegi kuule seda gootika juurde ning andis märku romaani stiili taandumisest. Uus ja väga mõjuv gooti element oli ka lääneport Stahli ülemises osas seisev roosaken tõenäoliselt esimene neli nurkses raamis roosaken, milles sai Põhja-Prantsusmaa gooti katedraali defassaadi. Tegin Pelosi. Arthur sfääri juhtimisel rajatud säänteni kolmekorruselist läänefassaadil piirasid mõlema külgportaali kohale tõusvad nelinurksed terava tipuga tornid, mida kaunistas kaks korrust kõrgeid gooti aknaid. Portaale äärestavaid sambaid ehtisid vana testamendi, prohvetite ja kuningate pikad saledad kujud. Needki kuulusid siit, alates kõigi tulevaste gooti portaalide juurde, saanud nii kiriku lõunaportaali kohale graveeritud teene teha teonüümsuse märtrisurmast. Uksed olid kullatud pronksist, neil kujutati stseene Kristuse elust. Absushari uus läänefassaad sai valmis aastal 1140. Soosaar oli kummaline mees pimedal keskajal, nagu kombeks öelda, lummas ja võlustada valgus ja mitte ainult oma sära ja iluga. Aabits su saar oli Areopaaguse pseudoteonüümsjase liikumise järgi ja viimane oli kuuenda sajandi müstik, kes oma õpetuses väitis, et ka kõige väiksem välgatus või helk tähendab alati jumalikku valgust. Seetõttu soovis Susa Räsnanteni kiriku kooria osa lausa Künglex valguses. Ja siin on õige koht tsiteerida Martina Paad Vergi raamatut, Pariis. Kunst ja arhitektuur. Santana katedraali kooris rakendati esmakordselt gooti ehituskunstiteedrajavad uuendusi. Kahekordne kooriümbriskäik, mida eraldavad vaid elegantsed sambad muudab kui ruumi suuremaks. Restroid velvetis rõhutab muljet kergusest ja ühendab välimist kooriümbriskäigu kabelitega. Viimase uuendusliku elemendina valgustavad suured, peaaegu. Maalingutega aknad kogu kooriruumi ala ning valavad kiriku üle värvidest kumava ja samal ajal metafüüsilise valgusega. Siis Arsuse hari, targad ja edumeelsed ehitusmeistri panissaante nii kirikus paika mitu elementi, teravkaared, roid, võlvid, kiirtekujuliselt paigutatud kabelit vägevates gabarates seisvad kõrged sambad, mis ülal laevõlvitoed võtavad. Esimest korda kiriku ehituse ajaloos said kõik need koodi stiilielemendid seal nii kiriku orjuses kokku. Kiriku siseruumide ümberehitus lõpetati suvel 1144. Selle sisseõnnistamisel oli kohal ka kuningas ise tollal kloostrina tegutsenud saanteni. Nii sai eeskujuks mitte ainult Prantsusmaa suurte gooti kirikute ehitamisel. Stiil levis kiiresti ka mujale Euroopasse. Kloostriülem sure. Haar, keda peetakse säänteni katedraali vaimseks loojaks, oli otsustanud ehitada tohutu hoone, mis oleks näidanud prantsuse kuningavõimu tugevust ja kehastanud taevas Jeruusalemma maa peal. Küllap jäi ta oma tööga rahule, sest vehitist tuli vägev ja uhke. Aga aeg läks edasi. Aeg jõudis absushari kaunide nii kiriku teooria osa valmimisest vaid umbes sajandi võrra edasi minna kui Udo klemaand asus 1231. aastal ümber ehitama hoonegarolingide ajastulöövi. Regent kuninganna Kastiilia plaan ja tema poja noore lõvi üheksanda heakskiidul kavandas odo Clamaand uue röövi. Prantsusmaa kuningate uhke Mekropoline seni suhteliselt pime ja kitsas romaani stiilis lööl, millel olid paksud kivimüürid ja väikesed aknad, ehitati ümber õues stiilis, mida tuntakse Raionaa gootika nime all. No ei anna, ütleb arhitektuuriajalugu, tõstis valguse ja Kogerguse gooti arhitektuuris kõige kõrgemale pjedestaalile. Niisiis Antoni kiriku löövi tugevad kiviseinad asendati suurte värvilisest klaasist aknaavadega ning pitsi taolist ehk Jomeetrilistest kujunditest koosnevate koodi ornamentidega. Kahe tunduvalt laiendatud ristlöövi ülaosadesse paigutati kaks võrratut, 12 meetrisele läbimõõduga roosa akent. Nagu ka varasemal aktsu Saari juhtimisel tehtud ümberehitusel jäidki Abdo kla maantee-ehitusmeistrit tundmatuks. Ta on küll nimi, pean elama, mis leidub 1247.-st aastast pärit dokumendis. Siin on kirjas, et tegemist on saanud nii kivi raiduriga. Aastaks 1264 oli abt Kodogla maantee juhtimisel ümber ehitatud saanteni kiriku uus lööv valmis. Siis võis kuninglik metropol hakata oma ülesannet täitma. 16 endise kuninga ja kuninganna põrmud paigutati kuningas lõi üheksanda ehk püha Luig valitsemise ajal uude puhkepaika. Haudade kohale ehitati majesteetlik liivakivid ja monumendid. Kas kõrgetele alustele olid paigutatud kuningad ja kuningannad elusuurused lamavad või istudes taha poolena jäätuvad marmorkujud? Muule jõudsid siin oma viimase puhkepaiga ammused valitsejad. Des glovi esimesest 465 kuni 511 oli tema aeg. Järgnevatel sajanditel maeti Prantsusmaa kuningad ning kuninglike perekondade liikmed ikka sellesse valgusest küllastunud kirikusse. Siis jõudsid aga Prantsusmaale väga rahutud ajad. Muidugi Jacques peal ja tema kasti 1789 suur prantsuse revolutsioon. Nii, kloostri kirik oli Prantsusmaa kuningate matmispaik sümbol, mida revolutsionäär, käärid vihkasid. Tegelikult on lausa õnn ja ime, see iidne kunstiteos üldse alles on. 1793. aastal kaotasid giljotiini all oma peakuningas Louis 16. ja rahva seas vihatud kuninganna Marie Antoinette. Nende pidulik matmine saanud nii kirikusse ei tulnud muidugi kõne allagi. Nad maeti samale Kinnistule, kuhu teisedki giljotiini ohvrid. Maeti avatud kirstudest ja kaeti kustutamata lubjaga. Revolutsionäärid purustasid ja hävitasid kõik kuninglikud hauad santeni kirikus. Hauad vati lahti. Põrmud visati kiriku lähedale kaevatud aukudesse. Arheoloog Aleksandr lennuaaril õnnestus küll mitmeid hauamonumente päästa väitega, et nende koht on tema juhitud Prantsusmaa monumentide muuseumis. Anthony kirik jäi pikkadeks aastateks rüüstatud ja paljaks röövitud pühamaks. Mõni 1806, kui keiser Napoleon esimene Läskisse antenees mõned kiired parandustööd teha ja kiriku taasavada. Kui ta polüoonali, samuti Burmoonide vaenlane, nagu ka revolutsionäärid, need kuninglikud põrmud, jäid Temaski oma massihaudadesse. Pärast Napoleoni esimest pakendamist Elba saarele tulid hormoonid taas korraks võimule. Kuningliku käsu kohaselt otsiti, lõi 16 kümnendaja Mariantoneeti põrmud üldkalmistult üles ja maeti 1815. aasta jaanuaris 22 aastat pärast hukkamist. Antenni basiilika krüpti. Kui Napoleon On Waterloo all lõplikult lüüa sai, oli vurboonide kuningale Lui 18. lõpuks võimalik oma esivanemate põrmud taas nende ajaloolisse puhkepaika toimetada. 1817 avati massihauad, kuhu revolutsiooni paarid kuninglikud põrmud visanud olid. Kuid muidugi oli siis juba võimatu sinna maetud inimesi ära tunda. Niisiis paigutati leitud inimluud väikesesse ruumi sente nii kiriku krüptis kuningad ühele poole ja kuningannad teisele väeti mustade marmortahvlitega, kuhu graveeritud kõigi maetud nimed. Kuningas lõi 18. kes suri 1824 oli viimane hormoonide soost kuningas, kes maeti santeni basiilikasse. Tema hauamonument on krüpti keskel, mõni 16. jäämariantoneetima monumendi lähedal. Mormoonide kabelisse viib võlvitud koridor, kuhu on paigutatud Bourboni dünastia valitsejatele pühendatud mälestussambad ja koridori seinas on väike algu urniga, mis sisaldab Marja Anto netti ja tema ning lõi 16. Boyama modifitseeritud südameid. Troonipärija Louis Joseph suri 10 aastaselt haigusse või pigem läbi elatud õuduste masendusse ja ühel teda lahanud arstil õnnestus tema tilluke südama modifitseerida lõplikult puhkepaiga Saise urnis. Üheskoos oma ema südamega. Pariisi Notre Dame'i kiriku ehitamisega kuulsaks saanud arhitekt veol tõuktöödesse nii basiilikasse aastast 1858 kuni oma surmani 1879. Enne teda polnud mitte kõik kirikuparandajad ja restaureerijate kõige kvaliteetsemat tööd teinud, nii et lennuk oli sunnitud konstruktsioonivigade tõttu kiriku põhjatorni lammutama. Nii jäigi kiriku kaunis läänefassaad ühe ainsa torniga revolutsiooni ajal Prantsusmaal monumentide muuseumi viidud sõnad, nii kiriku hauamonumendid toodi tagasi ja nii on basiilikasse kokku rohkem kui 70 kuningliku hauamonumenti 42 kuningat ja 32 kuningannat. Lisaks 63 printsi ja printsessi ja 10 kõrgeta Raadliku suid saab suurepärase pildi prantsuse religioosse mausoleumi, arhitektuuri ja skulptuuri arengust läbi sajandite. Arhitektuuriajalugu. Tehadianiisuse seente nii basiilikasse katedraal 1966. aastal majesteetlik, kõrge, hele, ühe vägeva nelinurkse torniga hoone lähenete gooti akende, kolme kauni portaal maalija, roos akendega väljaspoolt taas üks neid hõõritsaid kauneid kirikuid, mida kõigis Prantsusmaa linnades leida võib ja kõige rohkem muidugi Pariisis. Aga kui sa tead selle hoone ajalugu, heads vett, on sinna sisse astudes pisut kummaline tunne sest just siin on Prantsusmaa kuningate viimane puhkepaik. Võib-olla seepärast hoolimata kõigist vikerkaare toonides valgusest, mis hiigelkõrgetest värviliste klaasmaalingutega akendest sisse tulvab. Võib-olla seepärast tundub see ilmatu suur, massiivsete sammastega liigendatud kirikuruum esimesel hetkel kuidagi mäe ja sünge ja üleni marmorskulptuure täis. Sa ei saa neid vaadelda muuseumis või näitusel, sa tead, et need on hauamonumendid. Varasemad 14.-st 16. sajandini valitsenud Valoa dünastia Marmarisse raiutud kuningad lamavad oma pjedestaali del lumi valgetena. Asjatundjad on nimetanud neid esimesteks Anetlikeksport reedeks hauas skulptuuride ajaloos sest need olevat valmistatud kuningate eluajal. Missugune kriipivalt ebameeldiv toiming, see võis elavate kuningate jaoks olla. Konide krutis leiab silm kohe ja kõigepealt kuningas Louis 16. ja kuninganna Marie Antoinette hauamonumendi. See tundubki esimesel hetkel teistest päris erinev sest kui enamus lahkunut, kiviseid, kuningaid lamab oma haual või on kujutatud, tahab, olen ajatu panna. Siis lõi 16. emariantonet lülitavad kõrvuti oma vappe kandvate madalate lugemispultide ees millel on avatud pühad raamatud. Skulptorid, Oll ja Pearbedi Tookujude loojad on nad kuninglikult rõivastanud, kroon, kuninga peas ehted ja aumärgid. Pika volditud keebid kadunud jah, jäädvustatud hiilgus. Ikka skulptuurid ikka hauamonumendid nii kiriku leeris, kui tabelites on nende paigutamisel mingi süsteem olnud või on see juhuslik, raske aru saada. Aga see ei olegi oluline. Sõnum kuninglike liilia õitega tähistatud sammas selle kõrval kaks lapse kuju. Nii meenutatakse noorelt lahkunud Katariina Timeditši poega šoti kuninganna Marie Stewart'i lapseohtu abiga asjat Francois teist siinsamas lähedal lamavad oma luksuslikus puhkepaigas. Francois vanemad on ree teine ja Katariina teine Medici. Siinsamas on ka väga uhke mausoleum juba renessansiajast, sammastest ja kaartest koosnev monument, mille servadel istub hulk sümboolseid kujusid. Kuid peategelased põlvitavad kõrgel nende kohal kuningas Louis 12. ja tema kuninganna ümbrettani. Anna selliseid suuri viimistletud detailiderohkeid. Mausoleume on veel õige mitmeid. Just kirjeldatud hauamonumendid on tegelikult päris vapustavad. Ülemisel tasandil näeme kivisse raiutud kuningaid ja kuninganna Sid otsekui elusatena elusuuruses ja kogu oma kuninglikus hiilguses ehted, rõivad, kroonid ja nii edasi. Nad on palves põlvili laskunud, kuid hauamonumentide on ka alumine tasand sarkofaag ja seal lamavad noodsamad kuningad ja kuningannad hämarkujudena surnult ja paljalt vaid pisut surilinaga kaetult kõhetud ja alandlikud valmis kohtuma oma loojaga, kelle ees kaovad seisused ja aumärgid, olles kuningas rikeerius, kõika võrdsed. Nii ongi, kuid natuke ootamatu oli avastada seesuguseid aru saama Pariisis sõnanteni katedraalis kuninglikus metropolis. Aina kahe tasemega ma osalamid, kõikjal seisvad, istuvad ja lamavad kivi raiutud Prantsusmaa kuningad, kuningannad ja tavaliselt ju päris suurte kuninglike perekondade liikmed, printsid ja printsessid ka mitmed tähtsamad aadlikud Londoni kirikus oma viimase puhkepaiga leidnud vaikselt käed rinna kohal kokku pandud, lamavad kõigi aumärkide ja kroonidega marmorist Mariani meeditsi ja Henri neljas nad on oma kuninglikule asemel ja sellel on ainult üks tasand. Nende basiilika all on avar krüpt, kus on veelgi hauakivisid, aga ka mälestustahvleid. Siin on näiteks ümmargune mälestusplaat, lõi 16. ja Marie Antoinette Royale luid Joseph yle troonipärijale, kellest oleks pidanud saama Louis seitsmeteistkümnes ja kas pole kummaline, et krüpti paigutatud kuninglike mälestustahvlite seas on ka nuhi 14. oma? Hullusja hiilgav päikesekuningas oleks vahest väärinud suurt uhket hauakambrit katedraali ristlevis, aga kes oleme meie, et seda siin arutada? Igatahes on teada, et kõik Prantsusmaa kuningad on leidnud viimase puhkepaiga anteni kirikus kõik välja arvatud kolm. Kes olid need kolm, see on saladus. Saante nii basiilika, esimene gooti kirik Prantsusmaal, mille ehitusstiil mõjutas kogu Euroopa ja seestpoolt üleni saladusi täis Prantsusmaa kuningate elu, kõigi oma skandaal, maalide, seda intriigide ja armulugudega on ju ilmatu salapärane asi. Aga mida me nendest seni veel pole teada saanud? See jääb antenni saladuseks. Nemad seal vaikivad. Igavesti sünge paik, see suur katedraal küll ei ole, pigem mõtlemapanevalt põnev, tulvil kaunist klassikalist kunsti ja kuldseid legende. Aja jälg kivis.