154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number 26 mu armuisand, kelle truu vasall Ma olen. Imetledes sinu üllust. See saadik kirjalik, võib näida hall, ent näitama ei peagi vaimuküllust. Suundumust mu sõnagasin, vaim nii kehvalt rüütab, et liigpaljas näib ta. Kuid loodan, et mu mõistev, lahke ainida vastu võtab rõivais, milles käib ta. Võib-olla täht, mis juhib mind mu teel, on soodus ning ta armulikus särast mu kaltsus armsa puhkerüü ehk veel ning sinu kallist lahkust väärt näin pärast. Siis kuuled mult, kuis armastan sind. Kuid seni nägema ei pea see mind. William Shakespeare'i soneti number 26 luges Jüri Lumiste. Tõlkinud Harald Rajamets.