154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number 37. Nii nagu isa vanadusest nõrka teeb rõõmsaks näha Portia teokad poega. Nii mind, kes taluma pean saatust mõrka. Nüüd trööstitus sina oma ülla moega. Kas ilu kõikus mõistus, sünnipära, Mazani osa igast sinu hüvest ning sinu najal ma ei närtsi ära. Marmon, oks, mis toitub heldest tüvest. Ei tea ma nõnda puudusest ei Põlust, kui sinu vari laotub minu üle. Mind elatab üks osake su võlust. Su küllus täidab küllaga mu süle. Mis kõige parem on, ma soovin sulle. See soov on kümnekordseks õnneks mulle. William Shakespeare'i soneti number 37 luges Aivar Tommingas.