Raadioteater. 154 William Shakespeare'i soneti. Sonett. Number 52. Ma olen nagu rikas, kes võib võtta küll aardeid laekast, millal arvad heaks. Ent iga tundeid vaatlema ei tõtta. Rõõm nõrinaks, kui mõõtu me ei peaks. Peod sellepärast igavaks ei lähe, et harvalt on neid pika aasta sees just nagu teiste kivide seas vähe on kallimaid juveele, kaelakees. Nii aeg mu ees sind hoides luku taga on nagu kirst või rõivaid peitev kapp. Taas uhkelt aaret ilmutades, aga teeb õndsaks hetke. Olgu seega napp. Sunnis lõpeb korduma ärev ootus. Siis on mul rõõm. Kuid nüüd on kallis lootus. William Shakespeare'i soneti number 52 luges Madis Kalmet.