154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number 51. Nii vabandab mu loiu kandja süüd aeglust minu arm ja ma ei aja vaest looma enam. Milleks rutt? Mul nüüd. Ent kui kord naasen, siis on kiirust vaja. Mis õigustust on siis mu kõrvil truul? Kui veniv näib üsna tõtlik reis? Liig aeglane on ratsuks siis ka tuul, ta kiire lend, mu meelest paigale seis. Nii Tiitsalt ükski hobusi sei sammu, et mintast, et igatsuse Ivi seega hirnudes see teel ei tammu. Kuid arm, Mukronu vabandab siis nii ette loomsust, kaugenedes rutust hoidus Su poole lendan, jäägu talle loidus. William Shakespeare'i soneti number 51 luges Andres Dvinjaninov.