154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number 54. O kuidas ilu ilusam näib veel kui truudus sulnil testimas on, seda koos kaunis välja näeb, ent meie meel, Ta lõhna pärast kaunimaks peab teda ka orjavitsa õitel on ju punaniisama õrn, kui roosi lõhnav lõõsk tal okkad on. Ta õõtsub vallatuna kui õisi paitab suvehingus rõõsk. Ent väike on meil välimusest rõõm, kui lill meid hõrgu hõnguga ei hurma. Ta närtsib unustuses roosilõõm saabaga lõhnaks pärast õite surma. Nii kui kord närbunud, sina noor ja kena sud ruudus luulesse jääb aetisena. William Shakespeare'i soneti number 54 luges Argo Aadli.