Ma sinu ori olles muud ei tee kui valvan sinu tunde kogu aja. Ning minu ainus kallis aeg on see, kui sulle on mõnd minu teenet vaja. Ei julge laita, lõputuks tundi, kui käskija sugutset, kellele või mõelda mõruks lahusolu, sundi kui teenrile sa ütled taas adjöö. Ei julge juurelda mu mõtted, truud, kus käid, või arvata, kuis veedad päevad, kurbori ootab ja ei mõtle muudkui, et on õndsad, need, kes sind nüüd näevad. Nii narronusta Varm, et tee, mis tahad, ei mõtle tema. Et su teod on pahad. William Shakespeare'i soneti number 57 luges Alo Kõrve.