154 William Shakespeare'i soneti. Nii nagu lained ulgumerel randa meist tõttab mööda tunni kannul tund et rutem järgmisele aset anda. Neid tõukab igaviku aja sundvastsündinule paistab koidusära, ta roomab küpsusse. Ent on see käes. Ö, vari tumestab ta palge ära. Mis andnud, aeg on võtta ajaväes. AEG lõikab noorusele märgid laupa ja iluna maole näotuid jooni veab ta ahne vikati eesjärgukaupa, kõik kingid loodus loovutama, peab end üht, ei või vaegjulma käega niita. Mu laul jääb kestma. Et su üllust. William Shakespeare'i soneti number 60 luges Peeter Jürgens. Tõlkinud Harald Rajamets.