154 William Shakespeare'i soneti. Kui pronksikivi maad ja merd võib neelda hukk saatuse poolt seatud minutil. Kui suudaks kaduvuse raevu keelda, siis ilu, mis on väeti nagu lill. Voodi suvemesihingus püsiks küll aja hävitava ründe all, kui võim on muuta kõvad kaljud rüsiks ja teras väravadki põrmuks, tal o hirmus mõelda aia rüüstest, päästa ta enda kallist aaret, puudub jõud. Kes on, kes ajal käsiks ilu säästa, kes ütleks, peatama tõtlik sõud? Ei keegi, või ehk tindis, mis on must, mu arm jääb paistma heledana just. William Shakespeare'i soneti number 65 lugesin Rain Simmul tõlkinud Harald Rajamets.