154 William Shakespeare'i soneti. Number. 76. Miks on mul laulne jaher uudsusest nii kaugel, kiire vahelduse mõnust? Miks puudub sisul uueaegne kest ja ma ei hooli võõraist ühend sõnust? Miks kirjutan ma ikka üht ja sama? Mõttekujudel on tuntud rüü, nii et mul iga sõna nimetama mon nime kipub. On see minu süü? Oarmas laule aina sinust loon ning arm ja sina? See on kõik mu luule vaid vanu kinke, ülakingiks, tool ja vastseid sõnu keegi mult ei kuule. Kui iidne päike paistab vastsel aul, nii on ka igiuus, mu vana laul. William Shakespeare'i soneti number 76 lugesin Riho Rosberg.