Sügaval nõukogude ajal oli välismaale pääsemine üsnagi haruldane juhus, nii et mõnigi, kes sai, ei tulnud enam tagasi. Heliloojate liidu kaudu sai siiski mõnda niinimetatud üleliidulisse turismigrupp p kokku paarkümmend inimest, kes siis välisriigis ette nähtud marsruudi läbisid. Et me olime abikaasaga mõlemad selle liidu liikmed ja oleme praegugi, oli meie eeliseks sõita mitte ükshaaval, vaid koos. Neil sõitudel tuli kohustuslikus korras käia poliitiliselt tähtsates paikades Berliinis vaatamast reptovi, pargi, hiiglaslikku punast, armeelase vabastaja kuju ja kalmistul, revolutsionääride haudu, leipzigi Siskra töökigoda Varssavis holokausti memoriaal, reaali ja ülestõusu muuseumi. Kus küll seda ei selgitatud, miks vabastav punaarmee ootas ülestõusu täieliku purustamiseni. Nürnbergis tahtsime minna hoonesse, kus toimus kuulus protsess, kuid see oli remondiks suletud. Selle eest viidi meid tohutule paraadväljakule, kus natsid marssisid poodiumil, kus Hitler kõnet pidas, pikutas üks tudeng võttis päike, kest üks vanem juudi soost professor meie grupist keeldus bussist väljumas, öeldes, et ta ei taha oma jalgu seal väljakul määrida. Münchenis lõunatasime, jõime õlut toas, kus nii hästi lenin, kui hitler olid oma mõttekaaslasega plaane pidanud. Sohvri house'i õlu oli ja ega seda asjata ülistate õllepruulija laulus meie grupis ooperiteatri direktor, kes haaras viiuldajat pilli ja mängis paar Veneromanssi. Pariisis oli ainuke poliitiliselt mälestusväärne koht toake, kus Lenin Nadežda groups kajaga elas. Mitte midagi erilist. Kurb oli ainult see, et pidime oma nappidest Frankidest tegema annetuse selle toakese ülalpidamiseks. Nähtavasti olid prantsuse kommunistid nii vaesed, et vajasid rahvusvahelist toetust. Mis pidime midagigi. Võtame ka külalisraamatusse, kus eestikeelseid pühendusi silma ei hakanud. Luugrisse Jeversaisse muretses piletid juba turismifirma.