154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number 101. Laisk muusa kuidas heastad vaikimise truus tõest, mis värvitud on ilu küllas. Mu sõbrast õega elab ilu ise ning teda ülistades oled üllas. Kas mitte muusa? Mulle sa ei vasta, et tõetruud värvi värviga ei kata. Ja milleks ilu tõe eest pintslit kasta, kui parim parim on just segamata. Sa oled tumm, sest kiituda ei vaja. Kuid sina teha võidet kiidus kaua ta püsib läbi tulevase aja ning elab üle oma kuldse haua. Teeemmuusa. Et mu arm veel pikki aegu nii kaunis paistaks nagu näitab praegu? William Shakespeare'i soneti number 101 luged Hans Kaldoja.