154 William Shakespeare'i soneti. Number. 102. Mu arm, vaid välispidi nõrgem näib. Ent tugevneb ja kasvab üksi äri. Kes tundeid kuulutades ringi käib, see armunimega teeb alpiäri. Laulsin siis, kui arm meil oli uus. Hõiskasin kui õitest lõhnas, kevad. Kuid Vaitsja Plaulga filomeela suus kui suveküpsed päevad lühenevad. Küll polnud suvi kaunis ainult siis kui ööbik hüüdis öös. Ta veetleb veelgi. Ent pöörast vilet liiga täis on hiis. Eks magususest toimu, maitse meelgi. Ma vaikin vahel nagu künnilind. Et mitte lauldes tuimaks teha, sind. William Shakespeare'i soneti number 102 luges Tambet Tuisk.