154 William Shakespeare'i soneti. Sa oled number 107. Ei, minu kartused, ei ennustaja, maailma vaim, mis paljude ette näeb veel piiri määranud, kui pika aja muu arm nüüd ohust pääsenud mulle jääb. Kuu oma surmavarjutuse talus ja süngeil prohvet, teil jäi kinni, suu kaob ebakindlus, lootusel on alus ja pika rahu õitseb õlipuu. Nüüd selle kosutava ajanestes, mu arm on noor, siin surmal pole võimu. Ta kiuste elan selle värsi kestes. Las hirmutab mõltuntsi tumma hõimu. Su auks jääb püsima kuule sammas. Kuid hüsti hauad lõhub ajahammas. William Shakespeare'i soneti number 107 luges Eero Spriit.