154 William Shakespeare'i soneti. Sonett, number 108. Mis on veel ajul paberile kanda kui kõik on avaldanud ustav meel mis on mulle öelda uut või teada anda mu armust ja üllast laadist veel? Ei midagi, ent justkui palvetama pean iga päev taas samad sõnad suus. Ei vana vanaks loe me, liit on sama. Ja sinu nimi mulle ikka uus arm värskeks jäär ja hoiab kõige kallist ning ajavaenule end vastu seab. Ei kohkukortsudest ja juuksehallist ning vanadust vaid oma teenriks peab. Ta ilmutab veel sealgi esmast hurma kus aeg ja märgid näitamata surma. William Shakespeare'i soneti number 108 luges Martin Veinmanni.