154 William Shakespeare'i soneti. Sonett, number 109. Oh, ära ütle, et mul võlts kui eemal olles põlen leegil loiul mul endast lahkuda ei ole nõu ja minu hing on sinu rinnas hoiul. See on mu armukodu rännuteelt taas naasen, ekslemine ei saa kesta ning muuta aeg ei suuda minu meelt toonise vee, et oma plekke pesta. Sa ära usu, kuigi loomust mul küll kimbutavad iga verevead, et hülgama, see oleks küllalt hull, ei millegi eest. Kõike sinu head, ei millekski maailmas muutma, peal, vaid sind Moroos Mademas näen ja tean William Shakespeare'i soneti number 109 luges Priit Loog.