154 William Shakespeare'i soneti. Mõnud uhkeks teeb ta Kunstmann, sünnib ära mõnud varr pakkus mõnd jälle keha jõud, mõnd õnnestavad rõivad, karra sära, mõnd jaht, head hobuse ja koeratõud ning igal ise loomul. Igal tujul on oma rõõm, mis muudest parem näib. Kuid minu õnn ei ilmne sellel kujul neist asjust kõikides ta üle käib. Su arm on mulle parem sünnipärast ja kallim, kui on kalli rõiva hind ning rõõmutoovam raipast jahikärast. Kõik uhkus minu on. Sest oman sind. Ent olen armetu, sest võta mult kõik selle ära, võid ju armutult. Williams Leicesteri soneti number 91 luges Tõnu Oja.