154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number 116. Ma uskuda ei saa, et murda suudab truud hingeliitu katsumine. Karm. See pole arm, mis muutustes end muudab ning lahus viibijaist ei lahku. Arm. Ei. Arm on igikindel märk, mis teel julgustab ja mida torm ei väära. Ning täht, mis laevu juhib ulgu veel ja mille väärtust kõrgusmõõt ei määra. Arm pole ajanarr, kui roosisuud ja palged aia sirbi ees on ohus, ei muuda armu tunnidega kuud ta kestab, kuni saabub viimne kohus. Kui see on vale, siis on vale seegi, et luuletan või armastab meist keegi. William seits peri soneti number 116 luges Jan Uuspõld.