154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number 119. Mis jookisid sireeni silmaveest, ma jõin, mis aetud ilgeis põrgunõudes kui lootus aina pages hirmu eest. Ja kaotajaks jäin võidulegi jõudes. Miks eksituses viibis süda hull, kui arvas, et tal suurim õndsus käes. Kui silmad koopast välja tulid, mul mind vapustava palavikuväes. Oo, halb on tuluks. Õppisin ju, sest et paha najal paremaks saab parem. Ning arm, kui kerkib, taasta rusudest on tugevam ja kaunim veel kui varem. Nii naasen õlule laidu, magus häbi. Kuid kolmekordselt rikas halva läbi. William Shakespeare'i soneti number 119 luges Ivo Uukkivi.