Raadioteater. 154 William Shakespeare'i soneti. Number 112. Su arm ja hellus pühib märgi maha, mis keele peksma otsa ette lõi. Sa kiidad, mis mul head ja silut paha ning teiste jutt mind häirida ei või. Sa oled mu maailm, vaid sinu keel võib kuulutada mulle au või laitust. Kõik muud ei loe, moderaskestas meel ei tunne teiste torkeidega paitust. Ei ole mulle teiste hääli vaja ning kõrvad kinni, olen hoolest prii, mis räägib sarja ja, või meelitaja ükskõiksust, sellist põhjendandmani. Mu meel ja mõte sulle on nii truu, et siin maailmas surnud näib kõik mu. William seikspiri soneti number 112 luges Egon Nuter.