Saksofoni õppisin ma mängija omale veel üks tuttava autojuht näitas sõrmed kätte ja läks. Ma olin enne ka mõni guugla toimetit puhunud, aga ükskord tuli mul endal saksofoni õpetada. Pärnus ammende villas oli 1941. aastal peremeheks Nõukogude lennuvägi. Seal nagu ikka, tehti isetegevust kaks noort, lendurid proovisid saksofonimängu õppida. Kuidagi räägiti mulle auk pähe, et näitaksin neile, kuidas see käib. Neil oli kahepeale üks pill Nõukogude toode, millest nad häält kätte ei saanud, proovisin ka, ei saanud minagi. Ilmselt oli viga huulikus keeles ja pildis endas, klapid lasid õhku läbi. Võtsin välja oma uhiuue žesti Kaldi, parajasti läks mööda üks ohvitser ja küsis, kelle toode see on. Ütlesin, et saksa. Ta vaatas mõlemat pilli ja siis lahtisi vutlareid ning andis hinnangu. Teie pillil on ilusam vutlar, aga muidu pillid on ühtemoodi. Minu pilli proovides tuli lendur poistel juba midagi pilli hääle moodi välja. Näitasin neile põhilise sõrmestuse kätte ja soovitasin pikkinud puhuda. Tuuled harjuksid. See ongi kõigi puhkpillidega krimise alus. Pole nii, nagu salm ütleb. Kui võtad pilli kätte saa, siis ära muidu tärtsutavaid hakka kohe mängima. Nii see ei käi. Ma ei mäleta, kas kohtusin oma õpilaste korra või paar aga siis algas sõda ja mis neist poistest sai, võin vaid oletada. Usun, et saksofonimängu nad selgeks ei saanud. Minult on vahel küsitud, miks polema endale saksofoni soolosid kirjutanud lauljad kirjutavad oma laulud puha ise. Saksofonikontsert kukkus nii raske välja, et seda ma mängida ei suutnud. Ainuke omaloodud soolopala oli rondo kapriis, mille lindistasin 1963. aastal estraadiorkestris mängimise ajal. Lugu on nii pikk, et kuulake vaid teist osa.