154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number 113. Me lahkumisest peale on mu silm mu vaimus. Teine, mis mind juhib teel, poolpime on vaid poolikult maailm näib tema läbi nähtavana veel. Mul igast kujust on vaid hämaraim. Kas lind võilill on pilgu ees, ei tea? Ei kiireist varjudest saa osa vaim ja enda püütud kinni silm ei pea. Sest midagi ta õieti ei näe. Kõik ilus kui ka ilge hajub häoks. Päeva ronga tuubi Meremäe. Kõik ümber kujundab ta sinu näoks. Muuks võimetuna tulvil üksnes sind. Mu üliustav meel. William Shakespeare'i soneti number 113 luges Robert Annus.