Möödunud sajandi 50.-te aastate künnisel puhkes kogu nõukogude liidus ja muidugi ka Eestis äge võitlus kodanlike natsionalistide ja kodutute kosmopoliitide vastu. Toon tollasest ajakirjandusest ühe näite. Kui heliloojad ja muusikateadlased said nahutada kodanlike natsionalistide formalistidena, siis hukkamõist pidi tavaga kosmopoliit genees Lemitajaid seda kahjulikku. Ta kehastas dirigent Roman matsu viisik. Tsiteerin üht artiklit sirbist ja vasarast. Vastupidi, mainitud kitsale rahvuslikule kallakule kohtame oma muusikaelus ka teist diametraalselt vastupidist nähtust, mille põhilisteks joontexon Essteedidzews, Nobism ja kummardamine genees. Selle suuna tüüpiliseks esindajaks on Roman Ratsov. Alles hiljuti väitis see põikpäine läänlane küüniliselt pärast seda, kui helilooja ilvese ilmselt subjektivistlikes teedid kvartett sai heliloojate poolt terava ja printsi pealse arvustuse. Et selle teose sisu on sügav ja muusika huvitav. Matsalu juures ei ole eeltoodu juhuslik tähtusega erandlik küsimus. See oli selle kosmopoliidi järjekordseks kindaviskamiseks, nõu kogulikule ja teravalt bolševistliku le kriitikale. Materjali puhul näeme tervet suhtumiste rida, mille üheks iseloomustamaks jooneks on levitamine särasti neuroopa manduvate jutumärkides suurkujud ees, nagu brokner maaler ja fashismikoja muusiku Richard Straussi ees. Samuti on iseloomustanud matsu tundis erakordset huvi just Šostakovitši formalistlikumata teoste kaheksanda ja üheksanda sümfoonia vastu. Sama aga märkida Nõukogude realistlikku voolu heliloojate kaasa arvatud Eesti nõukogulik helilooming teoste propageerimise kohta matsu poolt. Meil tuleb teha sellest järeldus ka selle grupi inimeste kohta, kes ümbritsevad kodutut, kosmopoliiti. Avalduse Essteedidzee suund ka Sergei Prohhorovi sõnavõttudes heliloojate liidus. Kas ei ole nende väärvaadete mõjutusi tunda Heimar Ilvese muusikas. On selge, et Matsovi isikust võib kujuneda suur kahjur vaenlane neile noortele, kellega ta kui õppejõud on seotud õppetöös, kui ta otsustavalt ei loobu oma senistest seisukohtadest. Tsitaadi lõpp. Raske on ülaltoodule midagi lisada, õnneks ei järgnenud sellele materdamisele konkreetseid repressioone. Peale kontserdikavade piinlikkutsenseerimise Roman matsu sai 1950. aastal Eesti raadio sümfooniaorkestri peadirigendiks. Pedagoogiline tegevus oli võrreldav Heino Elleri omaga. Nende mõlema õpilased said tooni andjaiks meie järgmiste aastakümnete muusika ilus muusikaliseks kommentaariks kodukäija tantsu Šostakovitši balletist polt, mis tollal oli üks formalismi musternäidis.