Täna meenutan üht ringreisi filharmoonia puhkpilliorkestriga 1945. aasta hilissügisel. Solist oli Aleksander Arder, tollal põhikohaga konservatooriumi lauluõpetaja. Elades arveriga nädalapäevad vagunis ühe katuse all, õppisid pillimehed teda tundma rohkem kui ühest küljest. Päevane aeg enne õhtust kontserti möödaski enamasti vagunis välja mindi vaid selleks, et vaadata, kust lõunaks midagi hamba alla saada. Ajaviiteks mängiti enamasti kaarte või aeti niisama juttu suure huviga kuulajate Harderi muudatusi lapsepõlvest seiklustest õppe ajal Itaalias, teatrielust ja kolleegidest. Kui hakati üksteise võidu anekdoote rääkima, oli Arder enamasti kuulaja. Ent tema kõlav naer käis Ülitteiste. Ta kuulas huviga nooremate vaba kõnepruuki ja leides tundmatu argoosõna hääldas ta seda kõigi rõõmuks nagu diktsiooni harjutust. Kavas olnud lauludest on meeles ainult tema hiilgenumber kremini aaria ooperist Jevgeni Uneegin. Ma ei tea, kui palju pädevaid hindajaid oli meie toonases kuulajaskonnas. Ajal, mil sealkandis ainuüksi puhkpilliorkestri reklaam mõjus. Magnetina polnud kartodif saale, olgugi nad mõnel pool. Vaata nii et laval külmetades kadestasime üle riides kuulejaid. Tollal ja küllap Plegi kõigi nõukogude aastate oli kirjutamata seadused, külalisesinejad tuli pärast kontserti kostitada. Eks sellest on pillimeeste kõnepruuki juurdunud sõna süldipidu ja väljendlaud. Okei, pudelid reas nagu äke pulgad. Tagantjärele imestan, et külmarohuks pakuti tookord ikka puskarit, mitte poeviina. Igatahes olid kontserdijärgsed pikad istumised päris tavalised. Ükskord läks aga asi üle käte, puskari toodi üha juurde, kuid peale hammustada polnud ikkagi juba hakati minema kippuma, kuid Arderi mõelnudki lahkumisele. Ühest küljest ei tahtnud ta võõrustajat solvata, teisalt oli ta ju sõja ajal pidanud, kes teab, kui palju sääraseid olukordi taluma. Kui siis lõpuks tõusti, oli näha, et kogukas laulja tugikoostrobonist Talpse paga võtsime tal teineteise kaenla alt ja astusime vagunite poole jäätanud teel libisedes ja tasakaalu otsides. Üldiselt vagur orkestri dirigent major Armosof venelane ei saanud jätta ütlemata nukk Aleksandr Karpovitš saiaga vastu nii tigedalt Torina, et pidas paremaks vaikida. Öösel vuras vagun ringreisi, lõpp punkti jõhvi, kus aga õnnetuseks oli päevane kontsert õpilastele. See tõi filharmoonia ele pahase kirja kohalikelt koolmeistritelt või koguni mingilt ametiasutuselt. Peamine pahameel antud väljalauljale, et kuidas tohib säärases seisukorras ilmuda laste ette ja nii edasi kirja ja ka nii-öelda asutusesiseseks levi saanud turi vigade kaudu ji laiema avalikkuse tähelepanuta. Jaanus. John Kerry, kes valvealune veel Eriti. Räägime. Natuke kreeni aasmäed. Kuid. Arma tantsi, laula.