Siin nad on asi tulevalgel läigivad, nentisid. Käsivarre ikka hoovõtt, jälle löök punetavaid rauatükile. Saatanliku järjekindlusega langevad hoobid ja sellest sädemeid pilduvat tükist peab tarbeese tulema. Keegi meist ka mitte parim, arvutusmasin ei tea. Kui mitu haamrilööki on kõikidele maailma seppadel muskleid paisutanud. Aga sepapoisid, selgemeistrid olid enamjagu tugeva kondiga mehed. Kõik vajalik metallist oli kunagi meie esiisade ajal sepa tehtud. Nüüd vahepeal tõmmatakse lõõtsa. Süsi peab parajalt hõõguma. Nõgine ja tahmane on sepapada. Kese paistest siiasattumine, tunnet, kaasaegne ennast seismas põrgu väravas. Ainult meeste silmavalged. Naeravad nad on väsinud, ent sitked. Nad on rõõmsad, et on töö. Töö, aga mis mõnegi kange mehe enneaegu manalasse viis. Raudsepa käe alt tuli muutus elavaks. Vaadake mõnd sepistatud vana ust, ornament või laternaposti. Uurige mõnd vana tõlda või laevaankrut. Kas nad ei kõnele. Ent ikka vähem ja vähem läheb tänapäeva inimesele vaja vana sepa mügised, sepa pojad jäävad muuseumi ja sepad ise on vanaisa eas. Ent ikonnad sitke, tahtmise ja karujõuga. Ikka on nad elurõõmsad, vaatamata kõrgele eale ja sepa haamrist tekkinud kondivalule. Kepp toetab juba astumist ja vihmane ilm ei luba enam õue minna. Pension on ammu auga ära teenitud. Süda ka on ikka rahutu, nagu äärsi tuli. Meister Herman Kuning. See on tema. Poisikesena hakkas ta haamrit viibutama ja alles mõni aasta tagasi pani ta Tallinna tornide restaureerimisega ameti maha. Tervis ja aeg. Jutuajamine temaga aga oli mõnus. Ja nii nagu laulus algas kõik eluski. See oli sajandivahetusel, kui teil õpipoisiamet kätte tuli. Sepapoisid oldi käänuks, tugevad poisid, olin niuke kleenuke, täiesti vulgaar olid ikkagi ei või öelda, et kleenuke tehtud, kõik niuksed niuksed, maapoisid, tulid jääramaapoiss, tuli linnasepaks. Ega niuke linnapoisse sepaks õppinud, õppisid mehaanikuks niukse kerge töö peale seppa tööli raske. Pagarivorst sai saia süüa linna poisid, need oleks Trei elektromehaanikuks ennukeseid, kergema treiali amet oli enne, tuli ju nüüd on hõlbus, nüüd on automaatpingid, kes arvestab kõik välja, need Ammar rattad ja seal kõik treidritud ayenne tuli peast välja arvestada ja siis. No üks meister õpetas ka need, kes nüüd lõpetas kooli sõnadega enne põldu, sunduslik Sist, meister, juur ja tol ajal ju igaüks koolis käia ka ei saanud. Nojah, kus köiega üks seal koolis põld raha ja oli neid ju küll, kes koolis käinud ja poiss läks pess tööd. Minu vanud poistelt läks ta enamasti luterivabrikusse. Tegid need mineeri, kassisin, ütleks Sindis teie jaoks ja teenest siis rubla päevas. Need läksid niisuguse koha peale, millal tal aega koolis oli käia, seal. Te ütlesite, et teil töö algas õpipoisi ajal hommikul kell kuus, enne oli kell kuus ja viiendast aastast hakkas 1095, siis olid streigid. Siis hakkas kell seitse töö ja õhtul kella kuueni pole muud, kui üks sõit oli sees. Aa seda aega ja endist aega, õppi, siis pidid vaatama, kus ettegi, et ütleme, kui ma õppisin kolm aastat ära, siis siis pidin juba ka kõik tööd ära tegema. Ikka nüüd on hea, mis nüüd viga nüüd tehnikakoolid ja kõik ja õpivad raamatuid, joonistus, ütleme, tahan ikka. Noh, võtame niuks. Trehtel on koonus. Nagu enne oli, kui tuli niukene rauas, tulid ju teha paksu katel, sepad tegid rohkem katla tühjatel tuliks 1000 liitrit katel teha. Hakipalsam materjali, võtad. Noorematel ka, kuidas, kui palju materjali maha võtta ja kõik, kuidas ta painutada kõik nüüd pole midagi, vaata paterdad äravad 1000 leitab niukene koonus. Ehk niisugune koonus kohe, mõõk käes, enne seda põld, enne arva peast, ehk vaatasin meistriurust, kuidas ta võttis seda boonust välja sebinud, pea sisse taguma. Murre oli alati, ehk ütleme, ma õppisin nüüd ütleme kolm aastat ära. Ega ma ei tea, mis mul teha antakse, sellist tükk ja sellist tükki valmis topi edasi. Ja ega seda põldudel vasturääkimist oli, mis öeldise tuli täita. Laupäev olin, esin nädal seal lauba õhta palk, millele siis 15 meest oli Munturilises sealt sepast läbi minna. Meister istus lauas. Raha oli pandud hunnikusse, noh kõik see vanem Meister, see mees, tuli, võttis enne sisse, võttis järgmine, võttis järgmine järgmine ja kõik viimane noorem poiss, see võttis siis kõik viimase oma summa ära. Sära, kaks rubla 10, kop oli 30, piiskopkond sõid päevas 10 kop hunnikule pandud minesid, ega sa esimest tohtinud minna? Ja õpipoisiaeg sai kunagi täis. Nüüd saadakse noortööliseks. Siis aga. Et ma saaksin siis eksamid separvased jalu maha, mind. No õppisid siis ära ja sellistik oli valmis ja meestelt tulnud kokku ja siis läksid viisid oma sellist tükki sinna sel kellaajal sinna, mis oli määratud. Noorem meister tulgegi ukse lahti, küsisin, mis teil on. Ütles, tulin oma proovitööd näitama. Astuks sissemütsid oma proovitöökäte läksites lauale, härra ümmargune laud oli ja minu õppimeister Selderman ja see vaatad ka üldse Pealt oli, võtad, on vaadanud küll, vaatab pealt ja. Ütle sea andis teise kätte. Johansson, see oli siis abi abimeister, Eldermann, see vaatad, jah, see on hea, kõik, tehke nii. Järglased siis läks selle teise kätte, kui kõik oli ring vaadatud, need meistrit vaataksid ära, viga ei leitud, viga leitud endise aalsel sundi, trahv, pisike viga oli, suurem viga oli siis appi edasi minna tagasi ja aga kui oli niisugune väike, vigaseks oli seljakassasse maksta, maksate trahvi ära ja, aga vaadati ka hoolega läbi, ega seal meil üks minu eest sai, selleks siis tagus neli hobuseraudu, üks auk oli natukene nii viltu, see kõik, see noorem mees meistriks üldse, kõik see hullem, milleni see oli hea otsija. Jah, muidu on hea. Aga näe, üks auk on viltu. Ühel teisel oli üteldi jälle rauata, kus valmis maanteel sihukse poja juur sai seelik seal üks hobuseraudtee nutta, kus välja? Põlds ikka nii pets, tema ei saanudki nii kaua aega tule tööd teha. Ta tegi rohkem hobuseid Raavutaks. Hobuste hea raudtee oli teinud need rauad valmis ja viilinud siis need rauad ära ja tegi pärast tule pealt soojaks. Noh, teist vaatas kõik ära tehtud tea ja läks siis selle Villemsi juure Villems Lawarnetisel see vaadanud jah, muidu on hea, aga säpa värv ei ole. Pidi haamrad palju toomkantstaguse daamrald, raua tagutse, sul klants, aga ta päratult suves tegid või teda miilits, et muidu on hea küll see paber Miiule, vaata värv pidi ka olema. Ei saa siiski selgeks, sai, see alati oli hirm, kui nüüd Williams, et lähedalt kas tuled siis hingega välja või, või leiab sulle ikka midagi viga, et ühel auk oli pilt aga täitsa värvi olnud. Siiski said selleks vastu võetud laval ringi ja siis tulid meistrilt kõik kordamööda, vanem tuli, seene andis käe. Soovin õnne, et sepasell suli, järgmine siis öeldi, et nüüd öelda, et meiesugune mees enne sulle kätte õppima sul ei antud, sest õpipoisist meister ja õpipoiss oli ikka vahene sama kindrali soldati vahelimusel rääkida eemal siis andsid kordamööda kätt ja suvesid siis kõik Õnne ja edu ja kus olid siis meister, söömadel said õhtataid selliks. Muidu sõit pere laudas siis õhta juba seal läks juba meister tulevad sellised meistrile laudas, toit oli üks, aga lõppes siis kombeid, millal, sest meister puru ahistusi, mille ta ülestõus, et sa ei läinud enne maht istunud ja tõhusale ennem seal õpetades kombeid kõiki ja kuidas pidid psüühimasel kahvleid aga, ja, ja kõik, et küll läksid mööda ilma reisima, et sa mitte ei teinud Tallinna meistrite läbi, et näiteks on poissi, oskab süüa, sel noa-kahvliga õpetati kombeid ja kui said selliks Siis siis enne said viitsin piiskop ka päevas, siis teine päev juba tulles oli rublabism kopter juba nii palju palka juba rohkem juuri, kui tahtetõbi Mess juures tööd teha tegid ja kui taht võtsid oma selli tunnistuse välja ja läksid reisima, aga minu ajal enam siis reisimas käinud, enne sõda mõned kümned aastad tagasi, siis käisid reisimas siiski asjad mööda ilma käis reisimas, tegi tuuri ära igalt poolt tulnud raamat ka märgite sisse, et on nii palju kohtades ei käinud, siis ta sai luba omale töötuba võtta. Võttis tööda, sai sildi välja panna. Ja hakkas reisima kui Tallinnast, tahtsin nüüd Leningradi minna siin ega jalakäistega seal Põltki raudteed jumalast, kes jala võtsin koti selga läks, läks ühte mõisa, küsis mõisa, rääkisid, sepatööd on teile anda. Kui oli antisepatööd, tegi sepatööd, ei olnud, võeti raha, anti raha ja läks edasi, eks selle teise kohta ja niimoodi reisisid küll ei töötagi nädaluta tööd ja ja seisis Antworgi laudas, mitte perelaudas perelaudi, Hamburgi laud, muidugi. Mõisniku lauda ei saanud saanberg, laudoli selts, Sandberg, loodus ja reisis nii mode edasi. Läks sealt pohladze pohlad Saksamaal ja niimoodi siis reisis ja käis siis riigiriigid läbi ja minu ajal mina olin, õppisin siis üks sepasel tuli siis sisse reisisell sepaseled ja võttis siis kibuvitsaõied oma taskust välja, seal kunstsepp, kunstsepp ütles temal kunstsepp ja kas teil on niux tööd anda, meistrit stiimul, niux tööd anda ei ole, võttis rahakoti välja ja andis rubla pihku, tanke söön ja Oviiderson läks jälle edasi ja, ja niimoodi käis, ega ta nälga jäänud. Võis, võis reisida ja see oli pass, tunnistus see oli piiri peal, läks üle piiri, näitas omale selle selli tunnistuse ette jahmine. Siis tuli vanasti reisist, kas teiega reisinud olete niimoodi? Ei, mina ei käinud, minu ajal enam ei käidud aenemm ja käisid kõik reisi distahtis minna. Minu kadunud õppimise räägib, et rootsist tuli põlveks, sepasell tuli üle, jää tuli siia, puhu kingadega. Rootsi tuli kott selgesse, muidugi, reisiselli tuli siia, Tallinn puukingad olid, vanasti olid puukingadel parematest, et külm ei, käin läbi jalgelt sepa toll, kõikes niisked põrandad ja üle jää ka tulla, võib-olla siit on nii palju maadelt nahk, Allodox ära kulunud, aga kulunud ära käes. Nüüd viimasel ajal, kui mina õppisin minu õppimisel, räägib vanad, tulid seppadel. Raud oli nagu Eestimaal oli veel ju. Kust teda saadakse siis, nii oli, siis meres kisti vanad laevad, puulaevad sulindatud, kõik need ribid olid seal sees rauas, need võeti kinni ja siis sellest hakati raiuma alles tükk sellest hakatakse tööd tegema. Vanad hobuserauad, mis olid, ega poistele ei antud, ei olnud, Juku, mina sain juba nii tuleäär sakslasel keetma ja sain seike uut raudus. Muidu poistel oli vanad hobuseraud, mis said alt ära võetud. Kaameraga sena vahele lööma, need vanad raatsed sirgeks tõmmatud ja siis said tuleskeem aetud ja said kokku tahutud niuksed ümmargused. Et need augud ja need kõik kokku ja nendest sai siis naelad tahutud, et poisi käsi harjub. Tagused niisugust rahvast oli juba niuksed, pikad tükid välja rauas ja siis me need taguseid pärastes ümmargused tules ased keema tagust ümmargust ja siis hakkas neist naela taguma ja mutreid ja kruvisid kõiki niukseid. Vanasti vanad ratta rehvid, mis olid juba õhukesed, kulunud, need said keeratud rulli. Et pulk sai sisse pandud rulli kergnedsaid elasi mutrid tehtud kõikas kasuks ega seda Äravidud. Raud oli kallis ka neli kopkamaksis nael sellel, kui mina õppisin, aga mis ons nael rauda? Neli kokka. Aga missugune töö teie elus on olnud kõige peenem või kõige väiksem? Mina olen rohkem oma sepatöösse läinud, tantsi tööd. Ütleme trükikojas enne minu õpimeister tegi trükikojas, no ütleme, stantsed käigu väärid välja, tantsitakse, ega neid Moaga ei lõika, need on ju, mis Guntuliku väärid, need on suuremad kui need veel, mis on, aga need kirja kuberid, need on väiksemad. Need ons saab välja viilitud karastud, kes laovad trüki kõverasse ja minul oli kõik see enne siis meister Ants tiha prokus mäel oli enne kulla kullatrükikoda, nüüd on ühiselu trükikoda, on seal, sealt toodi üks tants, toodi tiha. Siis ma ei olnud veel selgi toodise stantsena teha nagu türgi kuu. Ehk olete tähele pannud, konjakipudelikaela peale on Niuke Türgi puu, see, see jah ja meister ütles, et kus seal teras, seal teras ja tau välja. Ja karasta ära ja lase kollaseks. Kollane värv. Karastamises on siis sinine ja kollane ja niuke värv on tagundadestantsi ära, viilisin ära ja katsetasin ära ja. Kulapi juurest tuli sinna viisil, tantsi ära ja tuli tagasi. Tantsib heasse küll, aga tera natukene nagu mureneb. Mureneb. Meister küsis mu käest, mis karva sa lasid, matan ta käsla kollaseks, lasklasin kollaseks, kui karastates pärast läheb niimoodi järele, et kollad, lase siniseks. Aga nüüd ma tegin tööd, saapavabrikut ükse pani ta nendest, tegin ju saabababilistantsete uniooni ja tüübi ja ja need kõik. Ja pidasid vastu, küll külvas ka nüüd teada juba kõik tallas anded iga talla all on ju oma number, et kõik Konsad ja pealsete jaoks ja kõik need tuhanded tuhanded. Ekssepad olid ikka kanged mehed küll ja kõike nad oskasid. Ei, nüüd Läänam sepaega põle sepatöödega see ammugi me juba rääkisime, mina käisin meister koolis. Meid, meid oli meistrikoolis. Vastessepase oli Jaama tänaval siin, enne kattuksid pottsepad, siis kattuksid katel, sepad. Nüüd sepad kadungi, neid põlegi kuskil astutud, son veel, hobusetorm ei ole vankrit, ei ole masendi auto. Ja mõned niuksed tükid, mis tulevad nüüd vabrikus teha või kuskil veel siin keha painutab tüki valmis siga lukusse, võid selle tüki ära painuta, keevitamist ei ole. Elu läheb lihtsamaks, elu läheb lihtsaks ja elu läheb nii kõik mehhaniseeritud, kui tuleks veel ütleme, hobuseraudtee taguda, Krist vette keevitada, ehk hobuserauad praegu alla lüüa. Aga enne oli ju need linnuli seppade täis. Aeg liigub eks iga oskus nõua tööd ja hoolt alati. Nagu vanameister ütles. Läheb nüüd hõlpsamini. Ent üks väga oluline asi jääb kehtima kadena. Mees ei tohi tööd narrida, olgu töö nii lihtne ja kerge, kuitahes. Kõik eelöeldu aga kinnitab vana kõne käändu et õpilaseks saab olla igaüks. Selliks see, kes midagi võib. Ja meistriks see, kes uut loo.