Selle laulu pealkiri on, maailm on ilus, maailm on hirmus. Laulis Juliet Greco. Terepäeval tunneb seda häält kogu maailm. See on jäädvustatud heliplaatidele ja lintidele kõlanud maailma suurimates, kontserdisaalides ja pisikestes hämarates kohvikutes. Luuletajad on nimetanud seda häält tumedaks lauljanna ennast Sanšermani muusaks või Belgrikuks linnuks. Maailm on ilus laulist äsja kuid maailm võib-olla ka ahastamapanevalt võigas. Alustame sündmustest 1941. aastal. Järjekordne ešelon jõudis laagrisse. Terved eraldati vanuritest ja haigetest. Rohkem nad ei kohtunud. Pariisi daamid olid tulnud hinnalistest kasukates. Nahk ohvrites kuulsate moemajade kleidid ja luksusparfüümid. Üks väike tüdruk hoidis kassi süles. Berkhar füürer suunas terved ja töövõimelised desinfektsioonikambrisse. Sel päeval nägi 14 aastane Schüljet viimast korda oma ema ja õde. Õhtul viidi nad baraki. Keegi ei pööranud süljetile enam tähelepanu, keegi ei tundnud teda ära. Tal oli juba samasugune triibuline kittel ja nulliga paljaks aetud pea nagu teistel neidudel. Grecoon sõjavangla ja surmalaagrite laps on üks muusikakriitik kirjutanud. Seegi on tõsi. Kord oli ta ema ütelnud. Annan sulle kõik, et võiksid olla õnnelik. Meenutades ema, ütleb Juliet Greco. Ta suutis mulle anda ainult elu. Ja see oli Hitleri perekonnast ainus, kes nägi võidupäeva. Ema ja õde hukkusid laagris. Kord olin väike tüdruk aga see oli liiga ammu. Mu lapsepõlve ja neiu ja vahel on kuristik. Olen tundnud nälga ja janu, kuid viimastest tugevam oli meeleheitlik soov jääda elama. Laagrist vabanenud Juliet Greco sõitis Pariisi. No. Nii nüüd läheb. Pole laulu, mis iseloomustaks ta neiu aastaid paremini kui seesama sääntchermen Depay. 40 aastat tagasi ilmus Sanšarmeen Depay kohvikus sella floor pöetud peaga tüdruk. Istus ja vaatas, mõnikord pesi köögipoolel nõusid. Selles kohvikus käisid kummalised inimesed. Sugupõlv, kellele toosama lav noor oli tähtsam kui eelmistele naator daam, jumalateenistused. Siinistusid poolsaart, tria, Simondetavuaar, Alberga, müü, Rakvere väär ja paljud teised. Sõda oli läbi, tuli õppida uuesti elama. Vanad tõed olid rusudes uute, üle vaieldi. Mustas kampsunis. Tüdruk liikus laudade vahel hiilivalt nagu kass. Ilmub ootamatult ja hääletult nagu saatus naljatas keegi. Laulge meile midagi süljet, ütles kord Jacques Brewer. Aga teie kirjutage mulle, üks laul. Aastakümnete jooksul kirjutas luuletaja Jacques pole väärt talle kümnete ja kümnete laulude sõnad. Viisistas tavaliselt Joseph Kozma. Kuuleme neist, olen nagu olen. Söörli viigimegi ööma oodava repa Lümney. Ja see oli, pidime sööma ooda Mua siis lepa olümne. Shan. Nii sai shelli FK kaost lauljatar. Eksistentsi realistid ja nende kohvik tegid ta kuulsaks. Tema omakorda kohviku. Grecod kutsuti neil aastail eksistents Healistide muusaks. Ent aeg sai täis. Veel kõlasid la Floor is ja restoranis roos Ruus väärija Raimond Vennoo sõnadele loodud laulud. Kuid seal polnud enam intellektuaalide kogunemispaik. Nüüd jalutasid seal meretagused turistid, mis tähendas neile lauljatar muutumatus mustes sviitris mitte rohkem kui ka müüdool või paeveri veiniklaas. Läks otsis teisi esinemispaiku muutis pisut soengut kui tema stiili tai muutnud. Need poeetilised nukrad, sageli lahkumisest rääkivad laulud ei suutnud ütelda kõike. Ülejäänu oli ta madalas sooja tämbriga hääles, kahvatus näos ja suurtes tumedates silmades. Siis kutsuti ta filmi, sai hetkeks üldsuse huvi keskpunktiks. Kuid film ise, Elenia mehed ei äratanud tähelepanu. Turistid otsisid Sanšarmenis kadunud aega Gregg kooli läinud kuid oma stiili ja repertuaari viis ta kaasa. Jean tsoonide armastus ei ole see õige elu, arvab Ekreco ise. Veel vähem on seda aga lööklaulude läädevale. Lauludega ei saa muuta maailma paremaks kuid nendega võib ravida hinge. Kuid hinnake nende sõnade õigsust kuulates särskynsbury laulu kaotatud arm. Greco iseendast raske laulda lahkumisest, kurbusest ja igatsusest. Nii et see oleks luule. Tunded, Narad, linnud, neid on raske püüda. Armastan argipäevade luulet. Ma olen palju armastanud ja palju olnud üksi. Isegi abielus olen kõige enam armastanud vabadust. Inimeste ükskõiksus teeb mind õnnetuks. Keegi ei viitsi midagi otsida, otseteed jõutakse kõige kiiremini sihile kas või üle laipade. Nüüd on see elu juhtumate. Mina olen pisikeste jalgradade käija. Nende äärest olen leidnud erinevaid lilli. Lätt ei tea, ojasid. Kuid Barakuga mölkaid. Suuremat tunnet kui armastus maailmas ei ole. Õigust armastada ja olla armastatud ei saa sellepärast kelleltki võtta. Kõik, et aastad on olnud mu repertuaaris see laul. Räägi mulle armastusest. 14 aastat tagasi Juliet Grecov abiellus mees Michel pikali, oli nimekas filminäitleja ja ühtlasi Pariisi suurim naistekütt. Abielule ennustati kiiret lõppu. Meenutab meie abielu jäi kestma, sest me ei kolinud ühte korterisse. Ma armastan teda veel nüüdki sama hellalt kui tookord. Kuid aastad möödusid. Ja ma armastusest oli talle vähe. Nii mõnedki mehed tahavad naises näha teemia võim meist jumaldada, kuid teenri osa on mulle võõras. Ta mõtleb ning jätkab mõjule veel vana, kuid ka mitte enam noor. Elatud on kaua? Homme ei tahaks küll veel surra. Minus on endiselt uudishimu ja rõõmu elu janugi omajagu. Olen järginud paljusid kutseid ja sosinaid. Ma ei kahetse. Mitte miski pole igavene. Nüüd kirjutan raamatut, see on minust. Sel vestlevad omavahel Greco ja mina. Me oleme ehk kaks erinevat naist. See oli armastus, lõputu monoloog, mida ta aastakümneid esitas. Minule ei olnud. Kord võrdles keegi Grecod Marleen tiitressiga. Võrdlus oli kummaline. Marlene tiitrichi saatis saalides väline sära valguse, kostüümide ja efektse esinemisega saavutaste lummuse. Mustas ikka veel mustades rõivais Greco sära on tema hingestatuses. Kuid vahelduseks kuulakem, kuidas prantslanna interpreteerib kurtwaili laulu. Piraadi pruut Bert Alt, Brehti sõnad. Tulgu tuhanded aastad. Aga kas saab seal ütelda ära kõike, sest väikesest igaviku hetkest, kus sa suudlesid mind, kus ma suudlesin sind ühel päeval täis talvesäramoon, surii pargis, Pariisis, Pariisis, maa peal selle maa peal, mis ka on täht. Nii kirjutas kord Jacques Praver. Ilma tema luuleta poleks meil reljeef Räkko taolist lauljannat. Anname talle veel kord sõna. Üks minu armastatuim ballaad jutustab naisest, kes ei ole enam 20-le ei ole ammu enam olnud. Kui ta räägib oma armastatule, et aega ei tohi karta. Öölindude lauldes on kaks teineteist hoidvat inimest alati noored.