Juhuse läbi säilinud heliplaat veel üsna algaja lauljatari esinemisega annab tunnistust harvaesinevast häälematerjalist. Tõepoolest, see lauljatar on olnud meie muusikaloos erakordne nähtus ehkki kodukandis on ta teenimatult saanud märksa väiksema tähelepanu osaliseks kui võõrsil esinedes. Kuid just ta rohked kontserditurneed mööda Nõukogude maad ja mujalgi on osutunud tõelisteks suurtöödeks. Bachi interpreidina peetakse teda praegugi absoluutseks stiilietaloniks. Ženni Siimon möödub täna elutee kolmveerand sõjalisest verstapostist. Õnnitlemine. Seni Siimon on tuntud kui ooperisolist vokaalpedagoog ja kontserdilaulja. Ooperis on ta andnud mitmeid väga õnnestunud osa lahendusi nimetatagu neist Asutseenat Verdi ooperis turbatuur ja krahvinnat Tšaikovski ooperis Padaemand. Tõelisi meistritöid. Seevastu aktiivsemat lavaliikumist nõudvad rollid, nagu kõigi metsosopranite krooni number Carmen Bizee samanimelises ooperis õnnestusid tal mõnevõrra vähem segas just seesama lava liikumine õigem lauljatari äärmiselt tugev astmeline lühinägelikkus, mis teda igati kammitsas. Seepärast paisuski just ta kontserditegevus kiiresti väga avaraks. Omaette peatükki meie interpretatsiooni kunsti annaalidesse moodustabki sünnisiimani kontserdiduo organist Hugo Lepnurme. Ka selle ansambli tegevuse energia tiline maksimum valgub erakordselt pikale ajavahemikule 30.-te aastate keskelt. Seitsmekümnendateni harukordne vokaalne pikaealisus heas vormis püsimine andis seni Simonile võimaluse veel vanurina olla oodatud külaline kõikjal, kus vaid kontserdisaalis leidus orel. Seni Siimanni mälestustest loeme. Isa oli varem Võrumaal kooli õpetajaks. Ta pidi seal kamatma paari panema ja laps ristima. Õieti tegid seda veel narvaski, kuhu hiljem kolisime, kes teadsid, need kutsusid. Varsti asusime Virumaale, isa hakkas raudteel pöörme seadjaks Strelotsnikuks, nagu siis seda nimetati. Siis jälle Narva riiulit, mille ta ise oli enesele meisterdanud vingutest alalõpmata. Veeritki mängis pisut, kuus sai kodus lauldud, alalõpmata. Läksin varakult tööle. Alati, kui kool lõppes, käidi karja lapsi kauplemas. Polnud veel 12 nägi, kui hakkasin suveti käima juba vabrikus. Õppisin Kreenholmis, pooliaks oli ka suvesid. Kui ma vabrikusse ei läinud, käisin siis turbateol või sõitsin maatööd rabama. Nii sain talveks moona kaasa teenida. Meelise elamine jõukas polnud. Kuigi isa teenis ja ema teenis, pidid kõik lapsed kah jõudumööda kaasa aitama. Heina tegin küll täitsa töömehe eest. Rukist lõikasin sirbiga. Aga põllul üritasin kogu aeg laulda. Lähedases rahvamajas tuli pidu, seal juba teati, et üle põllu kostab kogu aeg laulu. Muidugi kutsuti mind sinna esinema. Läksin hea meelega. Krislin laulu juba algkooli ajal. Narvas tehti ka laulupidusid ja kord käis Juhan Simm juhatamas. Eks mind pandud kooris ikka esimesse ritta. Ma vist siis ikka põrutasin. Ja kui tuli vaheaeg, tahtsin hästi Simmi lähedalt mööda minna, et teda paremini näha. Simm ütles. Lapsukene Sulon häälilus kõlab tugevasti. Tagantjärele võib tõdeda, et Narva esimeses gümnaasiumis, kus seni Siimon tollal veel Kossar õppis oli suur kuus kokku viinud rea tegureid, millede koostoimel hakkas kujunema tulevane lauljatar. Kooli juhataja Jüri Välbe oli ise võrdlemisi põhjalikult laulmist õppinud. Tal oli ilus baritonihääl ja ilmselt ka kõrva noorte annete avastamiseks. Ta naine mängis üsna talutavalt klaverit. Kontsertmeister repetiitor kui kasutada kaasaegset väljendit, oli omast käest võtta. Muide, samast koolist pärineb ka tooni kroon, omaaegne tuntud sopran, kes üldse esimese eesti lauljana rahvusvahelisel vokalistide konkursil silmapaistva edu saavutas. See oli 1933. aastal Viinis, kus ta sai hõbemedali. Tänu Välbedele algaski Mobik esinemiste rada. Koorijuht saatis mu ühel päeval direktori juurde. See tuli mulle täiesti ootamatult. Olin üllatunud ja isegi hirmul. Õppinud olin ma oma arust hästi midagi näpanud, polnud mingit pahandust, ei teadnud hingel olevat. Ja nüüd äkki lükatakse asja ees teist taga direktori ette. Direktor aga küsis kindlalt jaatavat vastust ootaval toonil, et kas soovin, tahan või nõustun, pead seal lastevanemate koosolekul esinema, laulus vooluga. Mind läbis kuumiuga. Tahtsin laulda küll ja sellist kõik see algaski. Hiljem, kui hakkasin võitleja seltsis teatrit tegema ka opereti, ütles sealne etteütleja Salme remmelgas, et ta oli olnud tollel lastevanemate peol. Saime mõlemad tublisti naerda, kui ta mulle demonstreeris, kuidas molevat oma loo esimese salmi laulnud, lausa viltu seina pooleteise, juba natuke julgemalt pooleldi küljega publiku suunas ja alles kolmanda ajal juba päris otse seisnud. Juhuste ahel, millele viitasime, sai peatselt juurde veel ühe lüli. Narva Nuudi, muusikakool tuli ka lauluõpetaja kahjuks üsna kehvatele. Hiljem asus sinna meil peatselt väga tuntuks saanud laulupedagoog Veera neutreemskaja ja tema panigi seni Kossar Siimanni hääle õigesti paika. Narva teatrilaval tulid ka esimesed esinemised ooperis. Võitleja teater töötas neil aegadel väga hoogsalt. Lavastati Verdi Trovjaata Rimski korsakovi May. Mitmeid laulumänge ja operette edu kinnitas arvamist, et seni Siimann peab laulu alal edasi õppima hakkama. Seega Tallinna konservatooriumi astuma. Mõte saigi kõigi raskuste kiuste teoks ja 1930. aastal seisis seni Siimon range vastuvõtukomisjoni ees. Seni Siimani konservatooriumi õpingutega sündis omamoodi rekord. Ta lõpetas selle õppeasutuse kõigest kahe ja poole aastaga. Nii palju minu õppida tahtmist ja häälematerjali ikka hinnati. Et vabastati kallist õppemaksust, mis oli tervelt 120 krooni aastas. Eelarve oli mul niikuinii väga pingul, polnud kerge kuidagi moodi ots-otsaga kokku viia. Kodus Narvas ikkagi kaks väikest last jäigas mehe maamõõtja palgast, kes teab, kui lahedat äraelamist meile kõigile õppimise ajaks ikka oodata ei olnud. Tuli mõtelda ka raha teenimisele. Tallinnas töötas tollal kuulus restoran, must kass. See asus Mere puiestee alguses ja oli väga noobel soliidse programmiga, mis sarnastes ettevõtetes tänapäeval pakutavast hoopis erines. Mind kutsuti sinna eeskava täitma, lubati õhtu pealt kaks krooni kuid asjal oli ka oma konks küljes. Meile kui üliõpilastele olid niisugused esinemised rangelt keelatud. Hakkasin mustas kassis esinema varjunime all. Miks valisin siis lavanimeks just Aino laini? Ei tea tänaseni. Arvan, et konservatooriumis esinemistest ikka midagi diaati. Kui teid ametlikult kirjade järgi laulis keegi Aino laine polnud kellelgi vajadustega tahtmist vahele segada. Mustas kassis laulsin ikka klassikat, Carmenist, Schumanni laule ja muud selletaolist. Sekka muidugi ka mõned meeleolu laulud. Ka õpilasõhtud olid tol ajal üsna tavaline nähtus. Korraldasime neid isegi täisväärtuslike kontsertidena Estonia saalis. Üsna kohe pärast konservatooriumi lõpetamist sai seni Siimanist ka laulupedagoog. Algul ühes eramuusikaga kolis 1940.-st aastast aga Tallinna riiklikus konservatooriumis. Õpilasi on tal olnud rohkesti, nende hulgas ka väga esile küündivaid. Mati Palm on seni Siimanni kätetöö lausa algusest peale. Seni Siimanni klass on meile andnud veel lehte margi Liidia Panova, Ellen Laidre, Ludmilla Dombrovskaja, Teo Maiste. Palju teisi lauljaid. Estonia ja Vanemuise teatri riikliku akadeemilise meeskoori ja raadiokoorilauljatest on seni Siimon suuremal või vähemal määral kestvamalt või lühemat aega koolitanud paljusid. Mitmete õpilased Mu ilma ise õpetajateks saanud, jätkates ja arendades oma pedagoogitööd. Moskva konservatooriumi professor, helilooja Nikolai Rakov. Olen korduvalt saanud viibida seni Simoni klassis. Huviga jälginud ta tööd õpilastega. Vokaalpedagoogika on mulle küllaltki tuttav, sest olen tudengipõlves töötanud kontsertmeistrina just lauluklassides. Nii saangi võrrelda mitmeid õpetamismeetodeid seni Simoni omaga ja see võrdlus ei tulnud iialgi tema kahjuks. Pean ütlema, et alati, kui kuulasin ta tööd õpilastega, olin hämmelduses ja vaimustuses seni Siimanni väljapaistvast pedagoogi talendist. Mulle jäi mulje, et ta suudab laulma panna isegi inimese, kellel hääl üldse puudub. Ta suhtus oma õpetajakutsesse suure kiindumusega ja me kõik kogesime, kuidas õpilased teda armastavad ja austavad. Ja sellist klassikainterpreedi nagu tema polema lauljate hulgas kohanud. Kuigi sageli. Kui ma seitsmeteistkümne või 18 aastasena oma elu esimesel suurel laulupeol Tallinnas käisin ning siis ka Estonia ooperis kontserdisaalis ära käia sain tärkas minus unistus. Et tahaksin kunagi elus nendelt lavalaudadelt kasvõi korrakski üle astuda. Seal laulda. Ei, selleni ei julgenud ma isegi mõelda. Aga kõik on läinud just seda minu unistuste teed mööda. Seda teed, millest ma tol ajal ei usaldanud kellelegi rääkida. Ometi kolmekümnendaist 70.-te aastateni välja esines seni Siimanni nimi loendamatuid kordi kontserdi kuulutustel kavalehtedel ajalehe veergudel. Kõige laiahaardelise maks kujunes ta kontserditegevus. Sheni Siimon kogus enesele mahuka ja mitmekülgse repertuaari vanast klassikast tänapäeva helinditeni välja, mida üha avardas ta kasutada oli pesuehtne kontraldik, alaline metsosopran, omamoodi haruldus oma kolme oktavilise ulatusega ja erakordse värvingulise teisendamisvõimega. Muidugi johtus sellest ka soodne võimalus valida sobivaimat häält üheks või teiseks esinemiseks. Nii pala žanri kui sisu järgi oli ju seni simmanil neid erinevaid hääli kasutada küll, aga sellel tasandil juhtus kord isegi Hoosumit lauljatari peetis operanicsi imeteldida eriliselt kandvat madalat registrit. Ženni silmani häält ei saa segi ajada ühegi teisega, kuid kirjeldada on seda väga raske. Tal oli niinimetatud kolmekordse ulatusega hääl, mille piiresse mahtus kontraldi, metsosoprani ja peaaegu isegi soprani kõrgusregister. See hääl oli tarbe korral võimas, kuid oma hääle mastaabikust, võimsuse varusid kasutas lauljatar ainult erandjuhtudel. Efektitsemine selle hääle mitme mõõtmelisuse erakordsusega tugevus, varjundirikkus ulatus jäi talle täiesti võõraks. Eriliselt mõjuv oli ta rohkesti kasutatud piano ja viimistletud fileerimis. Kunst. Seni Siimanni elutöö elab edasi kaheti ta õpilaste näol ja rohkete helisalvestist Ena üleliidulise raadio kauaaegne pea helirežissöör Juri Jan meenutab esimest kohtumist Nizymoniga. Võib-olla pole, sellest on nüüd jõudnud mööduda üle kolme aastakümne, kui seni Siimon seisis meie mikrofonide ees. Ei mäleta, mida ta esitas. Mäletan, kuidas ta laulis ja kuidas toimus salvestamisprotsess. Heli salvestamine on keerukas ja ütleksin, et paljudele ebameeldiv selle poolest. Ta ei sarnane tavalise esinemisega. Stuudios pole publikut, puudub adressaat, kes aplausiga või lihtsalt osavõtuga esinejat innustab ja esitatavate pala temaga koos läbi elab. Samana seal koguneb aga kuulajaid miljoneid, nad lihtsalt pole parajasti stuudios siis kui seal taassünnib kunstiteos. Kuulajaskond koguneb hiljem ja see on väga arvukas esinejaga kaasaegsed ja tulevasedki austajad. Isegi need, kes pole veel sündinudki. Kuid nüüd tühis stuudio elutud mikrofonid teadusesineda maksimaalsel tasemel. Mäletan suurepäraselt, kuidas Sveni Siimon salvestamisel esines. See oli tõeline looming, mõni teos talletuslindile otsekohe lennult. Kahtlemata võinuksin paluda kohe ka teist varianti kolmandatki, lootuses, et see õnnestub veelgi paremini. Kuid järgmised ei erinenud eelmistest karvavõrdki. Kõik oli samaväärne värske ja hingestatud. Sind kristalliseerus eelnevalt leitu kontrollitu. See oli veendunud interpretatsioon, mis ei vajanud duubleid, salvestusvariante ega usutavasti ka aplausi. See oli hämmastav ja mõneski isegi ootamatu. Kuid mõned teosed salvestasid hoopis teisiti. Variandid erinesid väga märgatavalt. Nagu maalikunstnik eemaldub taas ja taas lõuendist, et kõike ühel pilgul haarata ja siis naasta molberti juurde, et teha paar korrigeerivat pintslitõmmet. Nii võrdles variante eemalt Kaseni Siimon. Ma olen seda alati niiviisi laulnud. Kuid täna veendusin, et see pole üldse sedamoodi, kui tarvis. Kõrvalt on alati kõik selgem. Ja sündis taas uus variant. Jätkus pingeline loominguline otsing. Katkestus tekkis alles siis, kui otsitav, ainult temale teadaolev tabati see jää, kõik ülejäänu võib kustutada. Pole võimatu, et just siis tulin mõttele, et kaasaegne helisalvestustehnika annab esinejale uued võimalused. Sellised, mida alati on saanud kasutada kirjanikud ja poeedid, maalikunstnikud ja skulptorid, muusikas seni ainult heliloojad. Võimaluse teha eskiisi, mustandeid, variante ning valida nendest parim. Otsida ja ka leida otsitavat.