Eelmistes saadetes tutvusime mitmesuguste muusikaliste nähtustega, mis otseselt või kaudselt oli džässmuusikaallikateks enne, kui asuda vaatlema varase džässmuusika arenguloo üksikuid faase peatugem lühidalt. Veel mõningatel omapärastele instrumentaalmuusikavormidel, mis kasvasid välja neegrite rahvalikust musitseerimisest ja andsid oma panuse instrumentaalse džässmuusika, mitmete stiilielementide kujunemisse. Üheks laseks rahvaliku instrumentaalmuusikavormiks kujunes möödunud sajandi teisel poolel niinimetatud barrel Hous klaveristiil mis kasvas välja instrumentaarses pluusist ja leidis rakendamist ajaviitemuusikana odavates kõrtsides. Säärastes joogikohtades olid reeglina ühes seinas õlle, veini, viski ja teiste kangemate jookide vaadid mis andsid ka neile asutustele nimetuse. Päral house tähendab täpses tõlkes vaadimaja seega midagi restorani taolist. Et võidelda ruumis valitseva lärmi, vastupidi, pianist kasutama küllaltki robustsed mängulaadi koheldes klaverit, peamiselt löök pillina. Vasak käsi mängis kindlalt rütmi, bassakord, bassakord, kusjuures kõik löögid olid ühetugevused. Paremas käes oli meloodia, mille rütmilised aktsendid langesid vasaku käelöökide vahele luues niinimetatud off-efekti omapärase kõikumise meloodia ja saate rütmi vahel. Pedaali ei kasutatud üldse või siis löödi selle pihta lihtsalt jalaga takti. Üksikute helide või akordide pikendamine toimus aga drillerite või Treimolavil. Tihti saatis pianist oma mänguga laulu või kõneldud monoloogiga. Samuti kujunesid välja väikesed ansamblid. Klaverile tuli saateks kitarr. Aga ka muud primitiivsed meloodiapillid nagu kasu. See oli pilliroost, toru, millesse ümiseti Tšaag kitsa kaelaga Savikruus millesse ka ümiseti või lauldi kamm, laulev saag, suupill ja nii edasi. Kuulake üht pärarhaus klaveristiilinäidet Chest esiettekandes, keda saadavad siin kruuba ja Iisrael Crosby trummil ja kontrabassil. Võte on pärit 1936.-st aastast. Teine omapärane neegrite klaveristiil kannab nimetust puugi vugi. Nimetus on seda stiili iseloomustavad punkteeritud rütmi edasi andev kõlamaaling ja ei ole tõlgitav. Kas Eestil on välja kasvanud instrumentaarses pluusist? Parema käe osas on siin palju ühist juba kuuldud näitega. Vasak käsi aga on tunduvalt elavam kui pärl Hous stiili, kuivpumpa pumpa. Tavaliselt on siin eeskujuks olnud kitarrimängust tuttav akordiline saate rütm. Kuuldud näidet esitas neeger pianist müüdlaks Louis, kes kuulub kirjeldatud klaveristiili tuntumate viljelejate hulka. Erinevalt kuuldud näitest kasutatakse tihti ka passifiguure murtud oktavides niinimetatud kõndivad passi. Klaverimuusikast kandus puugi vuugistiil hiljem ka orkestrimuusikasse ja leidis seal eriti neljakümnendail aastail ülemäära mehaanilist kasutamist. Klaveriga on tihedalt seotud ka kolmas Ameerika rahvalik muusikavorm mis kerkis esile umbes 90 aastat tagasi ja sai tuttavaks rääktaimi nime all. Tõlkes võiks nimetus kõlada umbes nagu puruks rebitud takt. See on muidugi üsna vaba ja ligikaudne tõlge annab aga võib-olla veidi edasi selle stiili, sünkopeeritud karakterit. Erinevalt kahest äsja kirjeldatud stiilist, mille juured ulatusid bluusitraditsioonidesse on rääk taim seotud Mistralite kunstiga, ühendades endas Key kooki, tantsurütme ja istandustes levinud bandžo mängutehnikat. Ka siin on bassi ja meloodia rütmi vahel kõikumine, kuid see pole nii sujuv ja elastne kui asja kirjeldatud stiilides vaid on jämedalt lihtsustatud stiliseeritud tavalisteks närvilisteks sünkoopideks. Nagu varem märgitud, kujutas Mistralite kunst endast neegrite folkloori nähtuna läbi valgete prisma. Niisiis on ka Räkk taimis esikohal Euroopa muusikale omased jooned. Esmajoones väljendub see juba selles, et rääk taim leidis endale koha mustvalgel tekkisid rääktaimi heliloojat, kes komponeerisid vastavat muusikat. Ülejäänud rahvalikud muusikažanrid olid aga improvisatsioonilist laadi ja eksisteerisid Vaidmeloodijatena, mis igal uuel ettekandel varieerusid. Kuulake üht varast rääktaimi pala Leo Tauts ettekandes. See on roosa Johnsoni Florida Key goog. Võrdluseks kuulake improviseeritud rääktaimi neegri rahvalauliku hadile Petteri esituses. Erinevalt teistest rahvuslikest muusika vormidest, mis kujutasid endast suurel määral musitseerimist enese jaoks pöördus Räkk taim käsikäes Mistralite etendustega laia auditooriumi poole ja arenes seoses sellega primitiivse Strütmilisest musitseerimisest üsnagi keeruliseks ja tehniliselt nõudlikuks kunstmuusikaks. Valentina kooneni järgi kerkis nimetus rääk taim esile 1893. aastal seoses Friends Downi loodud Minstrali laulukesega Mairäkk toim beebi. Käesoleva sajandi alguseks saavutas rääk toimuma kõrgperioodi ja kandus ülega tõsisesse muusikasse. Nimetagem Stravinski rääktaimi 11-le soolopillile 1918.-st aastast ja sama autori lugu sõdurist TPS-i, kes juba 1903. aastal lõi rapsoodia saksofoni orkestrile ennetades selle pilli kasutamist džässorkestrites. Kirjutas 1908. aastal rääktaimi mõjuval klaveripala musta nuku Key goog. Huvitava näitena kuulake pianistide Henri Roosi ja Bob stiiminsoni ettekandes pala mille alguses ja lõpus on imiteeritud tüüpilist rääktaimi. Klaveristiili keskel aga toimub improvisatsioon kaasaegses stiilis. Nurgeline sünkopeerimine ja painduv elastne-offid efekt. Need on tõenäoliselt esimesed kontrastid, mis selles palas stiilide vahetuse puhul kõrva torkavad. Kõik täna ja eelmistes saadetes kirjeldatud muusikalised nähtused said otseselt või kaudselt džässmuusikaallikateks. Varane džässmuusika hõlmab oma tekkest kuni käesoleva sajandi 30.-te aastateni. Natuke vähem kui pool sajandit sisaldab mitmeid erinevaid arengufaase. Neist kõige vanemaks loetakse niinimetatud arhailist ehk primitiivset džässmuusikat, mis tekkis umbes möödunud sajandi keskpaiku. USA lõunariikides. Arhailise džässmuusika varasemaks astmeks oli valgete puhkpilliorkestrite mängu imiteerimine neegrite poolt. Pikemat aega arvati, et säärase musitseerimise hälliks oli Louisiana osariigis asuv New Orleansi linn. Vähem kui 10 aastat tagasi aga avastasid mõned folkloristid lõunariikide maarajoonides puhkpillimuusikat mis kannab ilmseid möödunud sajandi afroameerika rahvamuusikajooni sealjuures veel vanemate tunnustega kui seni vanimaks peetud New Orleansi puhkpilliorkestrite palad. Tõenäoliselt mõjustasid omal ajal maalt linna rännanud rahvalikud pillimehed kujunevad primitiivse instrumentaalse džässistiili samal viisil nagu istandustes töötanud neegrid tegid seda oma lauludega. Ometi ei võta eeltoodu New Orleansi linnalt ära õigust nimetada džässmuusikat oma produktiks. Oma kaks ja pool sajandit kestnud ajaloo jooksul on New Orleans olnud prantsuse ja Hispaania linnaks. 1803. aastal aga läks ta ostu teel Ameerika Ühendriikidele, mis kujunes viimastele suurepäraseks äritehinguks. Linnast sai lõunariikide tähtsaim sadamalinn, mis oma jõukuse suuruse ja rahvaarvu poolest ületas kõik lähemas ja kaugemas ümbruses asuvad linnad. Mis puutub rahvastiku, siis oli raske ette kujutada kirevama elanikke koostisega linna kui New Orleans. Siin oli hispaanlasi, prantslasi, itaallasi, kreeklasi, indiaanlasi, ameeriklasi, neegreid. Viimaste olukord oli palju vabam kui mujal Ameerikas osalt võib-olla tänu New Orleansi minevikule. Prantslased ja hispaanlased olid orjade suhtes mõnevõrra sallivamad kui inglased ja ameeriklased. Omajagu mõjus ka see, et Louisiana osariigi ostu-müügitingimustes oli punkt, et kehtima jäi seadus, mille järgi igaüks, kes suutis tõestada oma põlvnemist hispaania või prantsuse esivanemast oli valge kodanikuõigustega hoolimata oma naha värvusest. Neis tingimustes kujunes New Orleansis välja jõukamate segavereliste kiht niinimetatud kreoolid, kes 19. sajandil oma järeltulijaid Prantsusmaale õppima saatsid, oma ooperi asutasid ja sümfooniaorkestrit ülal pidasid. Ka orjadele anti oma tavade ja kommete harrastamiseks suuremaid vabadusi kui mujal ning neis tingimustes juurdus terve rida muusikalisi traditsioone mis olid seotud tantsu ja vaba aja veetmise ka tänavatel ja väljakutel. Joachim-Ernst Berend kirjutab oma džässiraamatus New Orleansi olustikust. Seal lauldi inglise rahvalaule, tantsiti hispaania tantse, mängiti prantsuse rahva ja balletimuusikat marsity puhkpilliorkestrite muusika saatel, mille jaoks sel ajal kogu maailmas kehtis preisi eeskuju. Kuuldi kirikuid, puritaanide ja katoliiklaste, baptistide ja Menno niitide hümne ja koraale. Ja kaugelt segunes kõigisse neisse helidesse neegrite tume trummilöömine agulitest, kus nad kogunesid, et ülistada uut kristlaste jumalat vaevalt küll teisiti kui kunagi oma Aafrika kodumaa häid ja kurje vaime. Niisugustes tingimustes kujunes New Orleansis välja arhailine džässmuusika, mis omab tugevaid sugemeid puhkpillimuusikaga marssidega. Kuna selleks ajaks polnud pluusi karakteerseid jooned kolmanda ja seitsmenda astme madaldumine ning anti fooniline meloodia printsiip veel küllalt levinud siis musitseerisime arhailise džässi tänavaorkestrit üllatavalt puhtas laadis. Mäng toimus algusest lõpuni peast ja selles valitsev mitmehäälsus oli absoluutselt lineaarne kujunedes välja põhimeloodia varieerimise pinnal üksikute erinevate häälte vahel. See pole veel polüfoonia džässmuusika järgnevatest etappidest, vaid kujutab endast hetero fooniat, milles esineb episoodilisi harmoonia elemente. Orkestri koosseisu kuulusid peale hilisemate põhiliste meloodiapillide korneti klambrid Läti ja trombooni Velfüügel, Horn, bariton ja muud vaskpillid, mis täitsid ansamblit täitvate keskmiste häälte osa. Hilisemas arengus. Need pillid kadusid, jättes oma funktsiooni rütmigruppi hooleks, millesse kuulusid bäntšovi kitarr, klaver, tuuba või kontrabass ja trumm. Järgnev näide George Louise Räkk taim bändilt illustreerib mitmeid arhailise džässmuusika jooni. Arhailise džässmuusikasidemetest marsimuusikaga kõneleb ilmekalt üks populaarsemaid New Orleansi džässipalu kõrgem seltskond, mis baseerub samanimelisele vanale Marsile. Huvitav on märkida, et kõikvõimalike erinevate variantide juures on selle pala esimesest populaarsest ettekandest jäänud muutumatult püsima klarneti soolotrio osas mida kunagi esitas Alfons pikku. Nimetatud soolomuutus proovikiviks kõigile noortele klarnetistidele ja on jäänud muutumatuks tänapäevani, hoolimata sellest, et see on vastuolus džässmuusika põhimiste printsiip pidega. Kuulake kirjeldatud pala üht hilisemat ettekannete silma torkavad on puhkpillimarsirääktaimi ja varase džässi segunenud elemendid. Samasugustest printsiipidest on lähtunud Leningradi traditsionaalse džässiviljelejad, võttes algmaterjaliks Julius Haiti populaarse marsi üha kõrgemale. Arhailine džässmuusika sai erilise hoo peale kodusõja lõppu 1865. aastal. Millal läks laiali osa sõjaväeorkestreid ja paljud pillid sattusid mitmesuguseid kanaleid kaudu ka neegrite kätte, kes varem olid sunnitud kasutama primitiivseid pseudoinstrumente, milliseid kirjeldasime eelpool? Omamata võimalusi pillimängu õppimiseks asjatundjate juures hakkasid neegrid pilli mängima ise õppides, kusjuures nad automaatselt püüdsid lähendada pillide tämbrid inimhääle kõlale laulule. Nagu juba varasemates saadetes nägime, erines ka neegrite rahvalik laulmine tunduvalt neist normidest, millega on harjunud euroopa kõrv. Pole siis ime, et ka instrumentaalmuusika valdkonnas produtseeris neegritest pillimehed omapärase rütmi kõrval ka üsna omapäraseid ämbreid. Peale muu olgu märgitud, et musitseerimine toimus esialgu ikka lahtise taeva all tänaval ja mitte alati vaikses miljöös. Seviis loomulikult ka teatavale forsseerimisele, nii hästi instrumentaarses džässmuusikas kui ka laulus mille esiletoomiseks puudusid igasugused tehnilised vahendid. Tänavamuusikute stiili iseloomustab järgnev näide, mida esitab sam tegemel New Orleansi tänavakaubitseja kes pakkus oma kaupa hautatud maisilihatükkide ja punase pipra segarooga tõmmates ostjaid ligi laulu ja mänguga. Vanal sõjaväesignaal sarvel. Omapäraseks traditsiooniks kujunesid New Orleansi tänavamuusikute juures rongkäikude ja karnevalid ajal peetavad orkestrite võistlused kus konkureerivad orkestrid püüdsid 11 surnuks mängida, et tõmmata endaga kaasa suuremat rahvahulka. Tavaliselt asusid orkestrit sel puhul lahtisel vankril või hiljem veoautol. Tagumisele avatud luugile pandi tromboonimängija eta oma pilli pikka kulissi välja tõmmates kolleegidele pihta ei lööks. Seega sai tromboonimängija endale erilise koha orkestris ja vastavalt sellele püüdis ka välja paista, kasutades eriti rohkesti klissando efekte. Sellest sai säärane tromboonimängustiil nimetuseks teilgeid stiil tõlkes tagaluugi stiil. Kirjeldatud orkestrite võistlusest vestab järgnev pala, kus konkurents veerivad kaks lauljat ja koguni kolm tromboonimängijad. Peale karnevalide, tantsude ja lõbusate rongkäikude mängisid neegrite džässorkestrit kamatustel. Kuni surnumulda sängitamiseni toimus kõik vajaliku tõsidusega kuid väljakujunenud traditsiooni kohaselt puhkes tagasiteel vaevalt mõnisada meetrit kalmistust eemal tõeline pidu ja trall. Orkester alustas nii hoogsat mängu et Louis Armstrongisõnade järgi oli karta pillide lagunemist. Varane traditsioon võib näida kummalisena, kuid see väljendab ühest küljest mängijate ja leinajate rõõmu elu üle, teisest küljest aga pakuka kadunukesele viimast rõõmu kuulda seda muusikat, mis talle eluajal meelepärane oli. Marsside kõrval kuulus arhailise džässirepertuaari fondi Kainstrumentaliseeritud TÖÖ laule rahvalike ballaade, Jespirituaale. Omamoodi repertuaari allikaks olid Caminstralite etendused ja rääk toim oma Key koogirütmidega. Märkimata ei saa jätta ka populaarsete laulude žanri, mis arhailisi see asi perioodil samuti kujunemas oli tekkides ballaadi diapluuside teisenditena, afroameerika, folgil, kloori ja valgete tänavalaulude segust. Olgu märgitud, et nii nagu igasugune ehtne neegrimuusika on need varased populaarsed laulud vabatsentimentaalsusest mis valgete ja kreooli armastus ballaadides eriti esile tükib. Tänu sellele elavad need tihti lõbusalt kelmikad ja peente vihjetega vürtsitatud populaarsed laulud edasi kuni svingmuusika tekkeni. Arhailise džässistiil andis oma edaspidise arengu käigus teed järgmisele etapile, mida on tinglikult hakatud nimetama klassikaliseks muusikaks. Sellele vaatamata eksisteerib arhailine džässmuusika tänapäevani New Orleansis edasi, olles peaaegu puutumatu kõigist hilisematest vooludest. Tänu sellele sai ka võimalikuks niinimetatud New Orleansi džässi uuestisünd 30.-te 40.-te aastate vahetusel mille käigus toodi avalikkuse ette rida ammu unustatud muusikuid ja taastati vähemalt ligikaudugi džässmuusika all. Päevade kõlasid. Järgmises saates tutvume varase džässmuusika edasise arenguga möödunud sajandi lõpust kuni käesoleva sajandi kolmanda aastakümneni ning jälgime valgete muusikameeste ilmumist džässmuusikasse koos nende nähtustega, mida nad endaga kaasa tõid.