Täna on meie külaline Lea Tormis triteadlane ja teatrikunstiüliõpilaste õpetaja. Ta kõneleb vanakreeka teatrist. Kes meist ei armastaks teatrit. Hea on olla, kui valgus kustub, eesriided kõrvale libisevad prožektorite kiired, lavale koonduvad ja seal algab mäng, mis on nagu päris elu ja mis paneb kõike muud unustama ja mõjub meile, teeb rõõmsaks või kurvaks. Ja pärast peab tükk aega veel sellele mõtlema. Aga teatri sündi peame otsima õige kaugest ajast ürgkogukondlikust, ühiskonnast. Nii seal on lapsepõlve, samuti on lapsepõlv ka inimkonnal ja kui öelda, et see oli inimkonna lapsepõlv siis inimesed armastasid siis mängida nagu lapsedki nendele väga varastele aegadel, kui inimene elas veel üsna viletsalt, väga tus looduse tujudest, meeleoludest, aastaaegadest ja neist jahiloomadest, keda tal õnnestus kätte saada siis tal, see mäng ei olnud mitte ainult lõbu, vaid tal oli ka suur tähtsus, sest inimene uskus siis, et tema oma mängudega saab kuidagi looduse jõude mõjutada näiteks mingi vanaaegne jahiseltskond, kui see ürginimene, kuidas me teda nimetame, tahtis jahile minna, et looma püüda. Siis ta alguses mängis selle jahi ära, nii nagu lapsed võivad mängida mõnda jahti või ükskõik misasja, mis toimub elus. Nad labast tõsid, jahi, keegi kujutas endast looma- ja teised kujutasid jahimehi ja siis mängisid kõik ära, kuidas jaht toimub. Ja see oli siis üheaegselt niisugune proov, selleks, et igaüks jahil teaks, kus ta peab minema ja mismoodi käituma. Ja teiseks nad arvasid, et kui nad selle kõik nii õnnelikult mängivad, nii et nad lõpuks looma kätte saavad, et siis see mõjub ka tegeliku jahi peale. Võib meelde tuletada kombeid, mis on säilinud tänapäevani ja muidugi vahepeal muutunud, aga mille aluseks on ikka needsamad ürgvanad, vanad kombed, millel on teatriga palju ühist. Need on niisugused kombed nagu vastlapäeva või mardipäeva kombed või näärisokud, millest olete kuulnud või isegi kaasa teinud. Nüüd me teeme seda rohkem oma lõpuksime, eriti enam ei usu, et see midagi mõjutaks, aga vanal ajal kõik see vastlapäeval liulaskmine ikka usuti tõsiselt, et see mõjutab seda, kui pikad linad kasvavad, mardipäeva kombed ju kõik teatega, eks mardisandiks käimine ja maski pähe panemine, igast loomade olevuste kujutamine, see on ju tegelikult juba teater. Ja sedalaadi olid ka need väga vanad kombed, millest ka ütleme sealsamas. Vanas-Kreekas tekkisid teatrimängud. Te juba teate, et vanade kreeklaste üks jumalaid oli Dionüüsas. Selle nimega on väga seotud teatri tekkimine Vanas-Kreekas. Teonüümsus kes oli üldse looduse viljakuse jumal, põlluharijate jumal, veinijumal kreeklased kasvatasid palju viinamarju ja tegid reidi nendest. Et kogu tema Lu mängiti ära niisuguse mängu, need on noor ja rõõmus. Siis saab vanemaks ja sureb, ära. Lennatakse, aga järgmisel kevadel ta siis ärkab uuesti jälle ellu. See on nagu siis loodus ja nende mängude puhul, mida Dionysose auks peeti, tekkisidki niisugused kombed. Et kui dialises nagu mängult ära suri, siis teda leinati ja lauldi igasuguseid kurbi leinalaule itkusid. Aga siis, kui ta jälle ellu ärkas, siis tunti rõõmu, pidutseti, tehti nalja, korraldati vali mänge, maskidega, mänge, lõbustusi ja siit siis hakkasidki tekkima need kaks vanakreeka teatri žanrid, mis on jäänud siiamaani teatris, tähendab tragöödia, kurbmäng ja komöödia, lõbus mäng. Nii et alguses oli lihtsalt komme jumal teonüüdlast rahvamängudega austada ja mõjutada. Ja seda tehti siin ja seal üle maa. Hiljem aga riigi poolt ametlikult korraldatud hiigelsuurtel teatrietendustel. Nii umbes 500 aastat enne meie aja arvamist oli siis juba Väljakujunenud Ateenas niisugune enam-vähem kindel kord kuidas neid teatrimänge mängiti. See oli siis mitu korda aastas, pidustuste puhul korraldati võistlused. Nii et nendest võistlustest tavaliselt võttis osa kolm autorit näitekirjaniku ja igaüks neist pidi esitama kolm tragöödiat, mis moodustasid omavahel triloogia ja lõpuks veel ühe lõbusama näidendi, mida nimetati saator draamaks. See on siis sarnane natukene meie aegsele, võib-olla komöödia jälle, sest et asi pidi ikkagi hästi lõppema. Kas te teate, kes on, see on niisugune imelik muinasjutuolevus kitse, jalgadega ja inimese kujuga, muidu peeti neid jumal Dionysose saatjaskonnaga, kes lõbutsevad ja nalja teevad. Meediavõistlustel neid tehti veel eraldi, oli vaja esitada ainult üks komöödia siis oli kogu see asi väga. Riiklikult korraldatud üks riigi esindaja valis välja need inimesed, kes pidid kooris tema peale selle siis oli ka veel koori eestlane. Ja hiljem tulid ka veel näitlejad juurde. Tähendab, alguses see asi oli väga lihtne, olid lihtsalt niisugused koorilaulud. Ja mõnikord siis laulsid vastumisi, tekkis niisugune kahekõne dialoog, kus siis koori eestlaulja laulis, midagi kurvastas talle. See on juba natukene nagu lihtsa näidendi moodi. Aga siis hiljem, kui enam asi piirdunud laulukavaid hakati mingisugust stseen nimelist sündmust mängima laval siis tekkis ka näitleja, tähendab keegi tegelane, kes siis tuli jaamalt, Bolt rääkis koori eest lauljaga, rääkis kooriga, nemad vastasid talle. Hiljem tuli neid näitlejaid veel juurde, nii et lõpuks oli vanas kreeka tädi kolm näitlejat ainult praegu tavaliselt näete laval, et neid on palju rohkem. Näitlejad võisid aga mängida rohkem osi. Tähendab igaüks võis mängida, mitut osa, minna vahepeal ära panna, teine mas kätte tulla tagasi juba teises osas. Aga peale selle oli veel koos, kes kogu aeg seda sündmust jälgis, avaldas omapoolset arvamust selle kohta ja mõnikord asus ka siis vestlusesse nende näitlejatega, mõnikord lihtsalt laulis seal vahepeal ja samuti kase koort, ainult siis liikus hästi palju. Mis kuulsin nüüd, kes on sust küll õnnetum, kes vaevast murtum veel? Kes tunda saanud on rohkem õnne muutuvust, oi sind, vaest, oi kuulsat hoidipust, laulab koor hirmsasse õnnetusse sattunud kuningas hoidipusele. Kui võistlusel mängiti mitmeid näidendeid ette, siis oli ka žürii, mis koosnes väga auväärt isikutest ja oligi osavõtjat, aga oli ka kolm võitu, nii et tegelikult igaüks võitis midagi, ainult et kolmas koht oli siis nagu rohkem kaotus juba. Aga keegi päris ilma ei jäänud võistlustel ülemused raiuti suurtele kivitahvlitele ja tänu sellele, et osa keetahvleid on säilinud on ka meieni jõudnud mõnede niisuguste näite kirjanikkude ja näidendite nimesid, mida me muidu olekski teadnud. Kolm säravat nime viienda sajandi kreeka teatrist on Aišilos Sofakles ja euripides. Vanim neist Aišülas kirjutas üldse umbes üheksa komment tragöödiat ja seitse neist on meieni säilinud. Ta kirjutas näidendeid müütidest võetud sisuga, näiteks aheldatud Promeet teosest. Seda müüti te ju teate. Ja üks tragöödia pärslased on kreeka pärsia sõjast selles Taali külas ise kaasa teinud. Ja kirjutas siis ka oma kaasajast. See üldiselt ei olnud kombeks. Sofakles oli mees, kes oma eluajal 24-l korral tragöödia võistluste esikoha sai. Üks tema kuulsamaid töid on kuningas Oidipus. Teeba kuninga abikaasal sünnib poeg kelle kohta ennustatakse, et ta kunagi tapab oma isa ja võtab teadmatult naiseks oma ema. Hirmsast ennustusest kohutatud vanemad lasevad viia kinniseotud poisi mägedesse hukkuma. Kuid üks karjus päästab poisi ja ta võetakse ühe teise kuningaperesse kasulapseks. Seal kasvataja Oidipuse nime all üles. Noormehena aga saab juhuslikult hirmsa ennustuse teada. Ta peab kasuvanemaid oma tõelisteks vanemateks ja põgeneb, et õnnetust ära hoida. Teel satub ta tülli võõraste meestega ja tapab neist ühe, teadmata, et see ongi tema päris isa. Oidipus jõuab oma kodulinna teebasse. Linna ees on hirmus koletis sfinks, kes esitab igale möödujale mõistatuse. Mitte vastaja. Ta tapab Oidipus, lahendab mõistatuse ja sfinks, kukutab end kuristikku. Linn on neid väga ja Oidipus tehakse kuningaks. Ta abiellub kuninganna Jokastega. Ta ei tea, et see on tema ema. Elavad õnnelikult kuni jumalad saadavad linnale katku, et meenutada kunagise kuninga tapmist. Õilis kuningas, hoidik pus uurib ausalt ja kohusetundlikult katku põhjusi linna tabanud õnnetuste põhjusi. Ja kui ta lõpuks aru saab, et tema ise kõiges süüdi on, torkab end silmist pimedaks. Koorahastab Teeba sünnilinnarahvas, vaata toon, Oidipus kuulus mõistatuste tundja muiste kõige võimsam mees. Kelle õnne peale kiivust seal kadedust tundsid kõik me rahva seas nüüd, mis hirmus saatus on ta alla heitnud kõrgusest. Euripidese kuulsaim tragöödia on Medeia. Kui te mäletate müüti Argo nautidest, kes sõitsid kuldvillaku tantsima siis vaata ühe Argo sõitja, Jasoni ja võlur kuningatütre Medeia traagilisest armastusest jutustadki see tragöödia. Kuidas nägi välja vanakreeka teater, vaata ka oma õpikust pilti. Oli niisugune niinimetatud amfiteater ülespoole tõusev hobuseraua või natukene lahtise ringikujuline ehitus, nagu praegusel ajal on staadionit mõnikord ehitatud ja sinna mahtus väga palju vaatajaid üks suuremaid selleaegsete aateid, mida tunti, mahutas üle 40000, vaata, need suuremad teatrid olid ehitatud marmorist alguses olid muu teatri taga, need läksid põlema sageli ja kasutati siis ära pärast niisugune looduslik org, mille külgedele sai ehitada need astmed või istmed. Ja seal puru põhjas, siis oli niinimetatud orkestri tähendaks ümmargune ring mille peal siis koor liikus ja kus alguses mängiti seal orkestrit taga on joonistatud niisugune Haaneks, näitlejad, riietusid, selle nimi on skeene ja hulka näitlejad mängisid ainult ees alles hoopis hoopis hiljem, kuigi ka see toimus vanas kreekas, hakkas tekkima niisugune kõrge estraad. Midagi meie praeguse lava taolist on selge, et kogu see tegevus pidi olema väga lihtne ja niisuguste suurte liigutustega, et inimesed saaks seda jälgida. Ja samuti hääl pidi olema küllalt tugev. Näitlejatel pidid olema muidugi endal väga tugevad hääled ja neid õpetati just kõvasti deklameerima rääkima. Aga siis nemad kandsid maske, mis inimese näojooned selgemaks ja suuremaks ja teravamaks muutis. Aga muidugi ei võimaldanud näo liikumist jälgida, need võisid olla niisugust, mis pandi üldse üleni maskist. Suuosa oli kujundatud umbes nii nagu ruupor ühele kõvendaja. Nii et see muutis näitleja häält tugevamaks. Näitleja oli riietatud niimoodi, et ta näeks välja suurem kui inimene tavaliselt. Sellel oli kaks põhjust. Üks oli see, et ta tavaliselt mängis nendes näidendites mingit kangelast või jumalat kes pidid nägema võimsam välja kui tavalised inimesed. Aga teine lihtsalt siis ta oli paremini näha muide maske näitleja võis vahetada vastavalt sellele, kuidas tema hingeline seisund muutus, kas ta oli lõbus või kurb. Kui toimus mingi jutustama saatusest, siis ta võis vahepeal lavalt ära minna, panna mõne teise maski. Uhkelt riietatud olid just näitlejad, need, kes mängisid kangelasi, kooroline, lihtsamalt riietatud ja lühemad riided näitlejatele hästi pikad, rikkalikult kaunistatud, riides neil, kes olid väga õnnetu saatusega tegelast, olid rohkematest sinised ja hallid ja seda värvi riided. Näiteks maaelanikud olid nahkadesse riietatud sõdurid oma relvastuses ja nii edasi tööde kostüümis veel selleks, et kangelane oleks hästi sugune võimas tehtud, seda ka pikemaks. Ja selleks olid tragöödias niisugused erilised jalanõud, mida nimetati koturnideks. Konturnson king väga paksu ja kõrge tallaga, mis muidugi teeb inimese liikumist raskemaks, sellepärast võib arvata, näiteks kangelased ise vist ei tantsinud, tants, koor. Aga torn sellest teda pikemaks ja kuidagi nii suurejoonelisemaks. See oli nüüd põhiliselt tragöödias, sellepärast et komöödiakostüümid olid veidi teistmoodi ja nende eesmärgiks oli inimestes tõesti koomilisena näidata. Ja seal ei olnud kõiki neid paksendusi, suurendusi, mitte alati nii palju dekoratsioone, hoone, nii nagu me praegu sageli daat näeme, igasuguseid keerulisi tegevuspaikade vaheldusi muidugi ei olnud peaaegu üldse. Hilisemal ajal vist tekkisid niisugusse maalitud kitsad kulissid kas siis riidele või puule millegile maalitud, mis pandi sammaste vahele, kinnitati sambad olid seal skeene ees. Aga siis muud arvatavast eriti midagi olnud võib-olla mõnda tooli või trooni või niisugust asja tegevuse käigus tarvis oli. Tavatehnika oli suhteliselt lihtne, aga ta oli siiski olemas. Ja põhiliselt oli seal kaks niisugust olulist masinavärki. Kõigepealt oligi üks niisugune asi, mis kandis nime masin ja mõeldud olite selleks, et sellega saaks inimesi asju tõsta üles. Ja oli terve niisugune mõiste mõist deus ex machina, mis tähendas jumal masinast. See kõlab natuke naljakalt, aga selleaegsetes näidendites jumalad sageli tulid tegelaste hulka selleks, et mingeid keerulisi küsimusi lahendada. Ja siis, kui oli vaja näidata, et jumal laskub maa peale, siis selle masinaga lasti näitleja ülevalt alla. Mõne masinavärk, mida kasutati, oli vanker, puur ratastel, liikuv ja seda oli vaja selleks, et näidata publikule mõningaid asju, mis olid sündinud lava taga. Aga lava taga selleaegses näidendis tavalised, toimusid igasugused nihukesed, õudsemad sündmused, mida laval ei näidatud, näiteks igasugused tapmised, suremised. Nii et kui oli tarvis näidatud, keegi tegelastest oli surma saanud siis veeti kas siis tema ise või siis järel tehtud sugune nukk lavale sel vankril, et näidata, et see tegelane nüüd surnud. Kreeka teatris olid vähemalt sellel tema õitseajal saanud siis nii ütleme ka neljas sajand enne meie aja arvamist olid ainult mehed, näitlejad, näitlejad olid üldse väga auväärt seisus, neid peeti võrdseks preestritega ja need võisid olla ainult vabad inimesed, mitte orjad. Samuti ka teatris. Meie võisid sel ajal ainult mehed-naised, hakkasid teads käima, hiljem samuti. Naised hakkasid laval mängima hiljem juba meie ajaarvamisele. Lähematel aegadel, kui tekkisid niisugused lihtsamad teatrižanritest, rändavad näitetrupid ja lihtsamad näidendid. Teie kõik ju teate, et teater ei ole mitte paljas lõbustuse koht vaid ta õpetab inimestele paljut, virgutab neid paremad olema, ta nagu kasvataks omal viisil ja ühendaks rahvast. Neid teatriomadusi nagu kuulete, peeti tähtsaks ka Vanas-Kreekas. Teater rääkimast suurtest probleemidest, mis kõiki kodanikke huvitasid. Ja teater püüdsid näidata eeskujusid, millised inimesed peaksid olema. Näitas sageli vapraid, kangelasi ja julgeid ja uhkeid inimesi ja samuti ka jumalaid inimeste saatust ja mõnikord nende võitu just jumalatega, mõnikord nende alistumist jumalatele. Kuna Kreeka ühiskonnas teater oli nii tähtis asi, siis isegi Unil vaesematele inimestele, kes muidu ei saanud minna anti riigi poolt selleks raha ja kuna tähendab see toimust päeval muidugi, sest niisugust valgustust sel ajal ei olnud nagu praegu see kreeklane, kes teatrisse läks, läks hommikul vara juba kodust välja, kukla võttis söögi kaasa võttis sageli kaasaga padja, millel istudes marmorajastmedki, istmed olid külmad, võttis siis tead, mitu päeva järjest, kuni need võistlused kestsid. Teater on mõnus, Kreekas mitte lihtsalt inimeste lõbustamine, vaid ta oli väga tähtis ja oluline asi kuulus tähtsate riiklike asjade hulka.