Tere, minu nimi on Ivar Põllu ning te kuulete saadet teatrijutud. Täna saates üleeelmine nädal pakuti Tallinnas ja Tartus eesti publikule parimat Vene teatrit, kommenteerib kriitik Sven Karja. Selle nädala alguses esietendus Tallinnas mustamäel uues kui paigas vana Baskini teatri uuslavastus erakapitalil püsiva komöödiateatrielust, räägib Eino Baskin. Sel reedel teatati avalikult, et Vanemuise teatri uus draamajuht on Eesti Draamateatri kauaaegne näitleja Sulev Depart. Telefoni teel vastab küsimustele kangelane ise. Head kuulamist. Kuldne mask siis Venemaa kõige suurem teatrifestivalil. Sinna alla koondub kogu Vene teater, seal antakse välja preemiaid, põhimõtteliselt on see siis tähendab meie Eesti teatriliidu iga-aastaste preemiatega lavastusi, siis jälgib žürii kogu Vene teatrit ja jagatakse välja siis minu teada aasta alguses märtsis? Jah, ikka rahvusvahelise teatripäeva paiku jagatakse välja preemiad siis kõikides nominatsioonide muidugi näinud on rohkem kui eesti teatris, seal on siis ka eraldi nii-öelda suur-suur, mastaap, suur draamalavastus, väikelavad nukuteater, ooper, kaasaegne tants eraldi. Et Peterburi linn näiteks eraldi välja oma teatripreemiaid nime all saatuizzafit siis kuldne kuldne eesriie või niisugune niisugune väiksem, väiksem vend Kuldse maski all. On nüüd see Tallinnas käimine, oli minu teada esimene siis Kuldse maski dessant mõnesse välisriiki, et siis tutvustada ka Vene teatrit. Ja on suur õnn, et see valik langes siis Eestile. Ma tean, et oli ka, oli ka teisi kandidaate või teisi riike kõne alla ka, aga valiti Eesti, et siis selline suurem pakett kaasaegse vene teatri paremikust saata. Välja. Mis lavastused need olid, mida näidati ja kas need ongi siis kõige parem Vene teater praegu üldse? Noh, see on nüüd alati teatri puhul tinglik hetki, mis on, mis on hea, parem ja kõige parem ja kõige kõige parem, aga aga muidugi oli see repertuaar väga-väga valitud ja ta oli ka Mandriliselt küllaltki küllaltki avar, et tuli sai näha kaasaegset tantsu. Sai näha siis left toodini, teatri maalai, Peterburi maale, väikese draamateatri ühte vappi, lavastust vennad ja õed, millel täitus enam-vähem täpselt 20 aastat jooksnud lavastus, niisugune. Niisugune märk või Ryanair isegi. Ja siis sai näha ka uuemaid, uuemaid tegijaid siis Peterburi teine teatri lavastust kuningas Oidipus, noor lavastaja Andrei Brick, brikatienko siis täiesti omalaadne nähtus Moskvas teatri dok tegeleb selliste dokumentaalse materjalidega. Nende lavastusi, jaburate Doc ja Kislar Repajev. Selline dramaturg ja näitleja ja siis üks vene teatrisuguse eksperimente maalsema või otsingulisema märgiga institutsioone. See on siis Michael Rossini, Aleksei Casantseri dramaturgiakeskus, need on siis tuntud vene dramaturgi, kus siis just selline uuem vene kõige uuem kaasaegsem, värskem näitekirjandus nagu pesitseb, et nende siis egiidi all valminud lavastust Obloom off. Mihhail Lugaarov, et ma arvan küll, valik oli üsna esinduslik ja avar, kindlasti kindlasti noh, oleks võinud veel arvestades Vene Vene riigi ja teatrina üldisi mastaape kindlasti oleks saanud sisustada. Praegu sisustati nädal kindlasti oleks saanud sisustada kaks-kolm nädalat, aga ma arvan, et ta oli küllaltki siis representatiivne ja nuriseda oleks patt. Soovituse valikuliselt ühte-kahte lavastust esile tõsta, nendest pikemalt. Minu enda jaoks on muidugi suur rõõm, et sai näha siis Eestis Lektoodini teatrit, et olen leidnud juba mitu aastat Lev toodinis endale sellise Kumyyrive, et ma käin siis Peterburis aastas korra või kaks vähemalt tema asju vaatama just nimelt vennad ja õed oli ainuke, peaaegu ainuke asi, mis oli mulle nägemata jäänud, oli soodne võimalus koduvabariigis ära vaadata. Ja noh, tema on nüüd tõesti ka lavastuse avakõnedes öeldi, et, et tegemist on võib-olla ühe võib-olla kõige huvitavam praeguse vene teatriga. Võib-olla need superlatiivid jäävad nüüd alati vaieldakse kindlasti, ta on üks, üks kõige huvitavamaid tegijaid ja, ja teatreid kindlasti praegusel Venemaal. Et kui sa nüüd kokku võtta, kuidas, mis on siis oluline, võib olla. Võib-olla võiks siis öelda nii, et kuidagi temas olen mina leidnud sellise õnneliku kombinatsiooni, kus need tõesti on kokku saanud siis selline suur metafooride kujundite teater. Ja samas on sinna juurde siis ka liitunud selline hästi hästi tugev, selline selline selline väga täpselt selline kristalliseerunud hirm, et see, et see metafoorika ei ole niisugune niisugune spontaanne aruanne või selline, selline kuidagi kuidagi lihtsalt selline pulbitsev rähklev vaid, vaid ta on väga sellisesse täpsesse peenes vormi pandud ja muidugi noh, erakordselt tugevad näitlejatööd, terve trupp on, on seal erakordselt võimas. Oluline on just see, et võib-olla nüüd Eesti kontekstis, et noh, juba see mastaap, milles siis toodin töötab tema niisugune suure suure mastaabimeister, noh tõesti see tema lavastused on väga, kestavad jooksevad väga kaua, eks ole. 20 aastat, noh, meie meie jaoks on täielik müstika, eks ole, meil on siin 10 aastat, oli pianoolal on, on ka täiesti unikaalne nähtus. Lavastused tõesti jooksevad 20 15 10 aastat täiesti täiesti rahulikult. Ja need lavastus on ka väga mahukad vennad ja õed, olid need üldse jaotatud kahe õhtu peole, noh, mina näiteks olen vaadanud tema käsitlus või tema interpretatsioon Dostojevski sortsidest kestab kokku üheksa tundi, see on siis kolm kolmetunnist lavastust ühe päeva jooksul. Päev kestab üks, üks etendus ja, ja ta on ka ise öelnud, et, et ta ei kujutagi isegi ette üldse lühemalt lühemaid lavastusi, et võib-olla ka just eriti ütleme praegune Venemaa ja suurlinn see taust ka, kuhu ta teeb, et ta räägib, et esimene tund kulub vaatajal alles selleks, et haakida ennast lahti, teen sellest tänavamelust ümbritsevast elust, teine tund elada sinna lavastuse maailma kuidagi siis kolmandal-neljandal tunnil saab alles toimuda sisse vaataja mingisugune kohtumine iseendaga, et hakkab otsima vastuseid mingitele küsimustele ja tema noh, niisugused mõtted või, või need otsingud on, on alati suurt huvi äratanud, ta tegeleb jah, tõesti oma muidugi vene üsna kitsalt, eks ole, rahva minevikku olevikuga mingisuguse identiteediga siis ja samas on ta muidugi selline ka vene teatri ekspordiartikkel või et nad väga suure osa lavastusi annavad annavad väljaspool Venemaad ja Peterburgi mis ka muidugi on tekitanud omamoodi jälle sellist sellist vaikset opositsiooni, eks ole, et justkui ta niisuguse rahva valupunkte või keerulisi küsimusi justkui viib välja või justkui noh, mingis mõttes siis nagu teeb äri või kuidagi mängib vene rahva kõige valusematel teemadel. Ma tean, aga, aga jah, tõesti see see süvenemine, noh ka üks vennad ja õed, mis algasid kõigepealt sellest, et ka proove, noh ta teeb tavaliselt mitte kaks kuud nagu meil, vaid vaid aastaid pole tõesti liialdus öelda, et aastaid praegu ma tean, teeb ta kuningas Leari Shakespeare'i kuningas liidiga proove vähemalt kaks ja pool aastat ja esietendus vist on planeeritud tuleva aasta jaanuari. Ja noh, ka vennad ja õed algasid kõigepealt sellest, et terve trupp, kes sel ajal oli siis toodini õpilased, kursus teatrikoolis, et nad läksid siis sinna. Fjodor Abramovitš ele romaani. Prototüüpide juurde vene külla elasid seal, õppisid nende laule tegid nendega koostöid, läksid kuidagi materjali täiesti täiesti põhjat põhjani välja, mis meile tundub, tundub üsna, üsna üsna pentsik või et noh, tema lavastused on sellised uurimused või analüüsid võtab sellise suure kamaka igas mõttes ette ja, ja tõesti ka väga põhjalikult töötab selle läbi. See kindlasti oli väga oluline asi ja, ja ja nüüd Oidipus, mida ma näinud nüüd Tallinnas, et on, oli võimalus näha Peterburis koha peal nii-öelda, et jälle siis teistmoodi teater natuke, et selline selline kiire, mobiilne, selline nooruslik, väga energiline, füüsiline, palju rabelemist. Lavakaklust. Aga ka väga selline selge sõnum oli minu jaoks, sest tõesti sellise hästi noore lavastajatöö. Ja ja selge sõnum oli vast sellest kuidagi koorus välja, et et et tahtis, et, et kui lõpus Kreeka rahvas põrutab seal palee uste pihta nõuab, loob tõde, eks ole, inimestel kodanikel on õigus teada saada, mis toimub, kuningapaleed, ükskõik kui õudne, kui masendav tragöödia, võib-olla seal juhtunud, aga me, me ei taha selliseid pooltõdesid varjamist, me, me tahame, et meile räägitakse asjadest nii, kuidas need on sellised noore lavastaja väga selline selge, selge seisukoht. Ja ja huvitav oli ka sisse job loom off siis Ugarovi näidend ja lavastus siis selline noh, Vene kontekstis nüüd eriti sihukse kooli klassika töötlus. Et mis ei olnud nüüd otseselt kuskile kaasaega toodud, tähendab, säilisid kõik selle konsiorovi, romaani tegelased, tegelasliinid, sündmustik aga kuidagi aktsendid olid pööratud täiesti pea peale siis Obloomuv, keda siis vene inimene on koolipingist peale õppinud. Et kui sellist noh, nihukest progressi vastast või kes vedelas diivaninurgas kes takistas elu, kes oli selline mingisugune jäänuk või kes tuleb pühkida ajaloo kolikambrisse. Et nüüd äkki Obloomo oli võib-olla muutunud selles interpretatsioonis kõige normaalsemaks tegelaseks, et kogu see ümber sahmib midagi organiseeriv, äritsev jahmerda keskkond oli muutunud jälle ebanormaalseteks. Et et lihtsalt kuidagi pööranud niisuguse paari osava mõttega tegelikult need aktsendid pea peale, et siis klassika teosna hakkas kõnelema justkui midagi muud või hakkas siis noh, rääkima kaasajast. Aga seda probleemi nende lavastustega ei ole nagu näiteks Eino Baskini räägiks artisti komöödiast, et Venemaa ja Eesti teemad on juba niivõrd erinevad, et seal ei ole mitte mingeid kokkupuutepunkte. Selle, nende materjalide puhul on asi juba täiesti üle igasuguseid. Piiride ja ma arvan küll jah, siin muidugi mängib ka kaasa see, et ilmselt väga suur osa publikust oli muidugi vene keelt kõnelev elanikkond, kes noh, suuresti kuulubki vene konteksti või noh, kes vaatab nüüd ainult vene teatreid ja ütleme, ainult venekeelset ajalehti jälgi pannud venekeelset telekanaleid. Aga ma arvan küll jah, et need lavastused küll olid selliseid keele ja kultuuripiire ületavad ja noh ka enamik neist vennad ja õed nad eriti on on ka juba seda testinud või noh, neid on ka ka välispublikule näidatud. Õngitseda september tokiga jah, see nüüd oli väikene pettumus mulle, ma pean tunnistama, et et see oli lavastus, mis rääkis siis Beslaanis toimunut pantvangi kriisist ja ja nendest vastu kajadest. Et kui siin juttu oli, nüüd karusoo nimi jooksis kogu aeg läbi võrreldi karusoo teatriga, siis seal oli nüüd kohe suur erinevus, et näitlejad selles septembri trupis olid pisut kahvatud eest eriti kiiranud. Mingisugust mingisugust energiat eriti ja ja ta tundus kuidagi, no ma ütleks isegi natukene primitiivne, aga põhimõtteliselt noh, loeti meile siis ette internetikommentaare, millest loomulikult olid mõned vaimukad, mõned ajasid vihale, mõned jahmatasid oma oma rumalusega, eks ole, muidugi oli neid huvitav kuulata, aga, aga, aga siit nendest tuligi välja just see karusoo teatri ja nüüd selle dokteatri nüüd vahe tähendab karusoo ikkagi ei, ei lase, tähendab seda autentset või, või ütleme siis dokumentaalset materjali noh, lihtsalt ette lugeda, tähendab, tal on ikkagi oma. Sõnum oma kontseptsioon selle juures, et lihtsalt nüüd teadvustas minu jaoks nüüd selgelt, et, et lihtsalt lugeda arvutist välja prinditud materjali on natuke vähe minu meelest, et seda nimetate teatriks või siis et noh, et inimesed oma oma õhtu sellele kulutaksid. Aga muidugi see nähtus, ma olen küll sirvinud ka selle teatri kogumikku, näidendi tekste, muidugi on see, see põnev, mida nad teevad noh, see töö, kuidas nad tööd, et noh, et nad tõesti otsivad siis mingisuguse probleemi. Näiteks Venemaa väikelinna kivisöebasseini koondatud kaevurid tähendab, linnakeses koondati praktiliselt pool pinnakse elanikkonda, ei teki töötuks või siis noh, oli põnev tekst, kuidas ütleme siis teismelised tütarlapsed, eriti on hakanud iidoldama mingisuguseid staare, eks ole, läinud kuni siis hulluseni välja, nad on ajanud mingil hetkel psühhiaatrilist ravi, eks ole, kuna nad ei käi enam koolis ja ja on kõik muu jätnud laokile, eks ole, noh, elavdanud mingisugusele poptähele. Et see meetod ja, ja kõik on muidugi põnev ja nüüd noh, võib-olla ka mängis kaasa see, et et tõesti Moskvas ma tean, ductioter pesitseb ühes kuskil pisikeses keldris mängivad vist 30-le 40-le inimesele ühes ruumis, et noh, mina jälgisin neid küll, kuigi publik oli laval, aga siiski suures saali tingimustes, et kindlasti nad seal töötavad paremini on, võib-olla sattusid ka natuke ebasoodsatesse tingimustes. Aga muidugi on see teater, mis väärib selle meetod või, või selline lähenemine, kontseptsioon kindlasti kindlasti vääriks süvenemist, et võib-olla nad lihtsalt ei sattunud kõige-kõige paremas paremates tingimustes võib-olla ei olnudki kõige parem tükk neil. Aga noh, kindlasti on, see on see jällegi selline unikaalne nähtus. Et meil niisugused täpselt täpselt adekvaatne sellele sellele pole see sotsiaalne teater või mida meil hirmsasti hirmsasti nagu oodatakse. Enne sa ütlesid, et sa käid. Aastas kord või isegi kaks korda aastas Venemaal teatrit vaatamas, kas sa siis käib sellepärast, et ainult toodinit näha, või on seal midagi veel, mida Eestis üldse ei ole? Jah, ei, ma käin vaatan ikka teisi tegijaid ka ja noh, eelmine eelmisel aastal sai vaadatud nädalaga Moskva Moskva tegijaid. Ei jah, see on, selles mõttes on seal nüüd põnev. Põnev on muidugi võrrelda neid neid mingeid vastuvõtukontekste. Et eks seal on selles mõttes sama moodi, et, et on ka see nii-öelda kodanlik teater või siis see lõõgastav lõbustav. Seal võib-olla isegi on see teistmoodi, et, et võib-olla see see nii-öelda siis ohutu teater või et see ei olegi nüüd isegi, et mittekuuni, vaid see pigem on siis selline Ostrovski Tšehhov niisuguses oma sellist tolmuse mas-variandis, et, et seda käia, seega kuulub teatri niisuguse konventsiooni juurde ja seda käiakse tõesti nautimas lihtsalt. Ma olen aru saanud, et isegi kümnendat korda lihtsalt ja, ja on väga suur tellimus, kes tahavad lihtsalt tõesti, et neile niisuguste tolmuste kardinate Sophade keskel loetaks veel kord ette onu Vanja või kolm õde või või Ostrovski palsami naisevõtt näiteks see ja seal on ka nõus selle eest raha välja käima ja seda nautima. On selline suur osa sellest. Aga et tõesti, ma nüüd panen selt tähele niisugust erinevust, et et mis nüüd küll täiesti täiesti täiesti teistmoodi, et suur osa Vene teatrist ja ilmselt ka vene kultuurist on aru saanud, et tegeleb ikka ja jälle selle lähiminevikuga ehk siis ütleme selle tere nõukogude pohhiga kogu aeg, kuidagi tuleb sinna sisse ka nooremad inimesed, eks ole, sinna kuidagi mingisugustes aktsentides või noh, jälle ma näen, et tegeletakse ikkagi kas siis ka muidugi varjamatu nostalgiaga mõnes mõttes mõnes mõttes ka ikkagi siis sellega taastuga mingeid arveid õiendades või seda siis kritiseerides, et ütleme siis nüüd Eesti ka teatrijuhi ühiskond, et meie üritasime sellega väga kiiresti hakkama saada, eks ole, et eesti teater kuidagi tõmbas kohe nagu selle välistas, kuidagi täiesti tõmbas maha, eks ole, nõukogude ka Eesti noh, nõukogude autorite dramaturgia juba, no keegi enam ei lavastajana Ardi Liives või ütleme, vene autoreid, mida Vene Teatris väga rõõmsalt mängitakse orbuusowit, vuloodini. Samuilal Joossenid eest, et ei taha midagi kuulda, eks ole, et me nagu tõmbasime selle maha, meie oleme, mine meeldis äkitselt mõelda, et me oleme kogu aeg kuulunud Euroopasse, mingisugust nõukogude aega pole nagu olnud nüüd kuskilt see ilmub mingisuguste selliste reminist sentsidena kuidagi tagasi. Kuidagi järk-järgult ta on meil siiski olemas olnud, ka Vene teater tegeleb sellega väga ja noh, ma arvan, et ka kirjandus ja, ja film, film siis ka täiesti kindlasti. Et nendele kuidagi see eelmine epohhi, see, kust me tuleme, on, on kuidagi oluline neile kuidagi põletav. Aitäh Sven karjale, kes rääkis Venemaa teatrifestivali kuldne mask inversioonist Eestisse ning samuti ansamblile peatnitsa, kes laulis mustast merest. Puhkus Musta mere ääres oli nõukogude ajal üks teemasid ühiskondlikus teadvuses. Neid nõukogudel ikka teemasid oli rohkemgi. Nendest sai kõneldaja vaikida. Nendel mängis ka satiir. Ka Eino Baskin. Ka vanalinnastuudios. Nüüd on uus aeg, kus rääkida võib justkui kõigest. Millelgi pole justkui kaalu. Kõik sulab äriks kokku. Kunstipärasem ja külmaverelise meelelahutus. Satiir on enamasti ning naer on juba ammu kaup. 25 aastat tagasi loodud vanalinnastuudio on viimaste aastate jooksul läbinud mitu uuendust. Nüüd on temast saanud run teatrit. Vanast vanalinnastuudio trupist on moodustatud Eino Baskini ehk siis vana Baskini teater. Vahepealne juht Roman Baskin tegutseb MTÜ kell 10 nime all lavastusi välja tuues. Vanalinnastuudioteatrimajas tegutseb aga teater, no 99. Kõik võiks olla õnnelikud, sest paigutamine kaubariiulitel on väga selgepiiriline. No 99 on kilbile tõstetud moeteater. MTÜ kell 10 on normaalset, meelelahutuslikku, head teatrit tootev väikefirma ning vana Baskini teater on kõikide kurbade lohutaja ja rõõmustaja. Kellelegi ei saa tõsiseid etteheiteid teha, sest riigi raha eest tehakse kunsti algatusel sügavamalt või pealiskaudsemalt meelelahutust. Vana Baskini teater mängib nüüd ka mustamäel, olles teadaolevalt esimene magalarajoonis mängiv kutseline teater, kommenteerib Eino Baskin. No siin on kaks probleemi, esimene ansalverson. Rahvas ei tule nii hästi meelsasti Kopli pool õhtu. Hilja, vanemad inimesed kardavad, me auditoorium on siiski keskiga ja vanemad, see on üks asi, teine asi on see. Nime erateatri jaoks on kallis teater, väga, üürid on kallid. Teiseks, me mõtlesime, et muudame rajooni, tulime siia Mustamäe, Nõmme rahva jaoks ligemale. Seal on ju väga ilus siin hästi restaureeritud ja renoveeritud nii-öelda ja lava on küll väga kehv. Ta on pikk, aga ta on, sügavust ei ole aga üldiselt mängida niukseid kergemaid väiksemaid asju. Teeme proovi, kui 25. täna on esietendus, ütleme, publik täitub saal saab täis. No praegu on välja müüdud külla järgmised kolm neli etendust, vene mehed, rahvas üldse hakkab siile. Siis pikkamööda, võib-olla me hakkamegi siin mängima väiksemaid asju, ütleme kuigi see saal 400 kohaline suurem, kui oli vanalinnastuudios. Räägime ikka edasi Kaagas alguses hakkame mängima suuremaid tükke või niukse, kus on rohkem nagu tegelasi, kuigi seedinud ära esietendub seal inglise kirjaniku hälborni varss tegelikult komöödiaks nimetame aga siiski ta farss. Mul tuli idee, on ka küllaltki suure koosseisuga, 11 näidet, nägime sellest, eks need olidki põhipõhjused, sest erateata Rootsi kahte asja otsib, kus publikul on mugavam. Kus on suurem võimalus publikut aktiviseerida, teatri tulema? Sellepärast, et meie sõltuv ja piletimüügist. Täissaalidest kuna meil riikliku dotatsiooni ei ole Miks te tegite selle uuesti teatri? Ma mäletan, et vähemalt kordi ütelnud, et enam uut teatrit ei tee ja üldse ei taha enam teatrit teha. 2003 ilmunud raamatus otse läbi lillede ütlete, et, et nüüd on küll kõik, et nüüd enam ei tee mitte mingil juhul. See tekkis sellepärast, et vallandati trupp kui vaja, võttis selle teatri vanalinnastuudio oma käsutusse, nii-öelda sai direktoriks. Kui meie tark kultuuriminister Paet tegi selle käigu, andis ojasooteatri, mida ma olen tegelikult, eks ole eluaeg nagu juba alates 1009 80.-st aastast unistatud maja saada. Ta nägi ootavat vaevalt lõpuks seda maja laada paeti moodi ühe käekirja viipega võttis, andis teatri ära, siis hea küll, mina, vana mees oleks võinud koju jääda, aga trupp vallandati 30 inimest. Ja vot need inimesed, need näitlejad, kellega ma eluaeg tööd tegin, 20 Ühisas veel ei tööta ja nende hulluse näidlejaid tõesti häid. Prooviks või mul on nagu trupi rändtrupi või või see veel kord teatri endale kampa nagu selle mänedžeri. Teame, Aarne Valmis, kes oli taas minuga tuure teinud ja keda ma tundsin, jättis, pani õla alla ja niimoodi sündiski. Sündiski idee, diauus, teatri ega muidu ma poleks teinud, aga trupp nagu oli olemas ja inimesed olid töötaja, ma olin ise näitleja, ma tean, mis tähendab, kui näitlejatööd. Aga kuidas teil läbisaamine valmis aga on, kas tema poolt on kogu rahaline kapitalile tee poolt on siis nii-öelda ideeline ja vaimne kapital te ise kui kaubamärk teie lavastusest, kui kaubamärgid? Vaadake, me tegime. Vana Baskini teatri OÜ osa osaühing, me oleme mõlemad kahekesi, oleme omanikud nii-öelda protsentuaalselt, ütleme, temal on seal natuke rohkem natuke vähem. Aga küsimus on selles, et selleks, et ta teatrit ja esimene kapital panime sisse summal suhteid seal väga väike ja siis läksime riski peale välja, et kas me aastaga suudame ennast ära majandada ja nüüd aasta hakkab lõppema, me suutsime, me oleme teinud 157 etendust. 90 protsenti on välja müüdud maju. Et me ei õigusta seda, aga mingi kapital on tal olemas, tal on ju hitivabrik, see firma puudu, midagi jääb, siis ta paneb varutavasti juurde ja siis pärast legi suvetuuriga võtab tagasi, aga no praktiliselt on küsimus selles, et kui me hakkame nägema, et me, me oleme pankroti äärel, ei jõua maksta näitlejatele palka, siis paneme poe kinni. Praegu siiamaani niisugust asja ei ole olnud, aga me vahekord on väga lihtne. Me oleme omanikud, jaotame siis seda tulu, tulu on tavaliselt sellistes teatrites nagu meie oma, see ütleme olgu see siis vatteater või või Von Krahli teater või teatrumm, mis meil Eestis on nede erateatrid. Need saavad vaevalt ots otsaga kokku. Tuleb siit minimaalne minimaalne tulu, nii palju tuleb, tähendab, et ära ei sure nälga, nagu öeldakse, valk nagu väikene, võiksid hoiuks. Aga näitlejad teenivad korrektselt, kui nad mängivad 20 etendust kuus. Ja ütleme need, kes veavad terveid repertuaari, need teenivad rohkem, kui nad stuudios. Üldse ei ole palgal ühtegi, kõik lepingulised palgal pole ühtegi inimest, aga üldse on meie teatri ümber praegu 27 inimest. Need, kes on nii aktiivsed, nii näitlejad kui ka tehniline personal Mida te teeksite teistmoodi, kui te oleksite riigiteater? Kuulge, praeguseks. Riigiteater ei, tal oleks dotatsioon, eks ole, siis oleks. Esiteks oleks võinud võimalus teha suuremaid lavastusi, oleks võinud kutsuda kallimaid lavastajaid, oleks võinud kutsuda väljaspoolt Eestit, eks ole, väljamaalasi väid, lavastaja, neil tuleb veel üks Moskvast, oleks vaja lavastaja, järgmisel aastal oleks arranžeerinud rohkem näitlejaid, kes on nii-öelda tippnäitlejad, meeldib tallede, palgad on suuremad, eks ole, siis oleks natukene teistmoodi see asi välja näinud. Kui praegu arvatavasti. Seest jälle, teil ei ole kohustust mingit maja üleval pidada, aga kõik see, mis on paljudel riigiteatritel ju seljas ja meil seda ei ole, meil ainult maksame renti. Üürimängime täna ja maksame selle eest elektri eest ekspluatatsiooni eest. Garderoobid ruumid, eks ole, selle eest ja Salmes täpselt samamoodi renti igale poole, kus sõidame, mängime Vanemuises, mängime Pärnu Endla varianti. Kas vana Baskini teater on Eesti kõige parem komöödiateater? Lihtlabaseid Varssego veel vähem. Aga parem muidugi öelda raske, ma ei oska öelda, üks lavastus, heade Kavastu kehvem üks lavastus on tippTennos läheb allamäge, kõik nagu teatris ikka. Niimoodi parem. No ma ütleksin, niisugune keskmine, tugev, ma ütleksin niimoodi. Keskmine. Eestis on riigiteatrite ümber väga palju vahtu, tihtipeale just sellega, et mida nad mängivad, mis repertuaar on, et riigiteatreid ei tohiks üldse komöödiat mängida, riigi seadused peaksid riigi raha eest tegema ainult kunsti. Kui välja mõiste on väga lai, mul jäär on ka komöödia. Et või Reigo niisuguseid Newsi nagu minagi veedan pudru pudru, ei tohi niux situatsioonikoomika veel üles ehitatud komöödia, komöödia, väga lai mõiste. Des kui mängib riiklik teater, draamateater vaim oli äri, see on ikkagi suur saavutus. Kui tuleb väljasureva klassika või mängib see huvitav, eks ole, nagu linnateatri 10 aastat ja siis on see žanr on ka kohe ise Jon tar oma tragikoomiline. Ma toon aga nimetatakse koledaks. Selles mõttes ei saa öelda, et teatri peaksime ainult tõsise. See teater, kes keskendub ainult niisuguseid väga tõsises repertuaari maailmas, ei olegi sõitjat. Inglise komöödiaid ja see ei ole niisugune, noh ütleme. Hiljuti käisin Vene teater Peterburi teatri Todini kuulus teatrites, mängisin väga süngeid lugusid ütleme tõsiseid, ma tead ju aegseid probleeme käsitlevaid lavastusi, samal mängis väga koomilisi asju. Nii et iga teatri normaalsed, et peab olema kaks, kaks maski, traagika ja koomika kahtlemata, muidu ta ei ole, tead. Aga kas vana Baskini teatri see teine mask tuleb ka mänguga, tõsineb? Nüüd jah, tuleb Dostojevski krokodill. Ja ja kunstnik on ka hästi tuntud seanski, kes oli Peterburis üks parimaid kunstnikke, ta sõitis Iisraeli Iisraeli kodanik, tuleb sealt meile siis kunstitööd tegema, nii-öelda lavastaja, kunstnik-lavastajana. Siis on meil plaanis veel. Minu lavastus on üks plaanis, mida me teeme praegu mõtlema, mis, mida me hakkame tegema. Mitu tükki on portfellis nüüd otseselt öelda ei saa, on olemas üks väga huvitav Soome näide, kui ta Ivo Eensalu võib-olla hakkab tegema, siis on veel mõningaid plaane kutsuda välislavastajaid. Kuna me siiski teeme vähe, me teeme neli tükki aastasega rohkem ei tee. Praegu meil ei ole vaja olnud. Me oleme sellega hästi läbi saanud. Aga miks inimesed armastavad, kui müüdud? Kui noh, eks ta muidugi on vaeste rikaste proportsioonid Eestis on kolossaalselt selles mõttes, et me ei ole lausa lind ja kana. Aga banaanivabariik kindlasti ja kõik see poliitiline jahu, mis käib hommikust õhtuni, olid need valimised ja sellega seotud intriigid ja skandaalid, vaiksed skandaalid lihtsalt, võib-olla küll, aga see tüütab nii ära lõbuduruskust, inimene ammendab midagi lehtedest, eks ostab hommikul värske kohvi ja loeb lehte ja kui ta näeb ja iga päev selles mehes niuksed poliitilisi jaburdused lollus, Niukest ebaintelligentset, ma ütleksin idiootsust, mis ei ole üldse tähendab simmaseeru nihukesele, tõsimeelsele, intellektuaalsele mõtlemisele, siis õhtul tuleb ta teatrisse. Ei taha enam seda korrata. Misso pleed luges ta lihtsalt natuke lõõgastuda ja meelt lahutada ja sininutioli üks saade, kus öeldi, et 15 minutit naeru päevas annab rohkem. Südamehaige inimesele kui tabletid, kui, kui kui operatsiooni Janelle edasi tähendab, südame jaoks on hästi vajalik Nüüd aga Eesti suurima teatri käekäigu juurde. Helistame Vanemuise teatri uuele draamajuhile Sulev Departile. Tervist Ivar Põllu siin Sulev taas kuule väljun korraks puhvet, salvesta kõrvalruumiga minnes tegelastele. Ma olen teatris nimelt, aga ei ole hullu, aga meil on ka majas väikesi etendus, nii et see on ka õige pea nagu algamas tüdruk, pidustused, aga no missa. Reedel, 28. oktoobril tuli Vanemuises pressiteade, et olete uus draamajuht. Mis nüüd edasi saab, mis nüüd juhtuma hakkab? Esialgu ei juhtumist rohkemat midagi, kui et esmaspäeval Siirdun Tartu poole ja osalen esimesel pikemal kahe aasta suure teatri Vanemuise repertuaari kavandamise koosolekul. Ma usun küll, et ma osalen seal vaatlejama, selles faasis veel praegu olukord on ja, ja saan, saan üht-teist olulist teada, mida mul ei ole siiamaani teadmises ei ole sealt edasi, ehk siis tuleb hakata tundma õpime Vanemuise teatrit, kui, kui organismis tema tema talitus organeid tundma õppida ja kuidas nad töötavad ja toimivad. Miks kandideerisite Tartusse draamaosakonna juhiks? Sest et esiteks oli, oli pakkumises ja ja teised ei oleks mu endale suutnud andestada. Kui ma ei oleks seda vend. Selle kohta öeldakse, et uued väljakutsed, aga mis veel? Jah, eks eks põhjuseid ja vastuseid võiks otsida tänasest päevast ja praegusest olukorrast kus ma sest ma töötan, olen, viidi aga momendil ei tahaks nagu selleni oluliselt aega ega tähelepanu pühendada. Ühesõnaga on olnud mõtteid ja. Kumb siis, mida ma arvan arvan, võivad võivad Vanemuises rakendada ja. Olete Eesti Draamateatris teinud kaks lavastust. Nii ja nii palju kui mina mäletan, siis üldse mitte halbu lavastusi. Janarti, kuigi see oli juba 10 aastat tagasi, miks te vahepeal üldse ei lavastanud? Sellel on vastavas üsna ühene. Ei saa öelda, et ma ei oleks pakkumisi teinud. Ja järelikult on vastus olnud ühene. Minu pakkumistele. Rohkem rohkem ei oska siia praegu rohkem midagi lisada. Vanemuises hakata lavastama? Seda ma momendil ei pea mitte oma esmaseks ülesandeks, aga aga huvi lavastamise vastu jätkuvalt on ja, ja, ja ma usun, et ma astun selle juurde, aga siis siis sellest, kui ka selleks on vaja ka see aeg on küps. See kiuslik küsimus kukub maha, et te olete Tartus, on lihtsalt sellepärast, et saaks lavastada. Ei ole. Vanemuine on suurim riigi toetusega teater, mis pakub stabiilset kunstilist meelelahutust. Viimasel ajal eriti öeldakse, et on vähe põrumisi, vähe tippe pigem keskmine, stabiilne. Kuidas edaspidi võiks olla? Eks oma olemuses, stabiilsust ma pean oluliseks nähtuseks, aga, aga kas see on petiku hinnang või on see seesolija positsiooni hoiak ja tajumine, need on nagu kaks võib-olla veidi erinevat asja. Et tore kriitiku arvamusi ja sees oli arvamus kokku langevad. Siis ühel puhul võiks ju siis järeldada täheldada sellest jätkavat seiskumist või stagnatsiooni aga teisel puhul tööõhustiku ja olustiku ja meeleolu mõttes on stabiilsus hädatarvilik. Et oleks looming võimalik töörahu tingimustes, ütleme nii. Telefonil päriselt vastasin küsimusele aga, aga ma püüdsin ennast korraks paigutada küsija rollis. Aitäh sulle, Departile. Aitäh teile. Tänane saade ongi läbi. Kahe nädala pärast jälle uued jutud uutel teemadel või siis vanadel, aga uutmoodi, või siis vanamoodi, aga uute inimestega. Kui kuuleme, siis kuulame olge tublid veel, kui miski ei meeldi või siis väga meeldib, kui näiteks on tähtis või ei ole tähtis või vajab väljaütlemist siis kirjutage, mis arvate paberil kirja siis Eesti Raadio, Tartu stuudiosse, elektrooniliselt siis aadressile Ivar Et festival punkt kuulmiseni,