Keegi ei tea praegu täpselt, millal Antiik-Kreekas olümpiaidee õieti sündis. Üheks oletatavaks aastaarvuks on 1580 enne meie aega. Ühe legendi järgi olevat olümpiamängudele pannud aluse jumalate jumal, Zeus ise ehmaisemalt Idaya preestrid. Teine legend viitab eraklasele. Kolmas jutustab Aasiastunud Belobsi nimelisest noormehest, kelle nimest olevat tuletatud ka Peloponnesose. See suur poolsaar, mis, nagu ripub Kreekalt välja ongi muistsete olümpiamängude pidamise koht. Täpsemalt eelise maakond Peloponnesose loodeosas. Seal Alfeiuse jõe orus asus juba igivanadest aegadest ohverdamispaik, mille nimeks sama kaugetest aegadest oli olümpia. Kreekas viibis teeneline treener Fred Kudu Kasutasin seda võimalust, et sõita Ateenast vanasse olümpiamängude asupaika asub Ateenast üle 300 kilomeetri kaugusel ja väljakaevamistel asuti käesoleva sajandi algul. Kõige suurema pahanduse tegi mitmesaja aasta eest olnud maanihe. Suurte vihmade tagajärjel tekkis maanihe ja matis kogu selle vanakompleksi oma alla. Ja nüüd aegamööda on alustatud siis selle väljakaevamisega ja on praegu juba kujunenud pilt, milline see esimeste olümpiamängude asukoht oli. Võib öelda, et ka praeguse mastaabi järele olid need ehitised väga suurejoonelised. Üldse kui Kreekas ringi käia, siis jääb niisugune mulje, et juba 2500 aastat tagasi ehitati selliseid suurejoonelisi ehituste kompleksse mis praegu paneks, kavatsesid kadestada. Sest paljud meie spordiehituste rajajad eriti üssele kunstliku kujundamise seisukohast, kuna vanadel kreeklastele oli kõikide ehituste praktiline külg lahutamatult seotud ta välise vormiga kunstilise kujundamisega igal pool olid väga palju kujusid. Skulptuur tähendab siis reljeef ja ei olnud nagu mõeldavgi mingisugune niukene, avalik ehitus, täiesti lihtsana, igapäevasele ja ilma kunstilise kujunduse kaunistused. Omal ajal põhilised ehitused olid staadion, kus peeti võistlused. Selle staadioni koopia on muide ka Ateenas olemas. Esimesed kaasa olümpiamängud peeti Ateenas ja sel puhul heideti selle staadioni koopia võib-olla natuke suurendatud pealt, vaatate mõttes suurendatud kujul. Ateenasse staadiumi staadionist erineb sellega, et ta on väga kitsas. Sirge pikkus on staadion, see on teatavasti 192,9 meetrit ja kurved on väga järsud. See on tingitud sellest, et antiiksed olümpiamängudel ei olnud kavas pikamaajooksja Halit. Lühemad jooksud Vanas Olümpias oli keskseks ehituseks olid Zeusi tempel. Teatavasti seal oli need olümpiamängud tihedalt seotud ka vanakreeka mütoloogia pühendatud siis käega peajumalale seosile. See oli üks suurejoonelisemat antiikkultuuriehitusi. Kahju, et sellest on vähe järele jäänud, kuid nii antiikkirjanduse põhjal kirjeldaksin seda kui ühte suurimat maailmaimet seitsme maailmaime hulka, seitsmes maailma hulka, eriti Zeusi kuju Fiediase poolt. Ehkki praegu hakatakse jälle olümpiamänge siduma kultuuriprogrammiga ja meie mõistu järele, võiks teda võrrelda mingisuguse klubiga või avaliku kohaga, kus kohas inimesed kokku tulid. Peale selle muidugi oli veel Olümpias ka teatrid selle mõiste rännetest amfiteatrit, kus viidi läbi sel ajal ka mitmesuguseid luuletajate ja kirjanikkude meie mõisterile, konkursse, esinemisi ja sportlik moment oli seotud ka kunstiga tihedalt. Seal oli olid siis peale selle veel vastavad ruumid, kus paigutati sportlased, teatavasti sportlased 30 päeva elasid olümpiamängude läbiviimise kohas, olid eraldatud muust välismaailmast. Nüüd ei olnud kokkupuutumist oma perekonnaliikmetega ja valmistusid seal võistlusteks. Nende majutamiseks oli ka muidugi vaja vastavaid ruume. Kui vaadata praegu väljakaevamiste põhjal tehtud seda maketti siis jääb kogu sellest kompleksist mulje, kui väga suurejoonelisest ehitusest. Ühel aastaarvule võib aga kindel olla. Aastast 776 enne ajaarvamise algust on säilinud esimese teadaoleva olümpiavõitja nimi. Koroibos kokapoiss eelisest, kelle jalad olid kõige väledamad ühe staadionijooksus ja kelle nime järgi hakati Kreekas nüüd nimetama ka järgnevat nelja aastat olümpiaadi. Nii oli tava. Sellest 776.-st aastast NSV arvamist algas ühtlasi ka Antiik-Kreeka ajaarvamine. Tänapäeval peetakse seda ka muistsete olümpiamängude ametlikuks algusaastaks, kuigi selle tõepärasus on kaetud aegade hämarusega. Paljudes faktides ei tule kaasajal aga kahelda. Mängude ajaks kuulutati kogu Maal üldine rahu. Eke Heyria relva kandmine tõi kaasa ränga karistuse. Juba kuus seitsmendad nädalat enne mängude algust riietusid olümpiapreestreid purpur mantlitesse, panid pähe rohelised pärjad ja hoidsid käteametis hauad ning lahkusid koos saatjaskonnaga olümpiast, et kuulutada kogu Hellases üldist rahu ning kutsuda kõiki osa võtma rahu ja sõpruse pidustustest. Preestrid olid Zeusi rahusaadikud maa peal ja rahu hakkas kehtima vastuvaidlematult. Katkestati igasugune vaen ning võistlejad, nende saated ja pealtvaatajad võisid takistamatult tulla olümpiamängudele. Mängud õitseajal viisid igast ilmakaarest olümpiasse seitse hästi korras hoitud teed. Ranniku ja saarte rahvas saabus Alfeiuse jõge pidi päris olümpia lähedusse. Inimesi hakkas kohale voorima juba ammu enne mängude algust. Tulid ülikud, uhke saatjaskonnaga nende kõrval, vaesed muuladel või päris jalgsi. Isegi orjadele oli õigus tulla võistlusi jälgima, kuid võistelda nad ei tohtinud. Olümpiamängud olid ka kunstnike, luuletajate ja filosoofide armastatud kohtumispaigaks, kus nad said rahvale ette kanda oma kunstiteoseid ja edasi anda mõni uus tarkuse või tõetera. Peavarju leidsid Olümpias ainult ülikud. Mitmekümne tuhandeline inimmass valgus laiali mööda olümpia Platani puu varjulist orgu, kes tõlkidesse, kes niisama puu alla. Mägede nõlvadel mahtus olümpiavõistlusi jälgima umbes 20 kuni 30000 inimest. Hiljem ehitati spetsiaalsed maavallid, millel oli seisukohti 40000 ümber. Nii et 70000 pealtvaatajaga andis muistne olümpia igati kaantele tänapäeva suurvõistluse mõõdu välja. Oma õitsema ja kuuendal ja viiendal sajandil enne meie aega kestsid olümpiamängud harilikult viis päeva. Need juhatati sisse ohvritega jumalatele, mille järele kohtunikud ja võistlejad andsid vande kinni pidada võistlusmäärustest. Vahekohtuniku amet oli eriti auväärne, kuid vastutusrikas. Nende otsused olid nii-öelda jumala tasemel ja seetõttu vääramatut. On teada juhuseid, kus kohtunik ei suutnud säilitada erapooletust ja langetas otsuse oma mehe kasuks. Süüdlased said küll karmi karistuse, kuid nende otsuste muutmine ei olnud inimlikele jõududele. Meil on võimalik. Osavõtjatele kehtisid ka oma nõuded pidi olema vabalt sündinud Helleen laitmatu minevikuga ja vähemalt 10 kuud pidi oleme harjutanud alal, kus soovis võistelda viimase 30 päeva jooksul. Elises valisid kohtunikud välja need, kes said õiguse võistelda Olümpias. Avapäeva lõpul peeti võistlused veel eroldite ja trompetipuhujate vahel õigusele kuulutada mängudel võitjate nimesid ja tagajärgi. Teisel päeval algasid võistlused. See oli noortepäev. Poisid võistlesid jooksus, maadluses ja poksis. Mängude põhiprogramm langes kolmandale ja neljandale päevale. Kolmandal päeval võistlesid mehed ühestatud staadioni ja kahe staadionijooksus ehk Diauluses hilisemal ajal ka seitsme kuni 24 staadionijooksus ehk Tolikuses taevaga pagulus, veel maadlus ja poks ning vabavõistlus pankratioon. Maadluse ja poksisegu. Neljandale päevale langesid kõige kaasa kisk, omad alad, hobu, kaarikute võiduajamine hipodroomil ja Pentatlon ehk viievõistlus, kuhu kuulusid ühe staadionijooks kaugushüpe. Ta heide, odavise ja maadlus. Olümpia, Nonii Lõpetas jooks täies sõjavarustuses kilbijooks. Võistleb öelda, et Kreeka on selle poolest üldse õnnelik maa, et seal on väga hea kliima nagu öeldakse Ateenas olevat 320 päeva aastas päikesepaistelist ilma. Ja tõesti, need päevad, mis mul avanes võimalus Kreekas olla olid kõik eranditult päikesepaistelised ja ühesugused ilmas. Mitte liiga, valavad aga niuksed. Võib-olla see on ka üheks põhjuseks mikspärast siis spordihäljust seal maal kiikus. Kas iga muisse olümpiaala jaoks oli eraldi arenenud? Mulle tundub, et suurem osavõistlus peeti siiski staadionil kuid peale selle oli veel kavas seal ka viimastel olümpiamängudel hobuste võidukihutamine, saadikutel asendaks oli juba eraldi väljakud, kindlasti. Aga huvitav on jälgida, et isegi niisugust asja, et praegu on väljakaevamistel seal välja tulnud meie mõisterale stardiblokis saanu tähendab maha pandud marmorist plaadid, kuhu on sisse raiutud kaks renni eespool või tagapool seisva jala jaoks. Ja see tuletab väga meie praegusest stardiplokke meele seal ühtlasi nähtavasse stardijooneks. Ja no muidugi on sealt välja tulnud ka nende tabatud skulptuuride põhjal võib teha järeldusi paljude nende spordiinventari kohta, näiteks milline oli ketas, ketas oli sel ajal teistmoodi, nagu meil. Pisikesed olid. Meie mõisterile poksikindad, sel ajal olid kanti rihmasid ümber käe. Ilmselt sportlased õlitasid ennast, seda näeb ühest tuntud skulptuurist, kus sportlane ennast õlitab ja teised skulptuurist, kus sportlane ennast pärast jooksuõlist kepikesega puhtaks krabi. Nii et teatud järeldusi Nendest olümpiamängudest võib teha. Kuid mõtlased on vaidluse all juba praegu, ei ole veel selge siiamaale näiteks mis muide toimus kaugushüpe kaugushüppes teatavasti saavutati väga kõrgeid tulemusi, milleni me ei ole siiamaale jõudnud. Ja lisaks veel sellele hoite sel ajal nagu on näha nendest vanadest paari lehtedest raskust. Meie Hankli moodi siiamaale ei ole kindlat vastust ei saa selle anud, millesse kaugushüppe seisis kui tuletatakse siiski, et see oli nähtavasti paigalt kaugushüppes kui ainult paigalt kaugushüppe juures võiks selline hantel midagi kasu anda, kui seda nii hooga ette visata. Ja arvatakse, et see oli kolme hüppe tulemus liideti ja siis saadeti see tagajärg, mis praeguni meil teada. Viies päev kuulus võitjate autasustamisele võitjale või nagu teda Vanas-Kreekas kutsuti. Olümpianikaile määratud õlipoks oli kreeklaste meelest üldse suurim au, mis noorele osaks võis langeda. Autasustamistseremoonia toimus lillede ja vanikutega ehitud Zeusi templis. Õlipuu okstest punutud võidupärjad olid seal kullast ja elevandiluust laual välja pandud kogu mängude ajaks. Pühaliku koorilaulu saatel kutsuti üksteise järel Zeusi kuju ette kõik võitjad tehti teatavaks nende nimi, kodupaik ja saavutus ning pandi pähe ihaldatud trofeed. Mitte väiksem, isegi kui mitte suurema kustus. Ootas olümpiavõitjad kodulinnas. Nad saabusid harilikult koju purpurmantlis ning vankril, mille ette olid rakendatud valged hobused. Sangarit tuli tervitama kogu linn. Vahel kisti maha koguni osa linnamüürist, sest olümpiakangelasele ei sobinud kodulinna tagasi pöörduda. Sama teed pidi mida mööduda tundmatu. Kuna mängudele lahkus. Peale auavalduste, langesid olümpiavõitjal osaks veel paljud materiaalset laadi hüvitused. Tasuta ülalpidamine, riigi kulul eluaegne pension. Ateena tuntud riigimees ja seaduseandja soolon. Pärast igale olümpiavõitjale näiteks tasuks 500 drahmi üpris suure summa. Eriline lugupidamine olevat olümpiavõitjate osaks saanud aga Spartas. Ta sai õiguse võidelda sõjas õlg õla kõrval kuningaga. Üks kuulsamatest olümpiaperedest vanas Kreekas oli tea korras diakorras vanem Rhodose saarelt pärit poksija tuli ise olümpiavõitjaks. Rahva seas oli tal õnn kaasa elada veel kahe poja üheaegsele olümpiavõidule. Rõõmuhoos tõstsid kuulsaks saanud pojad veelgi kuulsama isa õlgadele ja triumfi resid juubeldava rahvahulga ees. Äkki hüüdis üks pealtvaatajatest. Sure diakorras, sest elult ei või sa enam midagi rohkemat saada. Vanake ei suutnudki kogu seda õnnekoormat taluda ja surigi. Teine legend jutustab sellesama diakorrase tütrest kalli pateerast, kes ei kartnud naisele elatud ränka karistust olümpiaareenile ilmumise eest. Riietas end meheks ja saabus olümpiasse, et rõõmustada oma poja tuleku üle olümpiavõitjaks. Õnnelik ema ei suutnud end vaos hoida, jooksis poega suudlema ja reetis enda. Karistust ta siiski ei saanud. Päästis ainult see, et kalli pateira olid Jaagorose kuulsas sportlasperekonnast. Muistsete olümpia korraldajad olid vähemalt lahti saanud ühest probleemist ei olnud vaja valida, kus ja millal järgmised olümpiamängud korraldada. Jah, olümpiamängud toimusid väga pika aja jooksul kokkuvõttes ligi 1500 aastat, kogu aeg ühes kohas, hiljem olümpiamängude eeskujul hakati läbi viima ka mitmel pool teistest Kreeka linnades, eriti Kreeka asumaades. Ega omal ajal oli ka niisugune maa, kelles olid oma kolooniad nendes kolooniates ka läbi viima ja hinnati näiteks kõige suuremaks saavutuseks seda, kui mõni sportlane ühel seal olümpia perioodil saavutas võidud mitmetel olümpiamängudele nimetati teda siis neid nii-öelda pan-Kreeka olümpiavõitjaks. Kuid põhimängud olid ikka toimusid samas ikka Olümpose mäe jalamil ja teised olid nagunii-öelda kõrval olümpiamängudeks ja selles suhtes võiks muidugi ühesõnaga ei võta, et nad nii pika aja jooksul pidasid kogu aeg ühes kohas ja põhiliselt ühe sama programmiga. Võib-olla see oli ka üheks põhjuseks, et see, need mängud osutusid nii elujõuliseks kui need nii väga muutma hakata, nagu meil praegu need muutmise tendentsid igat mängude eel uuesti üles kerkivad. Mine tea, kas siis. Olümpiamängudest võtsid algul osa vaid Peloponnesose elavad tooria rahvad. Pidustuste populaarsus levis aga kiirelt Risti üle kogu Kreeka ja ta kolooniate. Võistlejaid hakkas saabuma Kreekalt, Roodaselt, Sitsiiliast, samuti Lõuna-Itaaliast, Väike-Aasiast ja Musta mere rannikult. Neljandal sajandil enne meie aja arvamist, kui algas helianistliku maailma üldine allakäik, kajastus sega olümpiaideedes. Et näidata oma üleolekut, hakkasid linnad kasutama mitmesuguseid vahendeid oma sportlaste hellitamiseks, äraostmiseks ja ülemeelitamiseks. Arenes professionalism selle sõna otseses mõttes. Pahed süvenesid eriti veel pärast seda, kui roomlased kaks sajandit enne meie aega Kreeka vallutasid. Olümpiamängud aga siiski jätkusid, sest nende kuulsusesära oli nii meeltmööda roomlastele. Ja mitte alati kogutud seda olümpialiku illusi aususega. Keiser Nero, kes kahe ja nelja hobuse kaarikuvõiduajamisele saabus 10 hobusevankriga ei suutnud metsikuid hobuseid taltsutada ja lendas kaarikust välja. Tol ajal juba sõnakuulekust ja alandlikkust õppinud kohtunikud tunnistasid diaks siiski Nero, kuigi ta lõpetas palju teistes hiljem. Nii tuli aeg, kus sport kaotas oma väärtuse. Muistsed olümpiamängud Lõpetas ristiusk Rooma imperaator Doktori diadoosias. Esimese käsul lõpetati igasugused paganlikud pidustused 394. aastal meie ajaarvamise järgi. Tänapäeva olümpiaga nii otsene side, mis Olümposele on säilinud, on ju olümpiatule süütamise paik. Tänapäeval süüdatakse olümpiatuli vanakreeka mängude läbiviimise kohas päikesekiirtest ja tuuakse siis kohale, ükskõik kus need olümpiamängud ka toimus. Seoses üheks seoseks Antiik-Kreeka olümpiamängude läbimise kohaga ja võib-olla veel üheks seoseks on see, et kaasaegsete olümpiamängude asutaja Pier Pekubertani süda asuka urnis antiikset Kreeka olümpiamängude asukohas