Jälle on septembrikuu kastanid ja vahtrad poetavad lehti. Ja tujukas tuul toob neist mõne igavese tule juurde. Tuli on soe mälestussõduri igavesest südamesoojusest. Ja nagu kirjutab Rosesdvenski oma reekviem Is aastad möödugu ajastud möödugu. Pidage meeles neid, kes tagasi enam ei pöördu. Pidage meeles. Õnn toodi lahingust. Millise hinnaga, palun teid? Pidage meeles. Nii oli see täna 22 aastat tagasi Nidodi võidulit Tallinna Tõnismäel igavesed kusjuures, kus me praegu langetatud päi seisame. Tallinna vabastamislahingutes langenud kangelaste mälestussamba juures on lahingutest osa võtnud praegune Ministrite nõukogu asjadevalitsuse vanemreferent Jüri veskijärv ja siinse mälestussamba autor Enn Roos. Missugune ilm oli, kui te Tallinna tankidel sisse sõitsite? Ilm oli väga ilus nagu tänanegi, päiksepaisteline, soe, pisut tuuline, pisut tuuline ka. Jõudsime me linna kell 10 30 22. septembri hommikul. Praegusel momendil, millal me siin oleme, lindistame käidwellin nas kõvad lahingud ja sadamas ja balti jaama juures nõmmel. Ja viimane kolle likvideeriti kella 14-ks. Toompeale heisati punalipp, millel kellal 11 ajal juba nüüd, praegu ja praegu juba sel ajal, 22 aastat tagasi lehvis Pika Hermanni tornis võidulipp. Nüüd aga teie ju töötate Toompeal samas kohas kus te kunagi 22 aastat tagasi tankidega sõitsite ja niitma töötan seal kudeni Toompealt tänagi alla jalutasite. Kas ei meenunud tanki idee, millega te ise mäest üles kunagi sõitsite? Tuleb meelde kõik. Päev vist ei unune kunagi. Kellena töö 22 aastat tagasi üles Toompeale sõitsite Ma olin tanki dessantgruppi staabiülemaks. Ja polkovnik võrk oli selle dessantgrupi ülemaks. Nii et kõik juhtimisotsad, nii nagu staabiülemal ikka valitsus teie käes? Jah, tuli organiseerida siin asutuste, ettevõtete tehaste relvastatud valve. Ja aidata inimesi, kes olid hätta jäänud, ei võta neid vastu nende soove ja palveid kuulata, abistada abistada töölisi, tehaste ettevõtete käikulaskmisel, varustada linna elektrienergiaveega. Kõike tuli teha. Nii et sõjamees pidi alati kõike oskama seda külg. Missuguse tundega teie, Enn Roos asusite skulptuuri looma langenud seltsimeestele? Kui ma teada sain sellest ülesandest, et mul tuleb teostada see monument, ettepanek tehti siis olin ma muidugi endastmõistetav, aga rõõmuks ja püüdsinid anda oma parima. Sellele pühendasin ma peaaegu pool kolmveerand aastat. Põhiliselt ma tegin seal ikka nii mälu, fantaasia ja kujutlusvõime järgi, tahtsin anda nihukest tublisti mehist, reaalsed, sõdurite küllaldase nii üldistused ka ja noh, nii ta mul siis välja tuli muidugi praegu kriitilise silmaga, et mõndagi, mis oleks võinud teisiti teha ja seal oli ju ka tehnilisi viperusi, osalt ka valutehniliselt, ei ole kõik kaugeltki mitte eeskujulik teostamise faasis, seltsimees alasega olid väiksed muudatused asukohavalikus. Ta viidi natuke sügavale, mis tal kasuks tõi. Ja nüüd lõpuks, kui aasta-paari eest, kui tehti ettepanek tuli siia juurde tuua, siis no iga inimesel on omalooming kuidagi nii lähedane, paistis natukene dubleerimine ka, tal juba embleem on. Aga lõpuks seltsimees alasega koos me ikka praegugi leiame ta nii emotsionaalselt ja koguna on ikkagi praegu võitnud. Kas teil oli konkreetselt keegi sõjamees prototüübiks aluseks eeskujuks? Prototüübi otsimine oli iseenesest kaunis, nii raske asi, sel ajal oli vabu inimesi vähe saada, paar sõdurit käisid aga päris otsekoheselt portree, lihtsalt ma ei leidnud tükil ajal mõne koli jutu. Tänaval käisin, vaatasin ringi, aga siis seal elukoha lähedalt. Üks päris tõsine poolsel saarlase moodi mees oli nõus, poseerimine. Tali päris mehise näoga ta mõnikord käis ja andis nii-öelda tõukesele portrilise lahenduse leidmiseks. Palju näinud. Nüüd ja langenute kalme, kus on vormistatud sõjameeste mälestusi ja ma loen seda üheks ilusamaks ja kaunimaks, mida mina oma silmaga olen näinud. Põhiliselt monumendi lahendamisel väljus arhitekt Alase hästi lakoonilisest vormikäsitlusest ja kindlasti mõtlesime me mõlemad tema muidugi kui arhitekt kohalikku materjali peale osalt käisime ringi, vaatasime Tallinna kunstihoone ja siis paekivi, see tundus eriti nii alles tagasi saabunud kriiti kuidagi lähedasena. Ja võib-olla see annabki talle oma nihukese väikse lokaalse värvingu. Tõesti, põhjamaabaas on tõesti suursugune ja rahulik. Me oleks hea meelega näinud, need plokid oleks veel suuremad olnud ja need üksikud detailid aga sel ajal selle paemurdmisega ja kõige sellega oli raskusi, nyyd me võtsime maksimaalse paksuse, mis me saime, aga ka. Taolise monumendi loomise juures avaldus sõja tagajärg. Nii et ega siin arvestab pisut kitsamate tingimustega. Kindlasti oli seni raskus, oli palju ja näete, kui palju rahvast siin jalutab, eks ole. Rahvast on palju. Ja lilli on lapsed toonud juba sõjamehe jalgade ette. Siin vist ei olegi selle kuju juures ühtegi päeva ega tundi millel lilled teda ei ehiks. Jah, nii palju kui mina olen siit möödas, käinud ja seisatanud siin kuju ees, alati on siin olnud lilled ja pärjad kuidas menüüd 22 aasta tagant Tallinna jaga ka oma langenud kaaslasi meelde tuletasime, missuguse pilguga me kõike praegu näeme? Tallinn on. Tohutult muutnud oma palet oma ilmet mäletan, kui me jõudsime linna. Tartu maantee suurem osa majadest olid varemeis. Harju tänavalt peaaegu absoluutselt läbi ei saanud. Ja paljudes paljudes kohtades oli näha tohutuid sõjahaavu. Praegune Tallinn 22 aastat hiljem on kaunis ilus linn ja ta iga aastaga ikka muutub ilusamaks ja ilusamaks. Meenutades neid aegu tuleb ühtlasi mälestada ka kunstnikke, kes on langenud ja ühtlasi tunneme ka rõõmume oma kodulinna Tallinna kaunitusest ja eriti tuleksin võib-olla rõhutada seda suurt tööd, mis on tehtud meie vanalinna taastamisel, mis teeb tema ühes nii vaatamisväärsuse kaunimaks linnaks meie nõukogude liidus. Kuid need päevad lahingupäevad kaasa arvatud, vot ka muidugi Tallinna vabastamise päev. See meenub sõjameele ikka ja alati. Ja seistes siin langetatud peaga sõduri juures meenuvad need seltsimehed, kes andsid oma kõige kallima oma elu Tallinna vabastamise eest. Ja ükskõik, kes meist täna-homme-ülehomme siit igavese tule juurest mööda jalutab peatub hetkeks selle lekkiva tule juures ja annab au nendele, kes andsid meile õiguse täna elada.