Põhja pool on vesi, väike väin idas, läänes, lõunas säärenõmmemetsad ning raba ja kivised põllud aga keskel. Keskel on kivid ja kadakad, kadakad ja kivid. Ning siia on klammerdunud ka saarlased ise kogu oma visaduse ja külalislahkusega, töökuse ja huumoriga. Külasid kutsutakse ori Nõmmeks ja liigalaskmaks ja siin on sõpruse kolhoosi teine brigaad. Loodusekirjelduseks lisame veel juurde väljavõtte Juhan Smuuli sõgedate küla esimesest kirjast. Vähe on nii omapäraselt, halastamatult ilusat samal ajal aga lootusetut vihastavat ja kurba, kui need lugematud tuhanded lammastest näritud kadakad. Need read on muhust Väike-väina teiselt kaldalt kuid on omal kohal ka siin ja toovad meie silme ette liiga laskma ja orinõmme kadakas, karjamaad, kus paas mõnel pool päris maapinnale tuleb. Kui aga mõni maalija või graafik kavatseb tuleval suvel siia tulla, ei leia taina meest ajast-arust läinud tuulikuid, mis tavaliselt otsekui kohustuslikuna kantakse graafilistele lehtedele või lõuendile. Kui Saaremaad kujutatakse. Tuulikuid siin enam pole. Viimane lammutati mullu tuleroaks. Milleks iga päev kõikidele vana ja primitiivset meelde tuletada. Ajad on hoopis teised ja inimesed on palju muutunud. Ühistöö liitis tubli rahva tihedalt kokku. Ühe huvid on kõigi huvid. Aleksander väina palju näinud hallid silmad muutuvad lõbusamaks otsekui nooremaks, kui ta lausub. Minu ajal me, me on ikka see, et kui meil on ikka Nõnda et seal mingisuguseid arusaamatusi parlamendi ette tulnud ja loodame, et seda ka ei tuleks metal jätma. Et siis me loodame, et me läheme ikka edasi paremuse poole ja siis üks asi on see ka ikka, et kui me püüame kolhoosi vara Kust need siis ikka tulevad, need undrehti kulutused, kulla Tõnu Laasuvana, keegi ju ei taha, et teine sulle meelde tuletab. Kuule, mees on ju meie kõikide oma. Tõnu Laasu vana, vaatamata enam kui kuuele aastakümnele on veel mees, missugune suured Pahklikud, käed, millega palju kive kangutatud ja mida nüüd vahel Raima Boreb ei taha kuidagi paigal püsida. Ühesõnaga, mees ei tunnista ennast sugugi võidetuks ega vannu aastatele alla. Aga kuidas ta siin küll tööd on teinud? Kui võeti kartuleid, korjati kivid ühte kartulit teise korvi ja niimoodi igal sügisel kuid juba järgmisel aastal oli neid sama palju või rohkemgi. Nendele ei paistnud lõppu, tulevadki. Talude vahelisi kiviaedu, aga tehti siin niimoodi, et kõigepealt kaevati piiripeenrale kraav, kus lausa paasi all ei olnud suured kivid, mis saha nina sügavusel olid kerkinud, veeti kraavi. Kraavist välja kaevatud muld aga läks põllule kiviaukude täiteks. Mida tead sina mandrimees saarlaste töö tegemisest? Kivid on olnud saarlase nuhtluseks hällist hauani, neid on siin kõikjal. Kiviaiad jaotavad siin maa otsekui ruutudeks tervetel lademetes, täna on neid kõrgematele põndakutele veetud, kus ei kasva enam rohigi. Ruhi jääb kängu, aga saarlane sirgub küll, kasvad kangeks meheks ning kiviaiad ja vared, otsekui on tummad tunnistajad tema visadusest kangekaelsust. Kuidas siin külmad haritakse? Ah et ei kujuta ette? Tulge ja vaadake. Kuid Pärnu ja Viljandi traktoristid jookseksid siit vist küll südaöösel minema hommikut ootamata. Oli aeg, mil sõpruse oma kolhoosi traktoristid pidasid siinset tööd raskeks. Polnud ju traktoril ringi keeramise ruumigi. Ja ometi armastavad orinõmme ja liiga laskma inimesed oma kivist kodu oma päikesepaistes virvendavat väikest väina vaeseid põlde, kadakas, karjamaid. Siinne rahvas tunneb mullahinda, see on higi ja rakkus, käed paistetanud piha sooned. See on igapäevane leib ja siinse rahvatöös tugevnenud sõpruski, ütleb brigadir Olga nõukas. Ei tea, kas koos raskustega, sest kolhoosi algul oli neid ju küll, kui pidime töötama kõik käsitsi, kui puudus tehnika üldse lõi, millest õppisid, armastame inimesed 11 suurt lugu pidama. Sellega tekkis brigaadi soe ja sõbralik vahekord, kus puuduvad täiesti igasugust lahkhelid ja pahandused. Olen töötanud oma inimestega, algul põllutööline, nüüd juba viis aastat brigadirid koos ja tean, et need inimesed armastavad tööd. Juba varre lapsepõlvest harjusime koos vanematega tegema nagu omaseks saanud lauliku sõnade järel laiadele põldudele kadakatel karjamaadel suurt ja huulset rasket tööd. Et saadi just seda kõige lihtsamad igapäevast leiba siis muidugi igaüks omaette, aga kui astusime kolhoosi, siis juba õlg õla kõrvaltee sedasama tööd. See on töös kasvanud ja tugevnenud sõprus. Ja see sõprus ongi see hea kohe pinnas, millesse kolhoosi kommunistide poolt külvati kommunistliku töö liikumise seeme. Sellest saab nüüd varsti aasta. Väike-väin hingas kevadiselt ja tuul tõi põldudele mere hõngu. Teine brigaad tegi veel viimaseid ettevalmistusi kevadkülviks, muld oli valmis seemet vastu võtma kuid otsus töötada ja elada kommunistlikult oli inimeste hinges juba varem küpsenud. Nüüd enne kevadkülvi aga said mõtted teoks ja sotsialistliku võistluse kutsuti kolhoosi parim. See on esimene brigaad. Keda siis veel kelle muuga veel võistelda, kui mitte endast tugevamaga. Esimese brigaadi põllud kuuluvad Saaremaa viljaaidapiirkonda ja ka inimesed on sealt tublid. Seega sotsialistliku võistluse üleskutse läks õigel aadressil. Kommunistliku töö liikumise seeme leidis võrsuliseks head tingimused. Loodus on singitsi, inimeste südamed aga avarad ja lahked ning vastuvõtlikud kõigele uuele, mis on hea. Öeldakse, et esimese vao ajamine pole kerge. Seda raskem oli see siin, kus ei saa otsejoones põllu teise serva seatud Cupitsa peale välja lasta. Ikka võib maa seest saha nina ette kerkinud kivi sind õigest suunast veidi kõrvale kallutada. Nii oli ka siin. Maria nurmel öeldi olevat raske vasturääkiv iseloom. Teistega ta naljalt ei seltsi, mille pärast ta ise on palju kannatama pidanud. Kurdundat Rotslik, sealsamas häda jälle lõbuse lahke. Ning seda teist iseloomujoont ongi püütud toetada. Iseloomukasvatamine on keeruline ülesanne, raskem kui paesest pinnast viljavägivaldselt välja kiskumine. Üksainus sõna või lausekatkend võib kogu mõtlikult tehtud külvi nurja ajada. Kuid brigadir, olge nõukas, see peenetundeline ja tark naine on veendunud, et ka see külv kord head saaki annab. Nende ader on hästi seatud, vagu tuleb sirge, kogu kollektiiv on tubli. Sest nemad olid ju ka kommunistliku töö liikumise esimese vaoajajad tervel Saaremaal. Kuidas küll kõige paremini iseloomustada? Kogu brigaadi? Lihtsalt ei leia sõnu, mis eredalt näitaksid siinse rahva tööarmastust, hoolsust, visadust, sõbralikkust, optimismi, tahaks öelda nende inimeste kohta väga head. Nagu teeb, sõida brigadir, olge nõukas. Brigaadi töö juures hea meeleolu eest hoolitseb Amanda Sepp kellel ei puudu kunagi taibukad naljadega tabavat ütlust sellega ta on alati joodetud juurde, kus ta kunagi puudu oli juhus, kevade, kui nägin, kui tulite piima viimast ja teadsime, et ainukene päev jäi meil üle põlluheinast. Sel pea kapsid kõblata, mis on hädavajalik. Ja kui läksin mööda sealt väravast, vaatasin just imestavalt pealt, kuidas ta oli koju jõudnud ja võttis hobust vankri eest. Ta oli nii ärevil sealjuures, et isegi lookustel maha, et ruttad teiste hulka mitte sellepärast, et sealt midagi teenida, vaid et just selle päevaga on kasulik. Ja me teame, et selle just selle päevaga jõuame üksi, puhastad ära selle kapsapõllul. Sealpool tundi hiljem, kui läksin juba õlale, olime anda niisama teiste seas, kui töötas hoolega. Kui poleks sügavat armastust oma kodukoha oma töö vastu poleks orinõmme ja liiga laskma põllud, need, mis nad on. Kusagil on öeldud, et armastus, paned maa õitsema. Õiged sõnad. Paljastöö ilma armastuseta on tuim rühmamine, milles pole elu. Ja Amanda sett lisab omalt poolt. Töö juures hea tuju on alati tähtis asi. Ja tahaksin, et kõik oleksid ühel meelel rõõmsad. Nii tuleb kiiremini ja tule tüdimus peale. Niisugused inimesed võtavad siinsetelt põldudelt viljaväevõimuga kui nad panevad tööstusega oma armastuse, oma lootused, krimid, suurin ütles, et meie ülesanne on looduselt võtta, mitte oodata, mida ja millal ta annab. Siis oleks öeldud, nagu siinsete inimeste kohta. Lased ohjad lõdvaks, hilined kevadel kasvõi ühe päevaga. Jääd saagist ilma. Kõik tuleb siin enne ära otsustada ja ette näha, kes, kuhu, mida, kui palju. Suvevili läheb maha ei vara ega hilja vaid õigel ajal ja viie päevaga. Mis üle selle on kurjast. Vaksa paksuse savi korral kõriseb paas vastu adranina kui on märg Pole saaki loota. Kui on kuiv, tõmbab savile kooriku nagu kaane peale. Siis ära muu kui raske randaaliga ligi minegi, kui juba hilja pole. Külm lumevaene talv on samuti hull, savi mureneb, maa praguneb, orase juured rebenevad ja rukis äpardub. 10 takistust veeretab loodus siinse põllumehe teele. Aga ometi oli siin mullu kartuli hektari, saak 146 tsentnerit. Rukist saadi tunamullu 20, mullu 19 tsentnerit hektarilt. Sama suur oli ka nisusaak. Ja kokkuvõttes olid need üle kolhoosisaagid. Tahate, ütleme teile, nende saakide saamise saladuse. Saladust pole, on õigeaegne maaharimine ja külv ning laudasõnnik kartul saab seda 20 kuni 30, teravili 15 tonni hektarile. Kui siinseid põlde, sõnnikuga, narrid, jääd saagist ilma saab heal juhul ainult kaks, kolm seemet, tõsijutt, kaks-kolm ja mitte rohkem. Neli-viis aastat tagasi oli häbi käia kolhoosi üldkoosolekul, räägib Olga nõukas. Brigaad oli igas asjas kõige viimane. Lisame omalt poolt, sest puudus brigadiir, kes inimesed oleks kollektiivis kokku liitnud. Kõik need, kes olid brigaadis, siis on siin ta praegu tegid küll tööd, kuid ei olnud sellel seda minekut, mis praegu. See oli kuidagi nagu killustatud, hajutatud. Kuid nüüd seda ei ole. Toon näiteks tehti muuhulgas Marja, Eveti ja Liina Väina, kes, kui küll on omal diakui hädavajalikku teha. Aga kui minna nendel töökorraldust ja siis on kõik jätma, ütlevad, kuidas on aga brigadiri liblikaadil paremaks, et küll jõuab omad jälle teha ja niisugust Okk. Sellised on kõik kõigepealt kolhoosi töö oma või väga oodata. Ega muidu terves kolhoosis kõige paremaid saaki saada. Liiga laskmine on kõige paremad viljad ning kõige nägusamad ja töökamad tütarlapsed. Tihti jääb noormeeste pilk peatuma just selle brigaadi noortele neidudele ja tavaliselt nii et koduväiks ei tule keegi. Varsti aga kuuldakse, et siit pärit noorikud on mõnes teises brigaadis või farmis suures lugupidamises. Sest kõik nii Raissa Evert kui Aleksander Väin Osfalt Tiibeti Amanda sepp, kõik nad näivad oma tööd ja kogu elu palju laiemalt. Nad mõistavad, et asi pole vaid selles, et ainult oma brigaadis häid saake ja Toodanguid saada. Siin nähakse naabrite abistamises kommunistliku töö esimest mõtet. Kas ei ole see iseloomulik, et brigaad, kes mõni aasta tagasi oli kõige viimane, kes kõikide töödega hilines, kus üks töö ajab teist taga, saab nüüd kõige enne omadega valmis ja aitab veel teisigi? Aleksander Väin ütles. Ah, mis sest rääkida oli vaja, ega meie inimesed ole seda paljuks pidanud. See oli iseenesestmõistetav, et kui esimeses ja viiendas brigaadis vajati töökäsi heina koristamisele oli teine brigaad nagu üks mees, naabritel abiks. Esimene brigaad kutsuti võistlema, kuidas siis teda mitte abistada. Ja samas aidati lõpetada kartulivõtmist. Ning kui kolmas brigaad kividega hädas oli, ei keelatud sinnagi oma abi nagu oleks igaühele vähemalt 10 paari käsi kasvanud ja nagu oleksid teises brigaadis kõige kangemad mehed. Küllap see nii ongi. Osavate kätega mees on Aleksander nõukas ei ole kolhoosis tööd, mida ta ei tunne või millest ta jõud ja oskus üle ei käi. Olgu reedegemine, vankri, Rautamine või põllutööriistade ja masinate remont. Täna aga taob ta brigaadi hobustele talveraudu. Õiget talve küll pole olnud, aga talverauad peavad valmis olema. Tall, sõnnid, mõtted jahile. Ah et kui nädal otsa sepikojas tööle pihta antud, et kas siis on veel lustijahile minna? On küll alustel siis kellakene Elron tund tundub midagi. Võib-olla on Aleksandril praegugi Jahitee jalge all. Kadakapõõsastel on lumemütsid vaikus. Kusagil kaugemal kilkab hagijas. Küllap ta juba midagi leidis. Sepa leo pole küll jahimees, kuid töös jääda naabrist põrmugi maha. Aga õhtul, kui tuul luusib ümber maja ja väikese väina hingamine tuppagi kostab, leiab leo palju meeldivat. Heast raamatust. Ja meie brigaad arvas siis seda, et kunagi üheskoosolekul tegi Pajur meile ettepanekuga hakake arstlikku loengut kuulama. Ja see tuligi liival ja inimesed kõik sellega nõus. Jaa, asid käivad nyyd loengut pidamas meil kaks korda kuus neid loengval meil peetud juba neli. Ja rahvas võtab väga aktiivselt sellest osa ja see on nii, et siis kevadel, kui me selle korrusest oleme lõpetanud või selle arstliku kooli Messimelisi talve kaks korda kuus läbi loetakse siis kevade tule, meil väiksed eksamaid selleks. On noorenenud orinõmme ja liigalastama külad. Vanadele majadele on tehtud uued roogatused. Uued, palju avaramad, valgete lengi laudadega aknad vaatavad sulle vastu kuidagi väga sõbralikult. Nagu inimesed, isegi. Inimesed pole ainult muutunud, vaid ka kasvanud. Põllutööline Paula võtting on rajooninõukogu Olga nõukesega Pöide küla, töörahva saadikute nõukogu saadik. Sergei niits. Vassili teras täidavad agitaatori, vastutusrikkaid ülesandeid. Igaüks saadab palju kasulikku korda ka ühiskondliku tööpõllul. Ainult et siin pole vaja saati vägivaldselt välja kiskuda põld, kuhu 11 aastat tagasi aeti. Ühistöö esimesed vaod on andnud ka kommunistliku töö esimesed võrsed sest seeme sattus heasse mulda.