Neid viis kokku mikrofon. Ta pole küll alati oodatud ega meeldiv vahemees kuid seekord toota teieni, lugupeetud kuulajad meie uute tuttavate muljeid Narva-Jõesuu kolhoosidevahelisest puhkekodust. Võib-olla äratab see huvi? Võib-olla tulete ka ise kunagi siia oma puhkust veetma? Olen olnud Narva-Jõesuus talvel, sügisel, suvel ega oska öeldagi, millal siin rohkem meeldib. Viimati viibisin siinsel pidulikul augusti pühapäeval, kui maailm hinge kinni pidades jälgis Germanditovi kosmoselendu ümber emakese maa. Elasime sellele sündmusele kaasa. Vali järve mägi, Eduard Vilde nimelisest kolhoosist Niina Nazarova, Jõgeva- kooperatiivist kõik puhkajad, vanad ja noored. Ning kõikidele näis loomulikuna, et kosmosealistasid just nõukogude inimesed. Ja loomulikuna tundus seegi, et just neil võib ka maa töötav inimene lubada endale puhkust ja kõiki neid hüvesid, mis sellele kaasnevad. Sel meeldejääval pühapäeval saatis puhkekodu ära esimese ja võttis vastu teise vahetuse. Inimesi mitmelt poolt ja mitmelt alalt, kellel taskus tasuta tuusik, kellel puhkus ees ja kellel see juba selja taga. Jalutasime seal kaunil pühapäeval rannas, mis kiirendas värvilistest supeldrikoodest. Liiv oli valge ja soe. Eemal lahel, traalisid kalalaevad luik, valgena kerkis tumeroheliste mändide raamistuses puhkekodu. See oli meeldejääv pühapäev meile kõigile. Möödunud on sellest nüüd pool aastat kolhoosnik, kuid ja sovhoosi töötajaid Lõuna-Eesti laugjate põldude keskel kadakeselt Saaremaalt, tuuliselt põhjarannikult on viibinud Narva jõesuu puhkekodus puhkusel ravis. Ja kõigile on see koht omamoodi armsaks saanud. Igaüks viipsid kaasa peale hea tuju ja tervise, ka mälestusi ja muljeid. Nägu Raili Lokko Tartu lähedalt Luunjast. Ka talvel on Narva-Jõesuu väga meeldib, siin on ilus männimets, samuti on meri kohe meie puhkekodu juures ja kõik otse meelitab meid välja jalutama. Võib-olla sellepärast, et Raili Lokko elab ja töötab Lõuna-Eestis, räägibki ta merest kuidagi erilise soojusega. Selle vastu Virumaamehel, kalur Karl karul on mere vastu oma tunded. Tema armastab merd kaluriarmastusega. Mis sellest tihtigi tuleb oma armsamaga rinnutsi kokku minna. Aga nyyd jättis mees mere ja kalapüügi ning tuli siia puhkekodusse. Või kaugel see virulase kalurikolhoos ongi. Päeval paistab siit mere äärest, kus Karl Karu oma pärastlõunased jalutuskäike teeb sakilise metsamüüri palistuses Utria rand. Selgetel õhtutel aga Sillamäe tuled. Karl käru tunneb, et see puhkus on päris kontimööda ning eriti tall süda kalapüügi pärast ei valutagi. Selleks ajaks, kui puhkekodusse tuli, püüdis ta peaaegu kaks kvartali plaani täis. Pealegi ajas lahtedesse jääsuppi, nii et traalimisest ei tulnud enam midagi välja. Tuusik oli saadaval ja nii siis oligi Karl karu virulasest see esimene pääsuke, kes kõige tuulisemalt talvekuul siia Narva jõesuu puhkekodusse lendas. Millal tagasi tulete? No ikkagi vist kui mulle võimaldatakse, sest meil on kalurid seal kolhoosis palju plat ehk nemadki soovivad siia tulla, aga järgmine kord, kui võimalik on, siis ma tulen ikkagi siia tagasi ja just tahan tulla suveperioodil, sest praegu viibid talvel siin. Üks kirjanikust inimene ütles kusagil umbes nii, et enne, kui hakkad Pariisi sõitma, käi ära nuustakul. Õiged sõnad. Sest ka siin on Meril, mille korda ähvardav kohin kord rahulik hingamine kostab siinsamas liivaluidete taga, mis talvel suusatama meelitavad. Ja sellele meelitusele ei saa keegi vastu panna mitte keegi, kes armastab sport Tiit lund ja talvist loodust nagu Raili Lokogi. Õhtupoolikul toodi puhkekodusse 20 paari suuski, täna käivad ettevalmistus tööd, noormehed seavad külge sidemed ja on me oleme veendunud, et võime minna keha esimese suusamatka, sest Londoni killuses ja mäed ahvatlevad. Need, mäed ja luited, lumine park ja kuuvalged õhtud ning Jõesuus klinkiv majakas. Noh, eks me kõik tea, mis sellega kaasas käib. Suvel kevadel jaga nyyd talves. Helmi ja Helle sõbratarid lüpsja Eduard Vilde nimelisest ühismajandist seda välja küll ei ütle. Aga eks arvata või mõndagi. Igatahes meeldis nendele eelmises vahetuses, nii et otsustati veel üks vahetus puhata. Nad on ju jõukest kolhoosist. Kui selline kolhoos selja taga ei, siis ole muret koduste asjade pärast. Jõuaksid kõik kolhoosid oma liikmete eest niimoodi hoolitseda võimaldaksid tasuta tuusikuid puhkekodusse. Küll siis tuleks ka rohkem noori kolhoosi külasse, põldudele ja farmidesse. Sellepärast pole ka Rapla mees Kaljo Keersalu saanud endale varem puhkust lubada, et seafarmis polnud lihtsalt kellelegi koka ametit üle anda. See on vastutusrikas töö. Kalju teeb 600 pealisele peekoni perele sööda valmis. Naispere puhkajad, kes siin meie jutuajamist pealt kuulavad, reageerivad sellele heatahtliku märkusega, et meeskokad on ikka paremad. Minu Shay võimalus tulla puhkekodus sellest kolhoosi esimees tuli minu juurde ja ütles, et olete üks tublimaid töölisi, et võite sõita kolhooside vahelisse puhkekodusse Narva-Jõesuhu. Ja siis olin ma sellest väga üllatunud ja ühtlasi ka rõõmus. Saina tuusiku. Ja tulin Narva-Jõesuu puhkama, kolhoos tasus minule, kõik sõidukulud puhkusetasud ühtlasi ka maksab kolhoos minule tuusiku välja puhkuse aja eest. Kalju Keersalu on puhkuse ära teeninud, kolhoos on selle tubli mehe tööga väga rahul ja rahul on ka Kaljo Keersaluise. 52 eluaasta jooksul on see tal esimene tõeline puhkus. Aga ühtlasi kerkib sellega seoses keelele küsimus et miks ei võiks mehed üldse rohkem rasketel farmitöödel olla? Miks mehed seda farmitööd ikka veel nagu teisejärguliseks või enestele ebasobivaks tööks peavad? Nähtavasti on see üksiktalupidaja päevilt kaasa toodud eelarvamus või kes teab mis aga ka põllutöödel töötavad naised võrdselt meestega töötavad põllul ja teevad äraga kodused talitused. Kui tekib küsimus, milleks me just talvel tulime puhkekodusse, siis minul kui põllutöölisele oli see aeg kõige sobivam sest sel perioodil on kolhoosis põllutöid vähem ja aeg võimaldab seda. Viljandi rajooni leegi kolhoosi põllutööline Tiiu Mikk on üks paljudest, kes põllutööl meestega sammu peab. Sellepärast kulus temalegi talvine puhkus marjaks ära. Kuid kaugeltki kõikjal ega igaühel pole veel ka lüpsimasinat, nagu Hiiumaa naisel Ella pruulil bolševiku kolhoosist. Ja ikkagi on ja jääb lüpsitööl ja loomade talitamine küllaltki raskeks ja pingeliseks tööks. Ella pruuli hoole all on 25 lehma. Kuidas te nendega toimetulek küllalt hästi? Ega kolhoosi juhatus siis muidu oleks sella pruuli tuusikuga premeerinud ja puhkekodusse komandeerinud. Esimesed muljed minule kohale jõudmisel Narva jõesuu puhkekodusse olid väga head, seda võib ühesõnaga ütelda. Jõudsime õhtul hilja kohale, vastu võttis meid õde perenaine, väga lahke. Tema juhatas meid meie tuppa, tuba oli mugavalt sisustatud. Soovitan kõikidel puhkekodusse tulla, kellel vähegi võimalik. Kui ruttu ometi on need erinevate huvidega noored ja vanad, tõsised ja lõbusad inimesed, sõbraks saanud. Tagasihoidlik laborant Raili Lokko, alati heatujuline lüpsja Ella Pruus, elurõõmsad tütarlapsed, Helle Arukaev ja Helmi Habakuk. Tõsise olemisega kalur Karl Karu. Sõnakas Saaremaa naine Anastasija Lehtsalu. Ta on vabariigi esimesest Viktor Kingissepa-nimelisest kolhoosist ja tema hoole all on juba kaheksa aastat osa kolhoosi noorkarjast. Talle meeldib see töö ja lõppu pole sellel nähagi. Oled sa seal siis käinud, küsib muidugi juba 47. aastal, kui kolhoos asutati ja hiljem ka lasta. Ühe korra tuli jälle üks raadiomees ja küsis wind. Juhatasin, et minge vaadake jooda seal lauda teises otsas kusagil on. Aga sea see vist küll ei olnud. Tunnistab mind uurivalt ja naeratab kuidagi kavalalt. Aga nüüd ma ei karda rääkida sinna kasti sisse. Osutata magnetofoniga. Kes neist saarlastest aru saab, millal nendel nali, millal, tõsi taga. Aga kogu selle naise olemuseski on midagi saarlasliku. Silmad uurivad sind kuidagi kavalalt. Kui sõna ütled, saad kaks vastu. Igatahes Hiiumaa naistega koos olevat ta puhkekodu kõige kõnekamad telgimeestel suud lukku pannud. Ja kui Viljandimaa mees Elmar päeva oma Leningradi muljeid hakkab rääkima, täiendab Anastassia seda omalt poolt. Üks huvitavaid üritusi, mis meil siin toimus, oli ekskursioon Leningradi ja ma usun, et sa sellest olid kõik huvitatud, sest paljud võib-olla ei olnud Leningradis veel käinudki. Ja mis seal pattu salata, mehed ostsid kaks pudelit veini, kuivtort jääb kurku kinni, mis siis ühiselt sünnipäevalapse terviseks ära joodi. Palju, palju huvitavaid üritusi on siin korraldatud ekskursioone Narva, Tallinna Leningradi kirjandusõhtuid, teatrite külastamisi, viktoriine ja matku. Aga üks huvitavamaid üritusi oli, ent sellest jutustab juba kultuuritöötaja Aino järg. See väsimatu heatujuline, optimistlik naine, kellest jätkub kõigile ja kõikjale. Ta meenutab üht õhtut. Sügis jääb päris pime õhtupäevade üksikud tähed ja kamina juures terve rida põllumajandustöötajaid käes, pikad vardad, näha sibulaid näha lambaliha, tähendab, valmib tõeline saslõkki. Ja väga maitsev oli see šašlõkk, mis oli küpsetatud iseenda käega sinna juurde veel toredad, ühised laulukesed, Naljamängud ja õhtu kindlasti kõigile meeldejääv. Tuli talv. Hubased on õhtut kamina juures. Kui hämarus on vajunud rannale ja tuul luusib ümber maja siis sõidetakse kaminasse lõke. Krõbisevad leegid viivad mõtted minevikumälestused. Neid on palju. Neid on häid onukraid. Meil näiteks toimub kamina juures igal vahetusel niisugune õhtu viis minutit mälestusi. Juba varakult teeme ettevalmistusi, meil on olemas oma raadiosõlm raadiosõlme kaudu juba varemalt Ta nii et valmistuma õhtuks viis minutit mälestusi. Meil on inimesi tulnud kokku Saaremaalt, Hiiumaalt, Lihulast, muhust ja mujalt. Ja nüüd igaüks mõtleb kõige huvitavamat ehitluse oma elus või juhtumi oma elus. Sageli ei olegi võib-olla väga rõõmus, aga siiski ta on seiklus oma elus ja nii me võime istuda kamina juures kaks kuni kolm tundi materjali rohkesti ja õhtu väga huvitav. Eriti pead ütlema vanemad, põllumajandusalal töötajad, nemad meenutavad oma lapsepõlvejuhtumeid lapsepõlvest ja see õhtu on kindlasti kõigile üks meeldejäävam õhtu. Ja ongi jõudnud kätte lõpuõhtu aeg lahkuda esinevat deklamaatorid, vokaal ja instrumentaalsolistid naisansambel. Jätame hüvasti uute sõprade ja tuttavatega ning ütleme kõigile jällenägemiseni, Narva jõesuu puhkekodus.