Täiteks Nõukogude Liidu kommunistliku partei poolt kavandatud sotsialismi kommunismi üleminekuprogrammi ehitab Nõukogude rahvas oma tulevikku. Kommunistliku partei juhtimisel muudavad nõukogude inimesed oma maa üha võimsamaks arendavat teaduste kultuuri. Ma ei hakkaks, on siin Nõukogude Liidu kommunistliku partei 22. kongressi otsused. Ei ole ühtki eluala, mis edasiliikumisest kõrvale jääks. Eluga käsikäes läheb tantsukunst. Nii professionaalses kui ka isetegevuslikus. Tantsukunstis on meil juba suuri saavutusi. Kogu maailm tunneb suure teatria Leningradi Kirovi-nimelise teatri balletitrupi. Igor Moisheemi juhtimisel tantsivad Nõukogude Liidu riikliku rahvatantsuansamblit. Naisansamblit ei oska ja teisi. Millises suunas peab toimuma areng? Millised perspektiivid seisavad Nõukogude tantsukunsti ees? Et vastata nendele küsimustele, peame me võimalikult sügavamini tungima. Selle kunsti olemusse. Peame tundma õppima seniseid arenguteid. Aga vähemalt sellest, kui nende küsimustega tegeleb ainult kitsas spetsialistide ringtantsukunsti, peavad oskama õigesti hinnata ka kõik pealtvaatajad, tantsuarmastajad. Kommunismiajastu, inimeste iseloomustab avar silmaring. Alustage moodutvus tantsukunstiga väikese tagasivaatega minevikku. Meie ekskursioon algab tantsukunsti lättest. Mõned on julgelt väitnud. Tants ja muusika, see on inimkonna kultuuri esimene peatükk. Võib-olla on neil õigus? Tants koosneb väga erinevatest elementidest. Oma plastilise ja pooside iluga kätkeb ta eneses osakese kujutavat kunstirütmi kaudu on ta seotud muusikaga. Oma kunsti elemente on tantsus miimika ja žest. Nendega väljendatakse dramaatilisi situatsioone. Tantsus. Ürginimene oma liikumisvajadusega ei erinenud kuigivõrd loomadest. Kuid eksivad need, kes näevad tantsualuste mitmetes loomade liikumistes ja mängudes. Ükskõik kui majesteetlik ei ole kotkalend, ükskõik kui graatsiliselt ei hüppaks hirv. Ükskõik kui sümmeetriline ja organiseeritud ei oleks taeval liuglev linnuparv ei saa selles näha ühist tantsukunstiga. Tantsukunstile pani aluse inimene. Tantsu algelemendiks on samm, see on loomulik viis, edasi liikumiseks. Aga juba ühes sammus. Me võime eraldada kaht perioodi liikumisimpulsse pausi. Siit me juba leiamegi rütmialge rütmi, distsiplineerija koordineeris liigutusi luues nii soodsa pinna tantsule. Üldse võiks tantsumehaanikast, ma tarvitan seda sõna siin muuseas jutumärkides ja tantsutehnikast palju rääkida. Kuid tantsust kui kunstist saame rääkida ikkagi ainult siis, kui see mehaanika on hingestatud, kui sisu tingib vormi tants, nii nagu meie teda mõistame, peab kõnelema tantsu, niisiis rida mitmesuguseid liigutusi, mis väljendavad inimesed tundeid, mõtteid ja meeleolu ning on allutatud kindlale rütmile. Sellisena on tantsuomane kõigile rahvaile. Kuidas sündistantslasest? Sellele on püüdnud vastata paljud ja, ja tuldud järeldusele, et tants peitub inimloomuses eneses. Elu vajaduste rahuldamine kutsus esile rõõmu või mure ning ka nende ja teiste tunnete väljendamisel Eestis liikumises miimikas. Miimika arenes sõnaks sõna nagu liigutused, žestki sai vahendiks üksteisega läbimisel. Kuid tänaseni me hüppame rõõmust trampima, vihaselt jalgu ja nii edasi. Meloodia tuli appi süstile ja siitpeale saame rääkida tõelisest tantsust. Tantsu sisuks sai eluvõitlus. Tantsiti vaimu ja ihu kindlustamiseks, näiteks tants enne jahile minekut, nagu andis julgust ja enesekindlust türgi inimesele. Loodusenähtused tekitasid temas hirmu. Ja nii loob ta omale kõikmõeldavad vaimud ja jumalad higistab kogu looduse. Nii tekkis maagia võitluses tyhjaga. Vaime hirmutati tantsuga, näiteks metsloomi, keda kardeti neid ju jahiti. Et oma elu üleval hoida. Ja et saavutada jahiõnne, tantsid enne jahile minekut ümber vastava loomakujutuse ja lasti selle pihta noortega. Sageli olid tantsijad ise lõvi härja või mõne muu looma maskiga varustatud. Selles kõiges võib aimata rituaalide algeid. Hiljem kaasneb hirmutamisega palumine, meelitamine, usutid, vaimudele meeldib tants. Kui suudeti ennast juba küllaldaselt varustada ja oldi kaitstud, kadus maagia vajadus ja esile tuli kunstilisesteetiline meelelahutuslik element. Igal rahval, igal epohhil olid oma tantsuvormid. Pöördume traditsiooni rikkale maale Hiinasse. Juba 2500 aastat enne meie aja arvamist leiame siit väga kõrge kultuuri. Nagu kõikidele klassiühiskondadele omane, leiame siit ja ka kõigist teistest Ena käsitletavatele maadesse kaks tantsukultuuri valitsejate tantsud sealhulgas nende meeleheaks tantsitud tantsud ühelt poolt ja rahvatantsud, teisalt, kusjuures viimati nimetatud on tavaliselt aluseks esimestele. Heina tantsukunst oli muidugi tihedasti seotud selle maa üldiste tõekspidamistega konservatiivsusega hingeliigutuste enesesse matmisega. Hiina tantsupoosid ja žestid ja liikumine pidi küllaltki täpselt edasi andma tegevuse käiku tantsus. Väga suurt rõhku pandi tantsule imperaatori õukonnas. Tantsu õpetamiseks oli isegi loodud vastav õppeasutus, mida tinglikult võiks Akadeemiaks nimetada. Ülikupoegadel oli tantsu õppimine endastmõistetav ja kohustuslik. Kolme aasta jooksul õpiti kõndima, kummardama, istuma õpidi, Häidmaneeria lehviku käsitlemist. Hiljem täiustati, ent Camiimika valdamises ja liikumises. See kõik oli aluseks imperaatori ustavuse kasvatamisel. Niisiis oli see õuguna Tantsukool väga tugeva poliitilise värvinguga. Oli küllaltki iseloomulik, et imperaator koreograafia abil väljendas oma arvamust oma tänu või rahulolematust. Näiteks kui külla sõitnud üliku tegevusega oldi rahul, esitati talle rikkalikult tantse. Vastupidisel juhul oldi tantsudega jaga tantsijate arvuga. Tagasihoidlik. Teadaolevatel andmetel oli õukonna juures teenistuses 64 tantsijat ja mõned tantsujuhid kes vastutasid selle eest, et tants oleks etiketikohane. Et ei eksitaks traditsioonide jaga maneerida vastu. Tugev hierarhia avaldubki tantsukunstis, imperaatori käskkirjaga oli määratud, kui palju kellelgi tohtis tantsijaid olla. See, kes eriti nende tantsude kohta millega tähistati surnute mälestamise pühi. Imperaatori õukonnas esitati sellel puhul kaheksa tantsu, kus igas tantsus esines kaheksa tantsijat. Asevalitsejal oli õigus ainult kuuele tantsule kuue esinejaga. Ministritel oli neli tantsu ja nii edasi. Täpsemaid andmeid on kaheksa tantsu kohta. Need olid pilvede liikumist matkiv tants. Tants selleks puhuks, kui imperaator ohverdas ümmargusele altaril. Ültans kandilise altaril ohverdamise puhuks. Graatsiline tants, tants mäe ja jõevaimude auks. Tants naissoost esivanemate auks. Sõjatants meessoost esivanemate jaoks ja vee liikumise tants. Peale nende on teada veel kuus niinimetatud väikest tantsu, mida tantsiti ohverdamisel nagu vaimude väljakutsumiseks. Need olid tants lippudega, valgete sulgede tants, tants, fööniksi auks, härjasabatants, relvatants ja inimese tants. Hiina tantsu tulid liikumiste poolest küllaltki tagasihoidlikud, kuid väga graatsiliselt tseremoniaalses. Sageli kasutati tantsus žongleerimist. Näiteks eelnimetatud valgete sulgede tantsu puhul olid suled kinnitatud kepikestega külge ja nendega songleerite tantsu ajal. Pärimuse järgi olevat see olnud üks Konfutsiuse lemmiktantse. Tantse saatsid tavaliselt trumm, flööt ja lüüralaadne instrument. Tihti saa distantsi andi ise mõnele instrumendid. Andmeid tolleaegsest hiina rahvatantsust on vähe. Rahvatantsualuseks olid mitmesuguseid eluavaldused. Tantsus peegeldub tööprotsess põllutöö, tantsitakse väga palju kätega matkides tööliigutusi. Teadus on ka akrobaatilised elementi. Tingituna üldisest konservatismi, st oli tantsukunst Hiinas küllaltki tardunud ja paigalseisev Egiptus ka selles suures orjapidamisriigis oli tantsukunst hinnas. Bareljeef Rescud joonised tõestavad meile seda. Hieroglüüf, mis tähistab tantsu, kujutab inimfiguuri tõstetud jalaga või lihtsalt tõstetud jalga. Oma töödes jutustavat laaton, tarkus ja teised sellest, et tantsul oli egiptuse kultus tuses tähtis osa. Nad kinnitavad, et inimese elu hällist hauani oli seotud tantsuga. Mehi on säilinud andmeid mitmete tantsude kohta. Taevakehade jaoks tantsiti niinimetatud astraal tantsu mille tantsu joonistas jäljendati taevakehade liikumist. Tantsijad kujutasid kõiki sodiaagimärke. Seda tantsu tantsisid preestrid. On andmeid ka niinimetatud ohvitsiaalse tantsu kohta. Vaarao vastuvõttudel, kus rütmelisi liigutusi tegi vaarao ise. Saateks oli siin laulja instrumentaalmuusika. Üldiselt on teada egiptuse vaimulikkonna mõjuvõim, kes usu, rüütas müstika, looridesse ja salapärasusse. Religioossete pidustuste lahutamatuks osaks olid ka sümboolsed žestid, ärikad, tantsud. Taolised tantsud aitasid rõhutada müstilist elementi. Eriti pidulikku tulid kevadised Osirise pidustused kus ohverdati püha härga appis. Selleks olid erilised tantsud, kus pantomiimiliselt jutustati legende oosilisest appisi ohverdamisele järgnesid leinatantsud Temahuks. Kombetalitlustega on seotud ka igaviku ehk nutunaiste tants. Sel puhul asetati peakattesse lõhnavat õli, mis tantsides mööda keha alla voolas, tekitades mulje pisaratest. Üldtuntud on seitsme loori tants, mida mõrsja tantsis oma peigmehele kellele ta tantsides ükshaaval oma loori tule. Kas sellega ta nagu andis enesest kõik oma mehele. Hiljem kuulus tantsuprofessionaalide tantsijate repertuaari? Euroopas lavastati tantsgabarides ära. Arvatakse, et professionaalsete tantsijate kasvatamiseks olid Egiptuse spetsiaalsed tantsukoolid kus õppisid ka preestrid tarid, kel olid mitmesugustel tseremooniatel täita ulatuslik tantsuline osa. Tantsutehnika Egiptuses oli küllaltki kõrgele arenenud. Egiptlased tundsid mõningaid tantsu elemente, mida kasutatakse ka tänapäeva balletis näiteks pirueti seal pööret ümber omaenese telje tantsule Ricasakrobaatilistest elementidest. Näiteks sooritati tantsu, sõltunduda globaatilist silda. Tantsijad olid väga painduvad, nende ülakeha oli väga liikuv. Üldiselt kujutletakse egiptuse tantsu väga nurgelisena ja seda põhiliselt egiptuse jooniste põhjal. Tegelikult oli aga egiptuse tants plastiline ja voolava liikumisega. Hindude mütoloogia on väga rikas väga tihedas seoses metoloogiaga, on ka tantsukunst. Üks legendidest jutustab sellest, kuidas jumalate tantsides loodud maailm mütoloogias esineb tantsujumalanna mitmeid jumalaid kujutatakse tantsupoosides. Levinud on legendide tantsimine. Vana-India on rikas kõikmõeldavaist religioossetest pidustustest. Nendegi lahutamatuks koostisosaks on tants. Tantsuliselt protsessioonid. Inglise olid ka professionaalset tantsitalid, niinimetatud teevad aasi. Meie tunneme neid Boyodeerida nime all. Tõlkes tähendab, teevad aasi jumala orjatari. Pojad kasvatati spetsiaalsetes koolides, kus neid tantsima ja traditsioonilisi legendi esitama õpetati. Ka nende üldharidusele pöörati tähelepanu nii, et nad olid küllaltki haritud inimesed. Nad kuulusid hiljem templite juurde ja võtsid osa kõigist usulistest talituste pidustustest. Indudades on suur osa kätetehnikal. Kätega jäljendatakse pinimaid tunde nüansse käte abil, nagu üteldakse. Peene nüansile, on ka peatöö ja miimika. Tantsust võtavad osa ka kulmud ja silmad. Selline tants nõuab väga head koordinatsioonitunnet. Tasus on ka palju matkivad liigutusi, jäljendatakse loodust ja loomi. Jalgade tegevus käte ja ülakehaga võrreldes on tunduvalt tagasihoidlikum. Sageli tekitatakse jalalöökidega. Rütmitants oli Indias põhiselt naiste ala, kuid mõnikord tantsisid preestrid Pramiinid. Need tantsutulid täis usulist ekstaasi, esines hüppeid üle tule ja enda vigastamist nugadega. Pöördume Kreekasse. Sellel väikesel maal on harukordselt rikas tantsupõrand tantsulise all suures aus mõtteteadlased soovitasid siin tantsu isegi oma õpilastele kuna tants nende arvates avaldas mõju keha ja vaimu arenemisele. Tantsuoli ka vahendiks, millega kreeka sõdurile anti meeldiv kehahoid, rüht, väleduse jõud. Kreeklaste järgi oli ilu mõiste seotud tantsuga. Platon leiab, et tantsu vajalik harmoonilise kraadilise kehahoiaku omandamiseks. Arstid soovitasid tantsu ja rütmelisi harjutusi paljudele kõrgetele haigetele. Sofok distantsist Salamise lahingus saadud trofeede ümber. Aristophanes tantsis oma loodud näidendites sokke distantsi sama sõprade keskel. Kõneldes Kreekast võime eraldada kolme perioodi. Esimene niinimetatud Homerose periood. See oli 2000 aastat enne meie aja arvamist. Teine periood, poliste klind, riikide periood. See on 605. sajand enne meie aja arvamist. Ja kolmas Helenistlik periood. See on neljas sajand enne meie ajaarvamist kuni teine sajand meie ajaarvamise järgi. Esimesest perioodist, kui majanduselus toimus üleminek karjakasvatusele põlluharimisele pärineb härjakultus. On andmeid tantsust, härgadega kevadise karjamaale laskmise ajal. Tantsijad hüppasid härjale selga ja sealt uuesti kukerpallitades maha. Seejärel korrati seda ka kõigi teiste härgadega. Selliseid akrobaatilisi tantsuga, taotlete head karjaõnne oli tulemas ka külvitantsud. Kreeklaste mütoloogia ja uskumus on väga rikkad. Nende mõnedega on seotud ka Kreeka tantsukunst. Kreeklaste arvates sobistants kõige paremini jumalate helistamiseks. Tantsutekkimisest on neil mitmeid müüte. Üks neist jutustab, et tantsusaanud inimesed jumalanna küübelelt kes tantsinud koroonuse rahustamiseks, kui see ähvardust Zeusi ühes legendis räägitakse, et nagu muusika nii toonud Orphyoska tantsukunsti Egiptusest. Lõppude lõpuks on kõik müüdid sulanud ühte kujutluses mille alusel tantsukunsti kehastub jumalik ter psühhoura üks 10-st apolloni ümbritsevatest muusadest. Tepsi hoorad kujutatakse lüüra käes. Ühe müüdi järgi on Pepsi hoora laulvate sireenide ema, mis ilmseks viiteks muusika, tantsu, ühtsusele. Tantse. Kreekas võiks jagada nelja suurde rühma. Esimene rühm oleks pühad tantsud, mida esitati templites religioossete professioonideaal aga ka usuliste pidustuste niinimetatud ministeeriumide ajal. Teises rühmas on ühistantsud, millede hulka kuuluksid ka sõjatantsud. Kolmas rühm, need on pidutantsud, mida tantsiti kodus, väljakutel, pidude ajal ja nii edasi. 400 lavatantsud, mida esitasid professionaalsed artistid. Algselt läksid tantsud laulu saatel. Hiljem hakati saateks kasutama kastanieti taolisi metallist kruttalle, mis olid kinnitatud näppude külge. Siis lülitusid saate instrumentide KesKluuraja flööt. Teksti ja saate laulu, mille järgi tantsiti, nimetati hipoemaks. Pisut lähemalt esimese grupi tantsudest. Peaaegu iga jumala jaoks olid vastavad tantsud. Ateena auks tantsiti sõjakaid tantse, piigid käes. Tantsud apolloni auks olid rõõmsad ja väärikad tantsud, Aphrodiitel olid pisut vabamad, kergemeelsemad ja nii edasi. Nagu öeldud, kuulusid pühad tantsud ka usuliste pidustuste niinimetatud ministeeriumi elementide hulka olles isegi pidustuste üheks tähtsamaks koostisosaks. Ministeeriume esitati jumalate auks näiteks ministeerium Pelest raoks. Belizdrauli põlluharijate maajumalanna. Ministeerium oli väga reaalne ja sellest osavõtjad polnud professionaalid. Pidustuse esimene osa toimus templis, kus mängis muusika ja tantsiti pühalikult. Müüdi järgi oli jumala rabeles tra tütar röövitud ja tütar sai ema näha ainult üks kord aastas, kevadel. Seda müüti etendatigi templis rahva poolt Pelestra kuju juures. Siin kujutati põrgu koerigi, määre esinesid ka inimesed ahelates. Need olid põrgukujundid. Ühtib elektrotütart ja see ilmus ilusa naise kujul. Algasid tantsud, mis taotlesid viljaõnne ja seejärel lahkus rahvas vanikuid, kandes templist, millega lõppes rituaalne osa. Algas pidustuste teine ilmalik osa. Siis, kui kreeklased hakkasid arendama viinamarjakasvatust, tekkis uus jumal. Dionüüdlus ehk pakkus viinamarjajumal. Tema sünnikohta, räägitakse müüdis, et temaks oli tal ilmalik naine. Dianüüdlast kasvatasid üles Neufid. Ta oli ilusa kõneosav noormees, kes hakkas inimesi veenma viinamarjakasvatamises, et sellest veini valmistada. Hiiglased kiskusid Dionysose tükkideks, viskasin need siis mööda ilma laiali. Zeus leidis tema südame, neelas selle ja Dionysose sündis uuesti. Dionysose pidustused olid väga suurejoonelised pidustus algas professiooniga, kus kantide unisuse kuju, mida saatsid preestrite pakandid esinesid ka meestantsijad. Nemad olid riietatud Satööridena sarvede, habeme ja sabaga. Pidustustest võttis osa ka viinavaim Sileenus. Pakantidel olid käes löökriistad taldrikud ja lillevannikutega põimitud kepid, millega nad tantsisid. Templi ees etendati rituaalsed seened Jeesuse elust. Rituaalse osale järgnes ülemeelik ja vallatu tantsu pidustus. Dionysose pidustused on olnud aluseks kreeka teatri tekkimisele. Pidustusi esimesest osast põhineb tragöödia teisest lõbusast osast komöödia kreeka teatri hiigla ärkoli poolist ehk linnriikide ajajärgul. Siis kirjutasid oma surematut teoseid Soff Aristofaanise, teised. Teatavasti oli oridel teatri külastamine keelatud. Naised aga võisid jälgida ainult tragöödiaid. Kreeka teatril oli tugev kasvatuslikke eesmärk. Näitlejaid austati väga, kuid neile esitati ka väga suuri nõudmisi. Näiteks tantsija pidi peale kaunikujulise keha omama ka kõrget kultuuri, haridust. Ta pidi ka laulda ja deklameerida oskama. Esineti maskides. Nii nagu näidendid, nii jagunesid tantsužanrite järgi. Tragöödiate tantsiti niinimetatud jumalate tantsu, mida nimetati eme, leiaks eme leia vastandiks oli komöödiate tants veidi riivatu kordaks. Tansossegi niidab pilgati kaasaegseid riigitegelasi. Kõiki eelnimetatud tantsud kuuluvad varem antud jaotuse põhjal neljandasse gruppi. See on siis professionaalsete tantsijate gruppi. Mõni sõna teise grupi tantsudest oma faktuurilt, põlid ühistandad, väga mitmekesised. Esimesel kohal olid siin sõjatantsud, mida nimetati peri isadeks. Tantsiti kilpide ja mõõkadega, kusjuures oldi riietatud sõduriülikonda. Tantsijate viirud kord lähenesid, kord kaugenesid üksteisest, esines relvadega žongleerimist, matkiti lahingut. Sõjatantsus on mingi ebamäärane stiimul mis sütitab võitlejaid, julgust ja annab jõudu selleks, et püsida kindlana, au ja kuulsuse teel. Seda ebamäärast stiimulit tuleb mõista nii. Pikamaa jooksjad või mõne pideva tööga seotud inimesed teavad, kui tähtis on üksikute liigutuste vahel rütmi leidmine, mis tuleb kooskõlasta õhu sisse ja välja hingamisega. Kui selline rütm on saavutatud, võib liigutusi sooritada ilma erilise jõupingutuseta. Vaat see viimane ongi tarkuse ebamäärane stiimul. Kreeklastel seisis sõdurite väljund Ta väga kõrgel tasemel. Korduvalt on ajaloos mainitud vaenlase tema realiseerumist, mille põhjustas kreeka sõdurite distsiplineeritud. Ühistantsude hulka kuulus ka populaarne Hormas, mida traditsiooniliselt tantsiti paljastatud kehaga. See tants seisnes selles, et osa vaim tantsijaid esitas liigutuste kompleksi, mida teised jäljendasid. Tantsujärgnevates osades esines mitmeid keerulisi tantsujooniseid, muuseas ka ringjoon. Kolmanda grupi tantsupidu dance tantsitega kodudes. Rändavate elusündmuste puhul, olgu see siis majaperemehe sünnipäev, lapse sünd, pulm Kunimatuseni välja. Iga sündmuse jaoks leidus oma tants. Kreeklaste tantsutehnika oli kõrgel järjel. Suurt rõhku pandi siin seisangute pooside ilule. Eriti viimased omadused on tugevasti mõjutanud tänapäeva klassikalist balletti, mis oma joone ilus on paljuski mõjutatud antiikaja tantsudest. Suurt osa mängisid Kreeka tantsus ülakeha ja käed. Kreeklased ise nimetasid ennast tarkade kätega inimesteks. Kätte suur osatähtsus tantsus on ilmne idamaade mõju. Väga iseloomulik on ka mitmesuguste rekvisiitide kasutamine, nagu lilled, vannikud ja nii edasi. Helemistlikule ajastul hakkavad Ateena ja Sparta vaheliste sõdade tagajärjel kaduma eelnevad tantsutraditsioonid. Uus tõus toimub alles Makedoonia Aleksandri valitsuse ajal. Sellel ajajärgul eralduvat laul, instrumentaalmuusika ja tants lõplikult erinevateks žanriteks. Kunst muutub ilmalikuks. Kuna Aleksandri valitseda olnud maades puudus ühine keel, saab suure arengu osaliseks pantomiimi. Sellega seoses ka, kui nii võiks öelda, kätekeel. Laval hakkavad esinema ka naised, kuid mask püsib endiselt. Tugev. Arengu teeb selle ajajärgul läbi sport, kehakultuur. Tuletame vaid meelde olümpiamänge. Arvatakse, et olümpiamängudel kõrvuti muusika ja luule konkurssidega viidi läbi ka tantsijate võistlusi. Elurõõmus kreeka kultuur ja kunst on jätnud suure jälje maailma kunsti ja kultuuriajalukku. Karl Marx nimetab Kreeka kunsti teatavasti inimsoo terveks lapsepõlveks. Rooma vallutustegevuse tulemusena muutuste, suureks ja tugevaks riigiks Kreeka vallutati kultuuriliselt tasemelt jäi aga Rooma tugevasti maha ja seetõttu mõjutasid teda enam arenenud maad eelkõige Kreeka. Siit võeti üle kultuurisaavutusi, usuprintsiibid ja mütoloogia. Kreeklaste jumalad said vaid uued nimed, Zeus muutus Jupiteriks, Aphrodite Veenuseks ja nii edasi. Nii ei kasvanud siis Rooma teater ja etendused välja rahvapidustustest vaid võeti lihtsalt kreeklastelt üle. Roomlaste esteetika ilu tunnetamine jäi tugevasti kreeklaste omast maha. Ka puudus nende kunstilise kõrgeid Iirises, mis oli kreeka mustrile omane kreeka kommentee vabadus, mis oli õigustatud uskumuste läbi muutus Roomas kommendilatvuseks. Ka Roomas oli Kreeka ministeeriumidelaadseid pidustusi. Nimetagem vaid sügisesi viljasaagi pidustusi Saturnaalijaid või siis kevadisi luperkaaliaid. Aga need traditsiooni kohaselt kujunesid orgiateks. Erinevus rooma ja kreeka teatri vahel seisneb ka selles, et vabade inimeste asemel esinesid Roomas. Orjad. Oli kaht liiki teatreid. Väljaku diaatrid, kus tantsiti narride tantse Nende tantsudega tohiti aga ainult välismaalasi. Pilgata. Teist liiki teatris etendati Kreeka eeskujul ka tragöödiaid ja komöödiaid. Milledes esinesid ET Ruski tantsijad helianistlikul ajajärgul alguses tantsueemaldumine laulust jõudis lõpule leeviusandroonikuse tegevuses Roomas. Ka Roomas esimees pantomiimi Siinaga tähendasid nad meessoolotantsu. Pantomiim andis edasitantsus. Tragöödia sisu. Pyrichad, mis on kreeklaste sõjatantsud, kujunesid Roomas edendusteks vaatemängudeks millede sisu võeti mütoloogiast. Ja see oli omamoodi ajaviitekunst, millelt nõuti uhkeid kostüüme, dekoratsioone ja rekvisiite. Rooma tantsukunstis helistati sisule, vormi tantsija pidi eelkõige omama head tehnikat ja kehaehitust. Kui Kreeka tantsus oli suur osa kätel, siis rooma tantsudes oli jalad arenenud, võrdselt kätega. Tantsis, arendati painduvust. Jõudu tähenduses kohtame mitmeid neid elemente, mida kasutatakse ka kaasaegses tantsus. Nagu pirueti ühes kindlas lõpoosis jala heidad ette taha hüpped kahelt jalalt ja nii edasi. Poliitiline olukord oli Rooma impeeriumis väga tera. Riiki vapustasid, pidevad orjade ülestõusud. Seetõttu juhiti rahvamasside tähelepanu hea meelega pinevast olukorrast kõrvale. Rahvale pakkuda kõik, mõelda vaid vaatemänge ja siin oli väga tähtis koht ka Roomat sirkusel. Üle võetud kreeka kultuuri ja arendatud edasi selleks languse teed. Sisemiselt nõrgestatud Rooma ei suutnud vastu seista barbarite peale, tungidele langes. Uutele valitsejatele oli võõras roomlaste mütoloogia, vaatemängud neid ei huvitanud. Neil olid omad maagilised tantsud. Barbarite vallutustega algab keskaeg. Mille sees meid tänane vestlus, mis viis õige kaugesse minevikku. Ütlesime, et rahva ajalugu, tema töö, tõekspidamised ja elulustikulise tingimused on alati vajutanud oma pitseri tema kunstile Kadansu kunstile. Meid ümbritsev elu ja meie koos temaga läheme edasi hiigelsammudega. Samasugused sammud ootavad ka meie kunstirahvas on alati olnud kunsti looja, seda enam nõukogude rahvas, kel kõik teed kunstile ja kultuurile on avatud.