Tere taas kuulama rahvateenrite iga laupäevast vaadet. Kolmik jälle stuudios taas Eesti Raadio ja Eesti televisiooni segameeskond Sulev Valner malt Mart Linnart ja Aarne Rannamäe ja saame saime vaevu seda saadet alustadagi, sellepärast et jutud olid nii huvitavad iseenda jaoks ja loomulikult olid täiendatud meie oma töödest Eesti raadios testi televisioonist ja, ja tõenäoliselt just sellepärast, et Eesti televisioon sai avanud aga lõpuks või nüüd siis juba paari päeva eest. Enda uue juhi uus juht Ainar Ruussaar asub tööle siis esimesest jaanuarist 2006 ja ja mitte Aivar rääkinud me siin vaid, vaid rääkisime ikkagi Eesti Raadio ja Eesti televisiooni tulevikust. Kas me tahame sel teemal ka midagi nii-öelda avalikkuse ette öelda? Mina arvan, et teile head telemaja kolleegid võib ilmselt õnne soovida, sest igal juhul oli see hea valik. Või ütleme, absoluutselt turvaline, õige valik selles nende hirmude taustale, et keegi nagu, mis siin kuude kaupa kuskil hõljusid teemal, et mõni partei tahaks nagu selle maja üle kontrolli saavutada, sinna mingisugust oma inimest saata, et ühesõnaga, et teile saabub keegi komissar ja hakkab seal jumal teab mida tegema. Et sellel taustal on nii-öelda võiks öelda tegu ikka ääretult hea uudisega, eks ole, teile ju ei, ei, väga raske on vastu vaielda ja, ja muidugi ainerile siitsamast stuudiost. Palju õnne ja me näeme teda, noh jah, kuulame rahvateenrite, me kuuleme seda rahvateenrite, siis ma haarasin ise endale sõnasabast Steiner keelas ära õnne soovimise, et tal on kõike muud vaja, ainult mitte õnne. Aga edu siis, edu, edu kindlasti jah. Sel teemal hetki veel, peatume siis. Mind hämmastab nagu selle asja juures ikkagi see kannatlikku valitakse raadiojuhti ja televisiooni juhtiv, räägime siis avalik-õiguslikust. Et kõigepealt jah, et sahinad on, on nii suured. Et alati räägitakse, tuuakse see poliitmoment nagu sisse ja et keegi tahab kellegi karvane käsi tahab ikka sokutada nagu, nagu oma oma venda. Ma arvan, et ega see väga põhjendamatu kartus ei ole kuigi noh, tänasel päeval riigis ja ühiskonnas, kus me elame, ega niisuguseid, lausa parteipoliitikud on ikka väga-väga raske panna, seda enam, et meil ei ole ühe partei. Sellist selget enamust ühiskonnas on, meil on ikkagi parlamendis kuus ja, ja koalitsioon koosneb kolmest erakonnast ja ja eks ta vist raske olla. Et minu meelest sellel taustal ikkagi väärib täiesti tõsist kiitmist ringhäälingu nõukogu et kus ju ikkagi pooled osalejad on poliitikud riigikogust, aga kes ilmselgelt taas kord tõestasid selle otsusega, et nad suudavad olla oma niisugusest kitsast poliitilisest vaatest selgelt üle ja tõepoolest, nagu olla olla nõukogu, keda huvitab selle organisatsiooni areng ja selle organisatsiooni tegevuse põhimõtted mitte noh, mitte mingit teised kriteeriumid. Noh, ma muidugi ei tea, mis, mis, mis nende arutlust käigus täpselt toimus, aga, aga tulemus igal juhul on väga hea ja noh, tegelikult kui me meenutame kasvõi ka eelmisi analoogseid valimisi, siis noh, oli ju ka igasuguseid teistsuguseid kandidaate, sel ajal kui Ilmar Raag ETV juhiks eelmine kord valiti. Ja jälle võib öelda, et ringhäälingu nõukogu kõigile eelnevatele hirmudele vaatamata tegi valiku, mis, mis ilmselt avalikkuse silmis oli väga, väga õige ja tagantjärgi osutus õigeks. Mõtlesin, et raske on panna rahvusringhäälingu etteotsa poliitilist inimest, siis paraku me pidevalt ja järjest rohkem näeme, kuidas pannakse ikkagi poliitilisi figuure kõikvõimalike riigiettevõtete otsa, kus, kus võrreldes rahvusliku ringhäälinguga raha liigub palju rohkem. Tõsi, muidugi, ringhäälingul on hoopis teine teine funktsioon, et raha küll vähe, aga, aga samas ideoloogiline relv on, on väga tugev. Jah võiks olla mõne inimese, kes väga tugev, kui ta seda tahaks. Teine moment on selle selle juhi valikul veel ikkagi üsna üsna kummaline on, on mu jaoks see, et et see valik ühesõnaga, inimesed, kes on valmis ja tahavad ja ja on suutelised oma ettevalmistuse tausta poolest nagu, nagu juhtima rahvusringhäälingut, olgu see siis raadio või televisioon ei ole sellist massilist, niisugust tormlemistele selle koha peale, kui me loeme, et kui Tallinna Sadamale valitakse uut juhti, siis me neid reaalseid nimesid võib seal olla. Märksa arvavad, et nad suudavad sadamate juhtida. On kümneid, eks ole, ja teiste suurte ettevõtete puhul ka, et ei ole nagu energia tulevase juhiga, aga, aga näiteks Eesti televisiooni puhul Ainar ja, ja Ilmar eelmine siis juhatuse esimees. Ma ei taha üldse kuidagi alavääristada seda, aga nad tulid nagu pooljuhuslikult, nad tulid nagu, nagu teise valiku ringina või, või, või, või noh siis, kui Ainar ütleb ka naljatamisi, et, et ta on nagu tankist, et esimene voor kukkus läbi ja siis ütlesid talle kolleegid, et kuule, kui sina ei hakka, siis läheb asi hapuks kätte. Et, et see ongi imelik, et Eesti, no ma ei tea, peaksid siis nii-öelda ründama meie uksest sisse, kas, kas intellektuaalid? A la ma ei kujuta ette, kas näiteks Mihkel Mutt või, või mõni teine, eks ole. Aga, aga ma kujutan ette, et nendel oleks paras väljakutse sellist suurt organisatsiooni juhtida ja nii-öelda oma oma panus anda rahvusringhäälingu arenguks. Jaak Jüri ütleks ka need välisministeeriumisse ära muidu muidu ja tema oli hetkel töötu ja ei, ma ei paku selle jamaga, aga lihtsalt see, see on, on natukene jah, kummastav, et et need kohad, noh, sedavõrd raske. Nagu täidetakse, no ei tea, võib-olla see on jälle just selline eluterve suhtumine, et siiski noh, inimestes on säilinud niisugune suhteliselt adekvaatne enesehinnang ka väga paljudes. Huvitav, et just muudes ametites seda adekvaatset enesehinnangut enesekriitikat ei jätku, aga õnneks jah, ETV ja Eesti Raadio puhul, nagu jätkub. No ilmselt ETV puhul muidugi siiski siin tuleb nagu need tunnistada ka seda, et eks Ilmar Raag oma avaliku kirjaga lõiga teatud fooni, kus võib-olla võib-olla nagu palju teisi kandidaate enam väga kergelt ei saanud esile kerkida mitmes mõttes. Ja, ja selle tõttu nagu see, et kui noh, Ainar nagu tõusis kohe selleks teise vooru põhikandidaadiks, siis oli oli ju suhteliselt ilmne, et tõenäoliselt midagi väga tugevalt, et noh, või, või ma ei tea, noh, tundus nii, et tõenäoliselt tõi tõenäoliselt see nii ka läheb. Et kes sa siis lähed talle vastu. Et noh, ja, ja ütleme ka nii, et võib-olla inimesel, kes võib-olla sisimas tundis, et, et, et äkki oleks vaja minna nii-öelda ETVd päästma kuidagi, et ei teki selleks vajadustest Ainari näol väga hea kandidaat oli üles kergitatud Nonii ütleme nii, et täna rohkem iseendast ei räägi ja räägime rohkem teistest, nagu see meie ülesanne tegelikult ongi. Sel nädalal, no vaieldamatult kõige positiivsem, ma arvan, et ei hakka mulle vastu vaidlema, uudis oli see, et eile siis see arvatav Tallinna Lasnamäe pae tänava pommipanija võeti kinni. No kas tegu on õige mehega? Alati jääb ju avalikkuses kahtlusi sellepärast et ei capoega ega teised meie õiguskaitseorganid ju praegu rohkem infot ei jaga, kui, et seda täpselt, mida me teame ja see mahub ära kahte lausesse, et tegu oli siis vanema, mis oli vist 67 aastase eesti rahvusest kõrgharidusega ja tehnilise kõrgharidusega mehega, kellel oli palju elukohti või mitmeid elukohti Tallinnas ja Harjumaal ja sellega vist meie teadmised nagu piirduvadki. Postimehe artiklis mainiti ära ka, et tal olid rahvusäärmuslikud vaated. Ma ei tea, kust nad selle teada sai, kas need avaldavad ja see kõlas natukene muidugi niimoodi kõhedust tekitavalt. Esiteks, et kui tal tõesti need vaated olid, teiseks, et nüüd kohe-kohe järgmisel päeval välja käidi. Nojah, me oleme ju kõik vaadanud Hollywoodi ja muid filme, kus noh, on üksik meesterahvas, kes on kibestunud ja pettunud ja kes millegipärast üks ei armasta prügikasti inimesi ja teine ei armasta prostituute ja ja läheb nende vastu sõtta täiesti süütu inimeste vastu. Ega tegelikult see versioon ju oli nii-öelda rahva hulgas käibel küll, et see maniakk, kes siis tegutses 10 aastat ja 15 plahvatust ja üheksa ohvrit, ohvreid oli muidugi rohkem, aga ütleme siis surmaga lõppenud siis üheksa, üheksa surnud, nii et noh, kõigi parameetrite järgi on tegu ikkagi sarimõrvariga, võta või jäta, või, või, või siis noh, see ei puutu asjasse, kas ta on nii-öelda meelevigane või ta ei ole meeleriganes, kui inimesi, inimene selliseid asju teeb, siis ega seal pööningul ei saa vist kõik korras ollagi. Jah, samas kui nüüd rääkida sarimõrvarist selline sarimõrvarid jah, tapavad nagu mingisuguse kindla sotsiaalse või mis iganes kriteeriumi alusel tegelikult seemneid ja seda ei teinud, tema ainus kriteerium oli see piirkond pae tänava ümbrus, sest noh, tema ohvrite seas oli nii asotsiaalne kui kui täiesti normaalseid tööinimesi, nagu selle ühe majas. Seal jah, aga ütleme teataval teatavat laadi niukses stereotüübina see kant meie riigi pealinnast ongi nagu mingisugune sümbol millestki me teame, et see, see, kui ütleme üle Lasnamäed ikkagi vähegi veel korrastatakse ja kui, siis kui on ikka tugevad sellised korteri- ja elamuühistud, siis inimesed teevad ise oma maju korda. Kui sa vaatad neid pae tänava maju, kus need plahvatused on aastate vältel toimunud, siis nad on ikka jubedalt räämas ja, ja nad näevad, vaat kui me enne siin saadet vaidlesime, mis asi või isegi vaielnud, vaid vahetasime mõtteid, mis asi on geto. Vaat siis see pae tänava kant, nagu see seal on minu, minu vaimusilmas nagu see geto ongi, ma olen näinud neegrite ketasid Ameerika Ühendriikides ja need on suht sarnased. Et kui keegi tuleb sinna palja paljaste kätega minu kalli Lasnamäe kallale, siis vaata, olen valmis andma vastulööki, et et Lasnamäe on ka paljude korralike ja, ja eestlaste sealhulgas elamispaik, et ei ole niisama lihtne, et üks Lasnamäe kõik, aga vot see osa Lasnamäest millegipärast on on jäänud nagu noh, eriti rääma ja see seltskond, kes seal elab, vot see ongi see, kellele pangad laenu ei anna ja nad ei ole otseselt prügikasti inimesed. Ei, kaugeltki mitte, aga aga vot just nimelt neid ei ole tõstetud nii-öelda sellele tasemele, kus noh, ütleme üks mõõdupuu, tõstjan, kus pank laenu ei anna, need inimesed valavad pisaraid, ütlevad, et ma nendest munadest välja minna ei saa, mul ei ole kuhugi minna. Noh, pank ei anna laenu siis, kui su kindel igakuine sissetulek ei ole piisavalt suur nende kriteeriumide jaoks, noh, seal on palju pensionäre muidugi. Ja no muidugi, kui sa ütled, et see on nagu see sinu jaoks geto sümbol Tallinnas siis muidugi Tallinnas on selliseid piirkondi mujalgi päris palju koplis. Kui ringi sõita, näeb päris päris huvitavaid kanta. Jah, aga noh, eks siis selle 67 aastase meesterahvaga kompetentsed organid tegelevad ja tegelikult oleks väga huvitav teada saada, et mis, mis niisuguse inimese peas nagu, nagu mõlkus. Kui ta oli nii-öelda noh, tõesti meele vigaselt nagu maailmaparandaja, kes, kes läks sellise geto vastu noh, kas seda oleks huvitav teada? Jah, aga muidugi, kui sealt nüüd peaks tõesti tõusma pinnale niisugune rahvuslik küsimus siis see võib muidugi väga ohtlikuks surutada, osutuda selliseks ühiskonnas tõeliseks üks viitsütikuga pommiks. Sest noh, eks seal piirkonnas põhiliselt elavad ikkagi mitte eesti rahvusest isikud ja, ja ma ei tea, kas kõik või noh, vähemalt valdav enamus nendest hukkunutest olid samuti mitte-eestlased. Ei, see on, see, on tõsi, ma neid majade numbreid ei mäleta, aga need, kes on nii-öelda teleekraanile sattunud pärast need plahvatusi, kes räägivad seal oma elust. Need on jah, valdavalt venekeelsed. Nii no mida, mida nagu mida, nagu avalik arvamus või, või rahva õiglusjanu nagu nagu sellelt sellelt tulevaselt protsessid siis ootab. See on nagu üks, üks oluline küsimus veel. Ja mis rahva õiglusjanu ootab alati mõrtsuka võimalikult jah, just. Varem kuuli enam Eesti vabariigis jagada. No just selles mõttes, et seda, seda nagu rahvaootust ei saa ükski kohtuprotsess täielikult täita, sest et sest jah, see see kõrgem karistusmäär meil ei eksisteeri ja alati rahvas ei ole rahul sellega, et näe, nüüd tegi selliseid sigadusi ja nüüd mina maksumaksjana pean teda seal vanglas toitma ja niikuinii lastakse ennetähtaega välja. Ja nagu me neid nii-öelda vot see kommimine on viimasel ajal hästi populaarne sõna ja ehk siis internetiportaalides oma arvamuse jagamine siis mitte sega segamini ajada niukse, rõveda sõimuga, mis on nüüd nii-öelda kuriteoks kuulutatud või varsti saab nii-öelda seaduse jõu, et et see sõimlemine ära lõpeks siis tegelikult kui me vaatame nagu asjalikke komme nendesse internetiportaalides selle pommipanija kohta, siis seal on väga-väga paljud ütlevad niimoodi, et et avaldavad kahtlust, et kapo oli see ja üldse Eesti politseil ja, ja jõustruktuuridele oli see nagu auasi, et vot nüüd sai see piir täis, nüüd enam ei saa pealt vaadata nüüd rakendama kogu jõu. Ma loodan südamest, et see ei ole nii, et kapo lihtsalt tegi nii-öelda mingisuguse näidiskinnivõtmise ja, ja tegu ei ole õige mehega muidugi lõplik tõestus selgub alles siis, kui kui, nagu siin üks kommenteerija ütles, et kui aastate vältel ütleme lähema viie aasta jooksul ei ole enam plahvatusi, et siis siis võib tõesti arvata, et tegu on õige mehega, kes, kes pannakse. Muidugi, kui ta ise tõesti üles tunnistab, et tema, see oli see muidugi on jälle kahtlane, eks ole, et kas ta seda teeb, kuigi ta võiks tegelikult Eesti ühiskonna huvides seda teha, meil kõigil oleks rahulikum. Ma ei ole sinuga nõus, tunnistan, ülestunnistus on alati nagu kindel argument, sest ikka ikka väga palju. Me teame juhtumeid, kus on süüdi tunnistatud ja pärast on selgunud, et tegelik tegelik mõrtsukas on hoopis keegi teine. Aga, ja muidugi paraku on käinud ikkagi selliseid noh, ma ei julge nüüd nimetan neid näidiskinnivõtmisteks aga tõesti mingi väga skandaalse enamasti siis mõrvajuhtumiga seoses on keegi arreteeritud. Ja kunagi hiljem on selgunud, et see ei ole õige inimene, sest et siin on ka muidugi see, et alati pressis ja avalikkuses räägitakse väga palju sellest, kui niisugune inimene kätte saadakse. Aga kui ta millalgi siis hiljem vaikselt vabastatakse, siis räägitakse sellest märksa vähem. Jällegi siin on tunda sellist Hollywoodi filmide stsenaariume, mis, mis, mis stereotüüpidele nii-öelda rahva avaliku arvamuse taustal domineerivad manitsused. Ja, ja ma ei taha väita, et meelega võeti kinni nüüd suvaline isik, et olekski kinni võetud, aga noh, alati võib juhtuda eksitus. Aga eks me peame ka tunnistama, et ütleme, Tallinn on küll ühtpidi, mitte kohutavalt suur linn, aga piisavalt suurlinnad. Et lihtsalt igasugune tõenäosusteooria ütleb, et teatud aja tagant teatud hulk noh, ühe või teise viisil ütleme, kurjategijaid siin ju lihtsalt on. Ja, ja see on nii-öelda igal pool maailmas niimoodi, eks ole, ja ja, ja selle tõttu me peame ka ilmselt leppima tõdemusega, et väga hea, et, et kui nüüd see probleem on lahendatud, aga ega sellegipoolest me isa, mida öelda, et sellega meie probleemid nüüd kõik lahendatud ja et midagi Tallinnas juhtu. Ja teisalt võib ka öelda nii, et kui siin on ikkagi küll üheksa inimest 10 aasta jooksul surma saanud sel viisil noh, võtame kasvõi teise sel nädala jooksul tegelikult meid kõiki vapustanud surmasaamise Tartu maanteel. Noor naine, riigiameti juht Kui lisame sinna juurde need lapsed, kes on hukkunud nüüd Tallinna linnas vöötrajal. Jah, et kahjuks on nagu kohti, kus noh, palju harjumuspärasemalt mustlasmõttes juhtub ja jääb ilmselt juhtuma ja ma olen täiesti nõus Mart Kadastiku tänases Postimehes, kes küsib, et kui palju me oleme ikkagi valmis maksma selle eest, et näiteks Tartu maantee ehitada välja ikkagi selliseks, et seal noh, oleks näiteks aastas 10 surmajuhtumit vähem ja mis see ühiskonnale tegelikult tähendab, et see nagu. Nojah, autojuhtidena me, me teame, mida, mida niuksed maanteed tähendavad ja, ja kui ohtlik seal tegelikult on, siis mittepäise päeva ajal ja päiksega vaid vaid tõesti, kui, kui vihma sajab ja pime on. No mina tunnistan mina näiteks Tartus käia, ma täiesti väldin seda võimalust, et ma lähen oma autoga, ma sõidan hea meelega bussiga rongiga. Ma ei taha Tartusse sõita, ma võin Pärnusse sõita oma autoga Tartusse. Jah, aga noh, seda ei õnnestu alati vältida, aga, aga, ja ütleme, Algne trummali hukkumine oli, oli tõesti traagiline selles mõttes, et noh, midagi juhtus või, või siis noh see naine lihtsalt ma ei kujuta ette, tähendab, ilmselt ise süüdi selles mõttes, kuivõrd nüüd ohvrist on võimalik rääkida tema süüst, aga aga midagi midagi seal oli jah, aga ütleme vöötrajal lastele otsasõidud, mis nüüd on kaks juhtumit üksteise otsas ja ja mõlemad on mõlemad tüdrukud, kes seal vöötrajal teed ületasid, ei olnud ise süüdi, nad tegid kõik õigesti ja ikka sõideti otsa, et, et see, see peaks mõtlema panema nüüd noh vastavaid vastavaid ametkondi, aga ka ka linna. Et midagi peaks nagu, nagu ette võtma ja siin noh mind sageli seal ei süüdistatud sellises keevalisuses seisukohtades, aga, aga siin peab midagi täiesti kardinaalselt ette võtma, et kindlasti ei saa panna turvamehi seisma sinna. Vöötraja alguses see ilmselt ei ole lahendus, aga, aga võib-olla mingisugused tehnilised lahendused on jälle. Samas, ma ei tea, mitu korda te olete näinud politsei liikluspolitseid passimas mingi vöötraja juures esimesel septembril. Jah, ja siis tuleb mulle meelde, aga ka siis Jaanuse minu meelest õitsevad, see olid turvasid. Jah, nad palkavad jah, et linalinn. See on jah, nagu lihtsalt nii-öelda autojuhtidele meeldetuletamiseks samaks, kui palju me näeme igal pool politsei liiklust tähendab kiirust mõõtmas võiks ju mõne kiirusemõõtja kusagilt maha võtta ja panna kasvõi kusagil ühe vöötraja juures. Et viimasel ajal ei näe politsei peaaegu üldse, sellepärast mulle tundub, et see pistiseskandaal on, on nende ridu nii hõredaks teinud, et tõesti on neid neid vähe näha. Aga, aga ma arvan, et mingisugused tehnilised lahendused, need ei ole odavad, aga aga annavad, annavad paremat efekti. Muide, see oli väga huvitav fakt. Ükspäev lugesin lehest, et Helsingis tehti eksperimendi korras, vähendati linnas sõidukiirust siis lubatud piirkiirust 40-lt 30-le ja mõned mõnedel lõikudel 50-lt 40-le. Märg oli, tagajärg oli see, et liiklusõnnetuste arv suurenes kuus ja pool protsenti. Et see, see on ka niisugune kahe otsaga asi, aga mina mõtlen rohkem näiteks lamavate politseinike peale, nii nagu neid rahvasuus kutsutakse. Kui see on ikka tõsine takistus teel ja, ja neid ei pea ju iga üles üle selle sebra juurde panema või piisab koolide juures kahele poole, sellised tõsised politseinikud siis labavad, kes sunnivad tõesti kiirust maha võtma, vastasel juhul sõidad lihtsalt oma auto alt midagi ära. Ja, ja ma arvan, et see aitab, kui sa ikka 30 40 meetrit enne seda oled sunnitud kiiruse täiesti maha võtma, et oma kallist plekist pruuti niimoodi päästa, siis siis ka see laps saab sealt veidralt üle tee ohutumalt minna. Aga minu meelest siin ikkagi üks asi, on nad tehnilised karistuslikud mis tahes vahendeid, aga teine asi on ikkagi selline õhkkond ja ütleme kultuuri küsimus, et me ise kõik tegelikult nagu kuidas öelda, ma ise sisimas kokku lepiksime, et vöötrajal lastakse ta üle ja vöötrajale ei sõideta teise auto kõrval noh, nii-öelda täie kiirusega teiselt rajalt mööda. Et mingid siuksed, lihtsad käitumuslikud, Põhimõte umbes, ma ei tea nagu põhimõttel nagu, nagu ma ei tea, et, et söögi ajal ei panda nuga suhu. See asi ei ole niisama lihtne, see asi on ikkagi päris mitmekihiline ja ise, kui sa roolis oled, sa tead, milles, milles need ohud nagu kätkevad. Ma pean tunnistama, et ma tihti ei lase jalakäijat läbi või, või ülekäigurajale lähenevat. Ma näen, et ta hakkab üle üle minema, aga ma ei lase teda läbi ühel väga selgel kindlal põhjusel. Kui mina lasen ta läbi, siis ta jääb kindlasti auto alla. Ehk ehk ma vaatan tahavaatepeeglisse ja ma näen, et mu tagant tuleb suure kiirusega auto, kes raudselt pidama ei saa. Aga see vaene inimene, kes läheb minu auto tagant, seda teist lähenevat autot võib-olla ei näe. Ja mul on paremini öelda olla nähtav talle, olles sõita läbi ja lastega see teine auto enda kõrvalt mööda tuhiseda. Ja Ma arvan, et ma olen mitu inimest sellega õnnelikuks teinud. Ja ka probleem ongi see, et sa juba nii-öelda apriori eeldad, et sa teine auto ei peatu niikuinii absoluutselt jah, selles mõttes, et kuidas saavutada see, et ta ikkagi peatuks, et mis on see, eks ole noh, üks asi on muidugi võib-olla ka siiski seesama liikluspolitsei võiks ju meile kõigile tuntud tõeliselt kõrgeid trahvimäärasid, et sellistes olukordades ikkagi rahulikult rakendada. Või nagu mingisuguseidki, et aeg-ajalt ka seal vöötraja juures passida, mitte mitte ainult kiirust mõõta, sest noh, minu arvates see, kui sõidad keegi 15 kilomeetrit lubatust kiiremini, ei ole nii ohtlik, kui, kui see, kui ta vöötraja ees peatunud autost mööda sõidab, see on hoopis teine asi. Ja kui sa ütlesid, et see ei ole meie liikluskultuuris ülejäänud, siis on see muidugi õige, sest noh välismaal eriti alguses tihti märkasin üllatusega, et olin jäänud kõnniteele seisma ülekäiguraja juurde ja autod hakkasid peatuma, sest et seal oli täiesti loomulikult sisse harjunud see, et Pietro ees peatatakse mitte ainult siis, kui jalakäija on astunud sinna peale vaid siis, kui ta seal ees peatub. Aga mina, mind paneb muidugi imestama sedasama, et autojuhtidel puudub nagu see enesealalhoiu instinkt selle juures, sest üks asi on kõik see politseilt karistuse saamine või see, et umbes, et sest ega, ega, kui see õnnetus juhtub ja ja sinu auto vöötrajal lapse alla ajab, ega see ei riku, on selle lapse elu. Sinu elu on ju ka eluks ajaks rikutud. Vot huvitavat seda ohutunnet nagu autojuhtidel ei ole. Mina näiteks noh, minul nagu on enda meelest, eks ole, et ma tõesti noh, vahel mõtlen õudusega, et kui ma peaksin põhjustama liiklusõnnetuse ja keegi selles kannatab Ma olin täiesti täiesti tahtmatult, kus sa ei jäägi süüdi. 100-ks noh, nii-öelda endale nii-öelda külge, et see, et huvitaval kombel nagu see on nagu niisugune koht, et kui ma ei tea, kui inimene võtab kätte püstoli näiteks seal läheb paugutama, siis ta mõtleb, et kui ta kellelegi viga teeb, eks ole, siis noh, on ju kohutav õnnetus ja noh, ma arvan, et igaüks meist mõtleb sel juhul niiviisi ei teki küsimustki, kui inimene istub autorooli, eks ole, ja saab tegelikult kätte relva, millega millega on võimalik põhjustada tohutu õnnetus kuskil kas vöötrajal või maanteel siis nagu seda ei mõelda. See on jah, no see oleks ka muidugi kohutav, kui auto uksed lahti. Potentsiaalne mõrtsuk istub jälle rooli, istud bankina paremini. Kuulge, meil sai saatuse tahtel kuigi mitte päris saatuse kokku kaks, kaks teemat, üks on nii-öelda siis getostumine, mis me siin läbi käis ja teine asi on autod. Noh kui need juhtlõngad kokku viime, sinna jõuame, jõuame Pariisi. Viimased uudised on küll sellised, et asi hakkab nagu laabuma, sest kaua sa ikka jõuad niimoodi sihitult märatseda. Aga teine asi on see, et kogemus, mis sellest saadi, on muidugi mitte ainult prantslastele ja prantsuse valitsusele väga kasulik, vaid, vaid tegelikult kogu Euroopa peab selle mõtlema, selle asja peale mõtlema, meie, meie kaasa arvatud. Et mis, mis teie niuksed valdavad mõtted on, kui, kui te mõtlete selle, selle täiesti kaootilise sihipäratu. Miks sihipäratu väga lihtne seletus. Sel ajal, kui, kui sajad ja tuhanded autod põlesid siis prantsuse nii-öelda noh, ütleme siis nii nii-öelda õigete, prantslaste ehk valgete prantslaste populaarsus tipp-poliitikute populaarsus aina aina tõusis. Kuigi, kuigi noh, ütleme Pariisi kesklinnast nagu välja minna, ei olnud eriti tervislik. Et kuigi tõe ja õiguse huvides oleme sunnitud ütlema, et ka president Chirac lõpuks ütles, et noh, tunnistas, et see on nagu Mööda lastud ja valesti aetud migratsioonipoliitika üldse poliitika, mis on, mis on sellised asjad põhjustanud? Jah, selle kohta on ju igal pool, kõik, kes on sõna võtnud, on rääkinud sellest, et jah, tööpuudus, perspektiivi puudumine eba, ebaõiglus, ebaõiglus, diskrimineerimine immigrantide araablaste suhtes mitte keegi ei ole kusagil välja öelnud, et mida siis peaks tegema, kuidas, kuidas niisuguse olukordi vältida. Sest jah, tõsi, küllap töölevõtmise juures. Tööandja hea meelega ei võta töölist Araabiast, vaid võtab valge inimese, eriti kui ta näeb, kust see pärit on. Ja aga kuidas seda muuta? Ilmselt ilmselt peale neid rahutusi tööandja veel väiksema huviga võtab tööle inimest, kui ta näeb aha, ta on pärit sealt eeslinnast, kus põlesid potentsiaalne autode peale ta järgmine kord autode või, või lihtsalt kusjuures lööb, suruks mingi tööpingi või mis iganes, noh, talle meeldib lõhkuda. Mina küll tööandja asemel ei võtaks teda hea meelega tööle ja ei näegi nagu siit seda väljapääsu, jah, immigratsioonipoliitika integratsioonipoliitika on läbi kukkunud ometi Prantsusmaa on ju nagu üks Euroopa riikides neid, neid, kes on integratsioonipoliitikaga eriti palju vaeva näinud. Ja nüüd tuleb välja. Tänases Päevalehes prantsuse loolane Jean-Pierre Minodjee, ma arvan, et ma hääldan tema nime õigesti, kirjutab hästi asjaliku, sellise arvamusloo üle terve lehekülje. Keda need probleemid huvitavad, siis mitte märatsemine, autode lõhkumine, vaid, vaid see, mis prantsuse ühiskonnas nagu esimese ja teise sordi prantslaste vahel tundub, et hästi hästi huvitav ja, ja põhjalik artikkel on see noh, kõik jätavad ikkagi, ütleme siin Tõnu Õnnepalu kirjutas ja andis intervjuusid sel teemal ja ma tean, et ka järgmisel nädalal ja nii eesti televisioonis kui ka Eesti raadiosaadetes on, on see teema pikema käsitluse all. Kõik võtavad nii-öelda seda nagu hetkeseisu, et, et olukord on niisugune, aga, aga tegelikult on see väga paljuski nii-öelda no ütleme, kui sa, kui sa ikka tuult külvad, tormi lõikad ja see on see, see rahvas, rahva ütlemine on ikka, on ikka täiesti õige. Kui siin mõni hakkab nagu rääkima Eesti puhul, et, et kas Eestis on ka niisugused asjad võimalikud, seesama tegelikult seesama prantsuse ajaloolane oma oma selle artikli lõpus küsib, et, et kas Eestis on ka siuke asi võimalik? Tegu on niisuguse tõelise estofiilid ja siis siis ma ei saa nagu selle küsimuse püstitusest hästi aru, Eesti ei ole ju tule ja mõõgaga käinud teisi rahvaid endale alistama, see ei ole pärast saba sorgus, saba jalge vahel tulnud tagasi koju ja, ja ei ole sunnitud võtma nendel põhjustel miljoneid imi immigrante. No ütleme, Eesti oludes tuhandeid või kümneid tuhandeid immigrante enda juurde ja, ja ei ole, ei ole kohustatud olnud tegelikult noh, selle pärast nagu mingisugust süüd tundma. Aga vot see moment nagu, nagu prantslaste juures mind häirib, et ei taheta nagu, nagu ka ajalugu lahti rääkida, et noh, see, mis olnud, see olnud ja ärme enam sellest räägime. Nojah, ma ei tea, mida tema nüüd sellega tahtis öelda, samas tuleb nõustuda temaga selles osas, et noh ükskõik, kuidas see välja ei kujunenud, situatsioon, praegune situatsioon on siiski nagu sarnane. Ja vaevalt et need Pariisi märatsejad. Mõtlesin, et ahaa kunagi Prantsusmaa jahikestes Alžeeria rõhus seal meie esivanemaid ja nüüd me neile teeme, paneme autod põlema. Ma ei usu seda. Sarnaneda jälle võib-olla ikka selles suhtes ei ole. Ma arvan, et kui me räägime meie nii-öelda kogukondade vahelistest erinevustest, siis võib-olla me leiame noh, ütleme tõsiselt otsides mõningase väikese võimaluste erisuse ütleme, eestlast ja mitte-eestlaste võimaluste vahel elus hakkama saada. Aga kindlasti ei ole olemas noh, meil nagu sellist lõhet, nagu nad sama sedasama prantslane kirjutab, eks ole, et ikkagi ühe nii-öelda üks osa ühiskonnast miljon, need inimesed, kellel tõesti reaalselt võttes peale tänavakoristamise nagu muid tulevikuperspektiiv ei ole noh, Eesti ühiskonnas ütleme ka ka inimestel, kes ei ole eestlased, on väga selgelt ikkagi teised perspektiivid ja väga paljud neist on juba ennast tõestanud ja, ja pigem võib öelda isegi et kui me vaatame Eestini kas või siin mõni mõni aeg tagasi laineid löönud mingeid rikaste inimeste tabeleid, siis eesti ja mitte-eesti nimesid on seal noh, nii vaheldumisi ja võib-olla paljud kõige rikkamad veel, kes tabelissegi reaalselt ei mahu, ei ole eesti nimedega. Et selle tõttu nagu öelda, et see, et see olukord on sarnane nagu ei saa, eks ole, et Prantsusmaailmselgelt ma arvan, et kui me teeme rikaste edetabelit, siis nii-öelda Aafrika päritolu nii-öelda inimesi seal noh, eriti ei ole, eks ole, noh või ma ei tea, siis. Tänu koristaja või ütleme, teha lihtsamat tööd ega ta kodus muud ei teeks ütleme ega, ega sealse perspektiiv tal tegelikult ju palju roosilisem. Võiks ju küsida, et kui sa ei ole rahul Eluga Prantsusmaal, et miks sa siis siin oled, vaata et selles mõttes see dilemma, vot sellele til emale vastatakse kohe, et ei, ma ei taha tagasi minna, eks ole. Jah, aga probleem on siin ikka selles, et seal kodus ei ole tal kõrval inimesi, kes elavad kümneid kordi paremini kui tema ja kui sa siin mainisid seda Õnnepalu artiklit, siis seal oli palju sellist, millega ma ei saa nõustuda, aga samas oli seal väga üks õige lause. Ta ütles, et vaeseid ei ole ainult seal, kus ei ole rikkaid. Ja see tähendab seda, et me oleme valmis leppima oma vaesusega, niikaua kui me ei näe kõrval, kuidas rikkad elavad, ei näe neid ilusaid uhkeid poode, uhkeid autosid, millega teised sõidavad. Sest noh, inimesele eluks ei ole tegelikult väga palju vaja, et tal ei ole nii suurt rikkust vajada, noh on tal katus pea kohal, saab kõhu täis süüa ja, ja sellest peaks ju piisama, nii kaua, kui ta ei näe, et keegi teine Pole nüüd kuidas see näitab ka seda, et, et võib-olla väga primitiivne ettekujutus on see, et me toidame inimesel kõhu täis ja ta on eluga rahul, et või õigemini, et, et nii-öelda ühiskonna probleeme annab lahendada sellega, et püüame teha nii, et inimesed natuke paremini elaksid. Tegelikult OP on see teine dimensioon, niisugune uhkuse küsimus, et inimene tunneb ennast väärikalt uhke, et nagu seal vist eilses Päevalehes, kus oli ka reportaaž paljude inimestega nii-öelda räägituna, siis oli just seal üks Aafrika päritolu inimene ütles umbes sellise lause, et et kodus, Aafrikas meil ei olnud mitte midagi peale uhkuse. Siin on, meil muu on, aga uhkust ei ole ja, ja tegelikult noh ei tea, kumb kumma üle kaalub ja pigem selle uhkuse puudumine kaalub üles selle, et sul nii-öelda olmeliselt noh, enam-vähem asjad laabuvad. Et see eneseväärikus ikkagi nii oluline küsimus, et seda ei tohi alahinnata ja tegelikult ka meil siin ühiskonnas ei tohi alahinnata tegelikult seda, et ütleme, eestlaste kõrval elavate inimeste eneseväärikus ei tohi saada nii-öelda noh, kuidagi pikale, ajaliselt pidevalt riivatud, olenemata sellest, kuidas nad ulmeliselt hakkama Vaata sama asja, muide mul tuli võib olla täiesti kohatu paralleel, aga, aga kuna ma nagu välisuudistega tegelen põhiliselt, siis tuli mu sama palee paralleel näiteks Venemaa puhul nemad ütlevad ka tihti, ütleme nende nii-öelda poliitikakujundajad, mitte siis poliitikud ise ei presidendi suust ega seda nagu ei kuule, aga ütleme, need, need teise ešeloni mehed, kes, kes siis seal kaadri taga tööd teevad. Ütlevad ka, et, et ei saa Venemaaga niimoodi käituda, sellepärast et meie rahvuslik uhkus ei luba lihtsalt, me võime küll öelda jah, siin teiega nelja silma kõneluses, et, et teil on ju õigus. Ja me oleme teinud ka ajaloos suuri sigadusi, aga me ei saa ju tegelikult seda välja öelda. Venelase rahvuslik uhkus ei luba seda. Ja noh, ega siis prantslase rahvuslik uhkus või, või, või eestlase rahvuslik uhkus ei ole siis midagi väiksemat kui ka rahvaarv väiksem olla, näiteks Eesti puhul. Aga, aga see, et, et Demokraatia on, on ütleme, Prantsusmaal ajanud koordi kauem juuri kui, kui, kui Venemaal teda peetakse ikkagi noh, väga väga selliseks eeskujulikuks riigiks riigiks selles mõttes ka, kuidas seal on aetud nii-öelda integratsioonipoliitikat võrreldes paljude riikidega. Aga ütleme ikkagi niisugune suur riiklik noh, šovinism on vale, sõna võib olla, aga niisugune suur riiklik suhtumine lööb välja ja suure rahva suhtumine pahatihti välja. Ega siis see Nicolas Sarkozy praeguse siseministri sõnad, et noh, tänavad tuleb rämpsust koristada ja pidas silmas just neid musti araablasi. Ja, ja, ja Prantsusmaa presidendi siin natuke rohkem kui poolteist aastat tagasi öeldud sõnad selle kohta, et teie idaeurooplased lasite käest võimaluse olla vait ega, ega väliselt nagu nende nende ütluste vahel ei ole nagu mingit mingit sarnasust, aga, aga, aga seal sisuline side on, on, on täiesti olemas ikka niisugune noh, määramise ja käskimise, kui, kui sa oled nagu nurka aetud või on mingeid väga keeruline delikaatne probleem lahendada siis viimane argument on ikka see, et, et noh härrasrahvas või härrasmees ütleb, et pitsaga vastu ratsasaabaste. Olge vait. Ja see on täpselt nagu, nagu, nagu sama. Kuigi noh, ma möönan, et väliselt on tõesti seal pähe nagu ühist. Sarkozy puhul, et tema juured on Ungaris nagu Ida-Euroopas, et. No nagu jällegi see Seal seal pigem vastandub ikkagi niisugune valge valge inimene, valge kultuur ja selles on nii-öelda, ütleme, ungarlane, prantslane igal juhul nagu ühel poolel, eks ole, ja siis Põhja-Aafrikast pärit või moslemit ütleme, päritoluga inimesed, teisel poolel ilmselt. Ega, ega noh, ütleme veel, et ega, ega prantslased ei ole ju nagu prantsuse riik ei ole, ei ole ummikus mitte selle integratsioonipoliitika pärast ainult ja, ja noh, hea küll see see mäsu nüüd lõpeb ja mõne aasta pärast võib-olla tuleb uus ja sellest saadakse sama lihtsalt jagu, põletatakse autosid ja minnakse jälle rahulikult laiali. Prantslased ise, nende analüütikud on ju väga palju rääkinud, eriti pärast 2001. Neid New Yorgi sündmusi. Et prantsuse välispoliitika on tegelikult valinud niukse tupiktee ja, ja kõik see nii-öelda enda vastandamine Ameerikale iga hinna eest ka siis, kui kui ameeriklased mingisuguse mõistliku ettepanekuga või, või mingisuguseid mõistlikusse koalitsioonid kutsuvad. Ja koalitsiooniks ei nimeta, mitte mitte näe moodustamist, kes, kes Iraaki läheb, vaid vaid noh, kõik need lugematud hääletused maailmaorganisatsioonis paljudes muudes kohtades, kus moodustataks samuti koalitsioone. See selle puhul tuleb vist tõesti välja see, see prantslaste rahvuslik uhkus, mida sa enne mainisid, mis mis on võib-olla isegi niisugune suurem kui teistel suurtel riikidel. Prantsusmaa välispoliitikat ajab kogu aeg, nii nagu ta oleks suurem ja võimsam riik, kui ta tegelikult on. No eks sellest samast teatud ajalooline kompleks muidugi just selle tõttu nad ütleme selleks, et olla suuremeelne, sa pead tundma, et sa oled tugev, noh, prantslased ilmselt ei tunne ennast nii tugevalt, et nad suudaksid olla suuremeelsed. Just sest noh, kogus Ameerika-vastasus ma saan aru jah, et sa käid prantslastele närvidele, samas võiks ikkagi meenutada, et et Prantsusmaa on seal, kus ta on suuresti tänu Ameerikale, ta suutis sakslased sõjast tagasi lüüa, suutis pärast sõda. Sest hiinlaste vahel see, see alatine vägikaikavedu, kui kui šalde kool oli, oli sõja ajal Suurbritannias ilma igasuguse armeeta ja sai oma uue Prantsusmaa üles ehitada ikkagi suurelt tänu brittide abile, siis siis enam-vähem kohe peale sõda. Ta ütles brittidele. Jah, nendel asjadel, nendel samadel brittidel on ka ette heidetud, et kuulge, et vaid Cap, ärgake üles sõbrad, et te ei ole enam võimas mereriik, kes kõiki maailma meresid valitseb, et mõnikord tuleks nagu meelde tuletada, et kust ta tegelikult kaasaegses maailmas asuta. Ja, ja peab tunnistama, et tegelikult Tony Blairi valitsuse seal valitsemisajal on, on, on britid väga palju nii-öelda teinud tõelist pragmaatilist reaalpoliitikat ja, ja on loobunud sellest, jagavad prantslaste puhul nagu, nagu see see üles ärkamine ei ole väga palju või siis, kui see kutse üles ärkamisel ei ole väga palju mõjunud. Nonii eesti. Mina ütleks võib-olla selle asja nii-öelda mingiks üldistuseks veel seda, et tõenäoliselt see prantsuse mõnes mõttes kogusa prantsuse sündmustik langeb kokku ikkagi ka niisuguse laiema tõdemusega maailmast, et võib-olla kogu sellel nii-öelda valgel kristliku põhjaga Euroopal tuleb mõnes mõttes ühineda ühelt poolt, et sealt kas siis Põhja-Aafrikast, Lähis-Idast või hoopiski kaugemast idast nii-öelda tulevate teistsuguste kultuuride väga tugeva surve vastu, vähemasti kui mitte kui see, kui see muutu isegi mingiks otseseks kokkupõrkeks igal juhul niisugune surve nagu on ju hästi selgelt igalt poolt tulemas ja ja siin on tõesti võib-olla igale eestlasele prantslasel noh, nagu põhjust mõelda, et, et võib-olla meil on nagu natuke ühist ühteteist. Jah, lihtsalt otseselt teevad selle ühinemise liitumise kuidagi raskeks, ebamugavaks, sest nende nende liitumine peaks käima stsenaariumi järgi, ühinege meie trikoloori alla. Mis, noh, kui kui taha tahetakse luua nagu enda taha või üldse enda ümber mingisugust ühisrinnet, siis peaks tulevaste partneritega käituma pisut viisakamalt katsemalt. Nii ja Eesti ja Prantsusmaa probleemid ei ole ka sellepärast sarnased, et meie nende riikide pealinnades kui Eesti vabariigi pealinna uues volikogus on, kes luges kokku, kui palju on vene nimega inimesi siis ma võin võtta, ma ei tea, mis asja sisse, et et, et öelda, et Pariisi, linnavolikogus nii palju araabia nimedega inimesi ei ole, neil ei ole, aga räägime saate lõpus ta oli, neil ei ole valimisõigust. Kui neil on prantsuse passis, on neil ka valimisõigus. Aga ajutise ja alalise elamisloaga inimesed erinevalt Eestist. Et selles mõttes Eesti on demokraatlikum riik kui see on demokraatia mingisugune tunnus, et ei ole neil õigust, aga räägime Tallinnast. Tallinna linnavõim hakkab formeeruma. Ja kui mõni meie kallis kuulaja arvas, et mehed ära oma saates sõna Keskerakond suhu ei võtagi, siis ta muidugi eksis sügavalt, sest rääkida Tallinna linnavõimust ilma keskerakonda mainimata on täiesti võimatu asutus, teisi erakond ei oleks mõtet mainida. Jah. Et eile tuli siis teade nende isikute nimedest, kes siis hakkavad abilinnapeadeks, linnapea nimi sai meile selgeks nädala alguses ja siis ka linnaosa vanemateks, noh, on teil mingisuguseid mõtteid sellega seoses? Ja ma ütlen nii palju, et. Me rääkisime juba siinsamas saates enne enne Keskerakonna või siis, kui Keskerakond läks Toompeal valitsusse. Et Keskerakonna pink on jäänud suhteliselt lühikeseks, samas tuleb tal neid tähtsaid ametikohti, mida täita tuleb järjest juurde. Ja see peegeldub minu meelest ka nendes abilinnapeade ja linnaosa vanemate nimedes. Seal oli mul ei ole seda ees, aga näiteks seal oli sees ja seal olid nimed, kes, Kes ta siis oli? Enne oli mingisuguse linnaosaspetsialist Mina pean tunnistama, et mulle osad nimed ei ütle nagu midagi, nii nagu ka paljud volikogu liikmete nimed ei ütle mulle mitte midagi, ei saagi öelda, sellepärast et tegu on selliste 100 häälega volikokku pääsenud asendusliikmetega ja tõesti kõiki selle linnainimesi jõue tunda. Noh, seal on muidugi jälle kaks võimalikku niisugust sellesse suhtumist, et üks võimalus, et et pink on lühike, ka teine võimalus öelda Tore, et tulevad uued tegijad. Kasvavad uued tegijad ja ja võib-olla ei pea sellesse nii-öelda ette väga-väga kahtlevalt suhtuma, noh ütleme rohkem kui, kui, et ja ega tegelikult kui samas positsioonis oleks mõni teine erakond, kes saavutaks kiiresti edu ja noh, nagu me nägimegi kas või eelmine kord, kui Res Publica saavutas kiiresti edu, eks ole, siis no kus see pink ikka nii väga pikk, et tegelikult on teistelgi. No Keskerakonna probleem on veel see, et seal on pidevalt toimunud lahkumisi ja lahkunud on tihtipeale just sellised tipptegijad ja potentsiaaliga tegijad. Aga kui sa ütlesid seda, et me ei tea, et võib-olla need uued tegi, uued inimesed, kes Tallinna linnavalitsusse pannakse, on väga-väga head spetsialistid ja võimekad, ma ei vaidle vastu, aga natuke tuletab mulle meelde situatsiooni punaarmees 41. aastal, kui, kui tihtipeale leitnandid juhtisid diviis või või isegi Teised olid lihtsalt surma saanud, juba praegu ei ole keegi surma saanud, et et nad on läinud veel vastutusrikkamale tööle. No muidugi, mõned nimed pakuvad alati rohkem huvi kui, kui teised nimed, et neid me õpime alles tundma siin noh, ei ole vaja hakata nimetama, aga täitsa üllatav minu jaoks, et lastearst Merike Martinson näiteks on uus abilinnapea ja vilja savisaarest, rääkimata linna Põhja-Tallinna linnaosa vanem ja need mida Savisaare puhul muidugi ütles mulle tuntud Eesti poliitik, et noh, see on järjekordne Savisaare saatanlik käik. Kusjuures ma ei, ma pean tunnistama oma oma lollust, et, et ma ei saa aru, miks käik on saatanlik või, või, või mis, mis selle käiguga üldse nagu tahetakse saavutada. Võib-olla teie hariksite mind? Mina tõlgendaks seda käiku võib-olla sellel, et võib-olla vilja Savisaar tahtis sinna põhja linnaosa valitsema minna, sest tõenäoliselt võib-olla tahtis ta saada ühe siukse selge konkreetse asja, mida juhtida selle asemel, et olla riigikogus ja noh, nii-öelda sõnastada seadusi, et see on nagu teist tüüpi selline töö, eks ole, ja võib-olla see lihtsalt talle, kuna ta on varem seal abi osa vanema asetäitja olnud, siis tal hakkas hirmsasti meeldima mõte, et võiks seal linnaosa vanemana toimetada mingit aega ja ja mingeid konkreetseid asju teha, et mina nagu ei kahtlustaks siin ausalt öeldes mingit sügavat tagamõtet, et miks ta, et miks ta sinna nüüd läheb, nii et võib-olla ta tahtiski seda linnaosa juhtida. Kui sinu Sulev vastavad tõele, siis siis müts maha sellise inimese ees, kes tõesti näeb endal ees laiumas konkreetset tööpõldu piisavalt selget ja pikka perspektiivi aega, mis on ees ja aga loobuda riigikogu liikme kohast, see on, see on ma ütleksin, kõva samm, mõni mõni poeks või aluspükstest välja, et sinna saada nii-öelda pingi peale istuma, aga. Ma arvan, et ta ei kaota oluliselt oma elatustasemes, eks ole? Kes klassina on ta juba ammu ennast Selle tõttu nagu seda probleemi nagu pole, eks ole, pealegi on see, et riigikogu valitakse, noh, ütleme ikkagi juba varsti pooleteist aasta pärast uuesti, mistõttu riigikogu liikme niisugune leib ei olegi võib-olla nii igavene, kuigi tema puhul ma ei kahtle, ta valitakse ka sinna uuesti. Ja noh, ütleme see on nagu niisugune, et selles mõttes palju, võib-olla lihtsalt noh konkreetsem tähendab olla üks riigikogu liige, võib-olla ei ole nii kohutavalt tegelikult kõigile inimestele nii huvitav perspektiiv nii-öelda pikas perspektiivis palju huvitavam on näiteks saada oma c5 noh, teistsugune nii-öelda eluperiood mitte c5 saada ei ole isegi õige sõna kõlab ka halvasti, vaid et lihtsalt tõepoolest teatud eluperioodil teha midagi, palju konkreetsem. Siin on vastupidi, Sulev, tähtis, et sa oled asendusliige kasvõi kolm päeva, aga sa oled Riigikogus istunud. On olemas, meenutaks, et ta ei ole riigikogu lihtliige, ta on ikkagi Keskerakonna fraktsiooni esimees, mis on, mis on poliitiliselt suhteliselt võtmepositsioon ja kui sa ütled, noh, riigikogus ei pruugi see leib väga pikk olla, ma arvan, et ka Tallinna praeguses linnavalitsuses ei pruugi leida Ma just tahtsin selle juurde tulla, et ärme hakkame ennustama ja soovime vilja Savisaarele kõike kõige paremat, aga, aga 32 häält on mis, mis teeb nagu asja ilusti delikaatseteks, et mitte mitte isegi mis kunagi juhtus ja kuidas tulid faktuulindit ja karabajevid, keda nüüd nagu sõimatakse, aga, aga, aga kas või seesama hääletus nüüd volikogu esimehe paikapanekul, eks ole, selgus, et Keskerakond ei ole mitte 30-ga, vaid on 30 kolmeliikmeline. Inetusti ütlesin ma küll ühe sotsiaaldemokraadi kohta, aga, aga vot kui, kui pole pärast räägitakse, et, et noh, niivõrd tähtsa hääletuse puhul ta on nagu uustulnuk ja ta läks nagu endast välja või närvi kogemata hääletas valesti. Siis siis tekitab see minus ka mitmeid mõtteid, et aga võib-olla siis ka nendest päris 32-st mõne tähtsa hääletuse juures hääletab valesti. Küsima peaks pigem seda, et kuidas ikkagi taas on kujunenud, On olnud välja olukord, et on Keskerakond ja on keskel ja on vastasleeris kõik ülejäänud, eks ole, ükskõik, kas seal ülejäänutest nüüd üks hääl antakse sinnapoole või võib-olla mõnel teisel hääletusel üks Keskerakonna hääl kukub teisele poole, noh, võib ka juhtuda, mõnel vähem tähtsamal hääletusel, vähemasti eks seal ka siis, aga, aga et kuidas üldse kujunevad niisugused selgelt vastasleerid, sest ma arvan, et mistahes teine partei sealsamas volikogus oleks 32 hääle omamise üle noh, nii kohutavalt õnnelik ja tunneks ennast ülimalt kindlana, sest noh, mõne liitlase ikka leiab. Eks ole, selles mõttes, et alati on olnud situatsioon, eks ole, kas või ka riigikogu on valitsetud noh, keegi ei ole omanud absoluutset enamust, vaid on oldud, ütleme, suurim fraktsioon, kes leiab teatud hulga liitlasi ja Tallinna linnas on alati olnud nagu olukord, et on üks suurim fraktsioon, mis ei pruugi omada pooli kohti. Aga kuna ta leiab endale alati mõned liitlased ju mujalt ka siis noh, on kindel enamus käes. Et, et tegelikult on nagu probleem pigem selles, et kuidas on ikkagi see rindejoon nii, nii sügav kraav kaevatud, eks ole, et on Keskerakonna 32 ja siis. Hetkel tundub nii olevat, vot küsimus ongi pigem selles, et kas Keskerakond suudab selle kraavi ise kuidagi mõne sellise silla üle ehitada? Ütleme siis nii, et kas keegi selle kraavi on ehitanud, siis ainult nemad ise, just sellega olete nõus? Jah, aga noh, praegu on nagu huvitav küsimus see ja mind selles mõttes natuke hämmastab nende taktika mehitada praegu kõik linnaametid nii-öelda rangelt omadega selle asemel, et näiteks püüda noh ütleme siis kellelegi pakkudes noh, pakkudes näiteks siin kuhugi abilinnapeadeks või linnaosa vanemateks mingeid inimesi, kes kelle, kelle noh, kes oleks nagu väljastpoolt keskerakonda, kes võib-olla ei ole tingimata mõnest teisest parteist aga tekitades vähemalt mulje, et me nagu otsime niisugust kuskil kompromisskandidaat, sõda, sõda nagu soovi ei tundu üldse olevat. Ja teine asi on see ikkagi, mis ka seal volikogu saalis tol päeval kõlas, et kui esitati nii-öelda alternatiivkandidaate linnavolikogu esimehe kohale. Et, et venelaste esindatus ikkagi ehk siis suuresti ju vene häältega, see linnavolikogu on praegu niisugune, nagu ta on. Ja vene nimesid on seal tõesti palju, aga kui me vaatame nüüd abilinna peasid ja, ja linnapeasid linnapea abilinnapeasid ja linnaosa vanemaid, siis vene nimesid on ju tegelikult ju kaks jah. Ehk siis abilinnapea Olga Sõtnik, jaa. Jaa. Ja Viktor Vassiljev, keda noh, kes on juba tegelikult ma, ma raske mul nagu keeldun seda venelaseks nimetama, selles mõttes, et teine nimega jah, aga kes on, kes on ju, valdab perfektselt, aga, aga loomulikult me kui siin vilja Savisaar ühes telesaates ütles, et no nimetage need inimesed, kes ei oska seal volikogus eesti keelt. Siis me oskame neid nimetada küll ja siin paar tükki, kes on ikka andnud intervjuusid, noh, see see keel, mida nad räägivad, ega see nüüd eesti keel ei ole. Ja eriti eriti ei ole ta nii-öelda volikogu töökeel nende inimeste jaoks. Et see on ikkagi noh, niisugune vaikiv vaikiv seltskond, kes mõnel pool nimetatakse teda sooks, aga, aga, aga kes, kes nagu linnajuhtimisest eriti tulevikus osa ei võta, vaid, kes ongi nii. Ikkagi nii-öelda skeem on välja joonistatud sellennatega, volikogu ei hakkagi linna juhtima, linna juhib linnavalitsus, volikogu kinnitab otsuseid ja, ja mida vähem ta nii-öelda volikogu pead tõstab, seda, seda parem, ma arvan, kreem on loogiliselt sellele üles ehitatud ja noh, see on nii-öelda parteisisene küsimus lihtsalt kas nad otsustavad otsustada volikogus või linnavalitsus või kuskil kolmandas kohas, kuna partei käes on nii-öelda. Kuid need positsioonid ühel ja teisel viisil. Nii, ja nüüd on meil üks küsimus veel ja see on see, et meil saab olema siis vähemalt 2007. aasta kevadeni noor ja tarmukas linnapea kelle puhul ei oskagi nagu midagi rohkemat öelda, et mind ikka paneb imestama see kuidas inimesed heidavad ennast alla, kui nad peavad alla heitma olle olla ikka vabatahtlikult, nõus sellega, et pärast valimisi pärast korralisi valimisi, kus, nagu su siht säetakse järgmise nelja aasta peale ette, oled sa nõus sellega, et sa oled ajutine. Ei, aga mina arvan, et see on tegelikult üks niisugune sõnademäng, sellepärast et ma ütleme nüüd kihla võib-olla vedama ei hakkaks, aga ma arvan, et tõenäosus on väga suur, et et Keskerakond saavutab väga hea tulemuse järgmistel riigikogu valimistel, mis tähendab, et mina julgeks ennustada, et suure tõenäosusega järgmine pärast kaht tuhandet seitset Eesti peaminister Edgar Savisaar ja, ja, ja ta ei tule ju sel juhul linnapea kohale, oled selle tõttu nagu probleem, Tallinna linnapeast langeb ära ja ja Jüri Ratas. Mart aga hästi lühidalt, sest saate lõpuni. Nii-öelda seda, et Jüri Ratas on alles noormees ja tal on kõik kogu poliitiline karjäär veel ees, nii et seda arvan. Seda on hea alustada Tallinna linnapea kohalt. Ei selles mõttes, et ta hea parteisõdurina kindlasti teenib oma päris hea arvu punkte sellega. Aga minul see valik meeldib, sellepärast et on tunda, et see mees ehk hakkab ikkagi linnaga tegelema, mitte mingit muud poliitik, nii meie saade on lindis läheb õhtul kordusse öösel ka välja eaka tulevaseks ajaks linti, et me saame Sulev Palmeri sõnu kontrollida. Kes on Eesti vabariigi järgmine peaminister? Lõpetame täna stuudios, olid Sulev Valner, Mart Linnart, Aarne Rannamäe ja kaunist nädalavahetust.