Tänane keskkava kutsub meid taas kerge muusika minevikku. Täpsemalt ajavahemikku 50.-te aastate keskpaigast kuni 60.-te alguseni. Jõuame jällegi sammukese kaasajale lähemale, jälgides nõndamoodi järk-järgult seda protsessi, milles kujunesid välja tänapäevase popmuusika kõigile tuttavad näojooned. Enne heliseva aja raamatu tolmunud lehekülgede sirvimist jäägem aga veel pool tunnikeseks tänapäeva. Vähem kui kahe nädala eest lõppes vabariiklike estraadiorkestrite ja ansamblite konkurss mis on äratanud huvi ka paljudes keskööprogrammi kuulaja vaadates. Igatahes on meile tulnud päris hulk kirju palvega tutvustada konkursil paremate sekka tõusnud kollektiive kõlagu nende mängitud muusika siis pealegi tänase kesköötunni sissejuhatuseks. See oli Tallinna tuletõrje ühingu ametiühingukomitee punanurga estraadiansambel Viru mida juhatas Tõnu Sal-Saller. Pala oli kikerpuu tantsusaal. Konkursist osavõtjad olid jaotatud kolme klassi ja kuuldud kollektiivist läks A klassis mööda vaid neli ansamblit. Nii oli ka ansambel viru nende hulgas, kellele usaldati meie asjaarmastajate estraadimuusikute taseme demonstreerimine. Konkursi lõppkontserdil olin viimati taolise pillimeeste jõuproovi žüriis neli-viis aastat tagasi ja meenutades tookordset kaunist tagasihoidlikku üldmuljet, ootasin midagi taolist ka seekord. Seda rõõmustavam oli tõdeda, et parimad kollektiivid esinesid seekord täiesti puhta kõlaliselt rütmi kindlalt ja ilmekalt jäämata sugugi maha. Kutselistest ja nauditavat muusikat pakkusid mitte ainult suurte keskuste kultuurimajade juures tegutsevad kollektiivid vaid ka maarajoonide omad, nagu näiteks Ilmatsalu kultuurimaja ansambel Aado Pirn pommi juhatusel. Ilmast teatakse ka asjaarmastaja heliloojana ja tema kauge tähe valgus oli seekord ka konkursikavas. Iga võistlev kollektiiv esitas konkursil 25 minuti pikkuse kava nii-öelda minikontserdi, mida žürii hindas kui tervikut liites kokku instrument raal paladest ja lauludest saadud muljed. Huvitaval kombel olid nii mõnegi kollektiivi nõrkadest külgedest just lauljad. Instrumentaalne külg rahuldas üldiselt rohkem. Erandiks olid Saaremaa ansamblid Helios ja viiking kust ladusa koosmängu juures jäid kõrvaga tublid lauljad Jüri maaker ja Arvo Vau. Sel puhul tekkis žüriilaua taga isegi väike elevus. Meenutati, et Saaremaalt on pärit Heli Lääts ja Hendrik Krumm. Pooleldi saarlased on aga ka Tiiu Varik ja Marju Kuut. Kas pole siin juba tegemist mingi häälele, eriti soodsa Saaremaa kliimaga? Igatahes ansambli Helios laulusolisti Jüri Maakri hääl helises küll hästi, nagu kohe veenduda võite. Jüri maakler ei suutnud küll edestada Tallina ansambli Baltika solisti Tõnis Mäge viisaga konkursilt kaasa diplomi ja kuulajate tunnustuse. Naishäältest oli veenvalt parim Novella Hanson, kes esines koos oma hiljutise kodulinna Tartu ansamblitega Fix ja Viker viis. Kahjuks ei saanud ta lõppkontserdil laulda, kuuludes värskelt filharmoonia ansamblisse Laine pidi ta õhtul juba selle kollektiiviga mujal esinema. Diplomi vääriliseks arvati ansambli tooma pojad, solist Mari ka alamets, kes laulis head maitset ja musikaalsust näidates, omades kahtlemata õigust senisest suurema auditooriumi ette jõudmiseks. See oli Marika alaned ja ansambel tooma pojad, kelle esinemine tunnistati B klassis parimaks sele. Ansambli instrumentaalnumbritest jäi meeldivalt mällu karmaikli Georgea, milles tenorsaksofon isoleeris Aado Sarapu. Vokaal solistidest kuuldi vabariikliku konkursi lõppkontserdil ka Tartu noortemaja ansambli Sõprus solisti noort Tõnu Gilgast. Tema laulus on veel üht-teist ebakindlalt ja välja kujunematut, kuid žüriilaua taga jäi kõlama arvamus, et tubli töö puhul ei jää ka küpsus ja isikupära tulemata. Õnneli kooli üüria suule märgades, tibu asi oli kolm, see. Ja. Siis GTA trile kuskil pea leiva. Miks nii kaua üksi ole? Puhasta puhasta, vastaabus, lõi, Ostsin seeni ja õnne, ma tean ka mind tooteid. Õnne, koosi juua saab. Olles juba vabariiklikul estraadiorkestrite ja ansamblite konkursil kuuldud lauljate juures ei tahaks jätta märkimata Tartu ansambli Fix vokaalsolisti Mart Helmet kellelt kuulsime paari omaloomingulist laulu. Kuna viimasel aastal on peamiselt võistluste kaudu tuttavaks saanud mitmed noored loomingulised jõud, meenutagem Rein Rannap, Pitt, Priit Raiki, Raivo tammikut, Harryt Arvot, Aavo Tammet ja teisi siis võib ansamblites esinevaid omaloomingulisi katsetusi ainult tervitada, lootes sealjuures, et iga uue tööga kasvab iseseisva muusikalise mõtlemise oskus ja ka vajadus. Mart Helme laul veel üks päev kõlasta oma esituses nõnda. Muljeid vabariiklikult estraadiorkestrite ja ansamblite konkursilt võiks veelgi heietada, et meil, aga tänaseks on ette nähtud teinegi ainevaldkond, siis kokkuvõtteks vaid niipalju, et tervitatav on vabariigi parimate ansamblite juures esinev suund lisada kitarride le taas üha enam Pille mis tunduvalt rikastab muusika värvikust. Mänguoskus on finaali pääsenud ansamblites läbilõikes korralik, parimate juures aga päris kiiduväärne ja siinkohal ei saa lisaks juba kuul tuile ja mainitu üle jätta nimetamata Tallina ansambleid RET akord ja longarega, Tartu riikliku ülikooli klubi instrumentaalansamblit, Viljandi rajooni kultuurimaja, ansamblit, kärjed ja vahest suurimat üllatust kogu konkursil Kohtla-Järve Viktor Kingissepa nimelise kultuurimaja ansamblid elektron, mis demonstreeris suurepäraseid džässi, improvisatsiooni ja mille üldiselt väga tugevast koosseisust autasustati trompeti solisti Harri Tamme instrumentalistina esikohaga ja tenorsaksofonist Aleksander pasjuki diplomiga. Ansambli juht Vitali heide. Müller on teinud igatahes tublit tööd. Kuna lõppkontserdikavas ei kõlanud nende minu arvates parim pala ja seega pole mul käepärast selle helilinti, siis piirdun siinkohal nende tunnustavate sõnadega ja pakun konkursi jutu lõpetuseks ühe pala A klassis esikohale tulnud ansamblilt Baltika. See on Hans Hindpere tantsivad maskid, mille esitamine oli kohustuslik kõigile osavõtjaile ja pakkus suurt huvi žüriilaua taga istuvale autorile, kes kahe päevaga kuulis sellest oma palast üheksateistkümned eritöötlust. Nii palju siis vabariiklikust, estraadiorkestrite ja ansamblite konkursist, enne kui siirduda tänaseks ette nähtud popmuusika ajaloolõigu juurde. Tahaksin veel peatuda mõtte juures, mida väljendas üks kuulaja popmuusikas läbikäidud etappe käsitleva saatesarja kohta üldse. Kas on ikka enam mõtet kutsuda välja neid vaimusid, mis tänapäeva kuulajale enam midagi ei ütle, kirjutatakse kõnealuses kirjas. Nadon õigusega unustusse langenud ja las nad parem ka sinna jääda. Võib-olla on poolteist tundi tõepoolest liiga pikk aeg popmuusika kadunud suuruste vahakujude kabinetis viibimiseks. See aeg muutub alates tänasest lühemaks. Ometi on minu arvates niisugustel tagasi vaadetel ka oma õpetlik külg mitte ainult puhtmuusikaline, vaid hoopis laiem ja avaram. Juba see fakt ise, et peaaegu kõik kunagised popmuusikakuulsused suhteliselt lühikest aega pinnal püsivad ja siis tõepoolest unustuse merre upuvad peaks panema meid mõtlema selle üle, miks see nii on. Mis on need väärtused, mida nende pakutud kunsti esindas ja miks on need väärtused nii lühikese eaga? Kas pole siiski omajagu kummaline, et ka tänapäevaste momendi kõige populaarsemate lauljate ja ansamblite muusikast kostab juba läbi neile löödavaid hingekelli, sest ega nemadki põhimõtteliselt ei erine neist kunagistest suurustest, kes olnud paar aastat publiku ebajumalad on praegu lõplikult unustatud. Ja miks on siiski üksikud suutnud üle elada kiiresti vahelduvad muude näiteks juba kuuendat aastakümmet käiv piitsiiger. Kas pole põhjust selles, et tema kunstis olev sisu ei vanane, et tema muusikaline ja ideeline sõnum on alati uus ja erutav? Taolise analüütilise lähenemise puhul pakub popmuusika minevik mõndagi huvitavat. Ja usun, et meie saadetes kõlavaid vanu laule ja lauljaid ongi mõtet ainult nii kuulata. Kahtlemata kasvatab see meis palju kainemalt suhtumist ka kõigesse sellesse, mis praegusel hetkel meie ümber kõlab. Ja mõnigi kord vilumatut kuulajat petab varjata des oma särava Üürbiga üsnagi tühist hinge. Nüüd aga rock n rollist tänase saate teemast. Möödunud korral oli juba juttu sellest, et neegrite popmuusikat nimetati USA sammust aega halvustavalt rassimuusikaks. Ja korralik ameeriklane ei tahtnud sellest midagi teada. Hiljem aga selgus, et ka selle muusikaga on võimalik head äri teha ja sellesama äri huvides asendati see halvustav nimetus. Kamaga. Uueks nimetuseks sai rütm ja bluus. Selle muusikarütmid ja kõlad hakkasid aga peagi populaarsust võitma ka ameerika valge noorsoo hulgas. Järelikult oli vaja taas uut terminit, mis hajutaks selle muusikaliigi ümbert ebasoovitavaid assotsiatsioone. Ei sobinud ju Ameerika noortel vaimustuda neegrimuusikast. Uueks nimeks saigi rock n roll. Muusika ise jäi põhimõtteliselt samaks. Võib-olla ainult nii palju võis märgata muutust, et algselt valdavalt neegrite viljeldud žanr muutus peagi valdavalt valgete muusikaks koos sellega tunduvalt lahjemaks ja vähem originaalseks olles rebitud lahti neegrifolkloori toit vaistallikaist. Nii oligi, et rock n rooli tuntumaks kujuks sai valge noormees Elvis Presley kuigi enne teda oli rütmi ja bluusiringides mitu populaarset neeger lauljat, kes juba samasugust muusikat pakkusid olles aga väljaspool valge publiku huvipiirkonda tunnustatud vaid oma ringides. Üks neist oli poodilli õige nimega ellas McDaniel, kes tegelikult oli rock n rooli esimene mõjukas figuur ei suutnud selleks aga jääda just oma musta nahavärvuse tõttu. Presley eelse roki vaieldamatu valitseja oli samuti neegerlaulja päts doomino, kelle veidi kärisevad häält püüdsid matkida peaaegu kõik tolleaegsed moelauljad. Mida aga tähendas must nahavärvus, näitab kujukalt juhtum just tollesama fäts toominuga. 1955. aastal hakkas tema laul, kas pole häbi üsna kenakesti edu saavutama. Enne aga, kui see jõudis oma populaarsuse tippu tegi samast laulust plaadi valge lööklaulude staarte puun ja ületas peagi originaali müügi arvu. Fäts domino laul kõlas nõnda. Petpruuni tavaline laulis, maneer oli mahe ja pehme, see puges lausa iseenesest tema austajate hinge. Muidugi ei saanud ta niisuguses pingrosbilt laenatud maneeris laulda ülaltoodud thats doominolaulu. Siin oli vaja originaalile lähedasemat mehisemat laadi. Niisiis lõikas puun oma mustri päris täpselt doomino pealt maha kasutades isegi sama Aranžeeringut. Eetilisest küljest vahest mitte kõige kaunim, kui ikkagi väga tulus tegu, nagu peagi selgus. 50.-te aastate keskpaiku oli rock n roll juba täies elujõus ja sammus peagi käsikäes samanimelise tantsuga. Muusikaliselt kujutas rock n roll endast võrdlemisi primitiivset šablooni rütm oli valdavalt tugevasti punkteeritud, kõlades seega umbes nii. Harmoonia käisime enamasti pluusi skeemi järgi ja kuna see on oma 12 praktilises vormis pidevalt korduvsiis, lõppesid peagi otsaga originaalsed meloodiad. Lauldi valjusti ja pingutatud häälega lemmik pillideks kujunesid terava ja käriseva tooniga, mängib tenorsaksofon ja elektrikitarr, mille võidukäik siis õieti algaski? Valge publiku ja seega enamuse soosingusse pääsesse muusika alles siis, kui seda hakkasid laulma ka valged lauljad, sealjuures muidugi neeger liku väljenduslaadi jõudumööda järele aimata. Huvitaval kombel olid kõik need lauljad seotud kantrivesterni muusikalise laadiga, nimetagem näiteks kaar põrkinsid pil, Heilid, padi, hoolit Džiin, Vincenti, Johnny, Cashi ja muidugi ka Elvis Presley id. Need olid kõik noored kantrivestern, lauljad, kes läksid üle tulusamale rock n Rauli lainele. Kuni keskühiste päeva uudisteni. Kuulake nüüd instrumentaalsete rock n rooli lauljatest edasi juba pärastpoole.