Üheteistkümnendat aastat on möödas, kui siin ruumides viimati olin. Ja ameti on nüüdki veel siin kõik üsna tuttav. Räägin need sõnad nimelt Leningradi raadio stuudios, kus suurte võitude kevadel ja suvel 1000 944. aastal tihti mikrofoni jätta sattusin. Siinsete seinte vahel on aastakümnete kestel eetrisse läinud küllalt palju ka eesti keelt. Viibime siin Eesti Kirjanike külaskäigu puhul siis on paras juhus meenutada, et siin stuudios on ka paljud eesti kirjanikud korduvalt esinenud. Mäletan üht siinset eestikeelset Aastate algusest, kus mulle väga meeldisid noore andeka Nõukogude luuletaja Ain rannaleedi värsid. 1941. aasta septembrist 1000 944. aasta septembrini olid eesti kirjanikud siin väga sagedased esinejad mikrofoni ees. Audi Smuul, Vaarandi, Promeet küllap mõnigi veel kõnelesid siit üle rindejoone ristide küüsis oleva kodumaaga. Leningradiga on seotud mu senise elu kõige masendavad kuud september ja oktoober 1000 941. aastal. Pärast okupeeritud sünnimaalt lahkumist fašistide pideva õhu ja kahuritule all. Blokaadi pigistuses. Hilisemad sagedased kokkupuuted kangers linnaga on aga võimaldanud nii palju helgeid hetki ja elamusi. Et sünged mälestused on kuhugi kaugele vajunud. Viimastel aastatel on kujunenud tagatise loominguline kontakt Leningradi luuletajatega kes meid nüüdki avasüli tervitasid. Peamiselt siinsetele luuletajatele ja kirjastustele võlgneme tänu eesti luule väga laialdase tutvustamise eest Vene lugejaile. Nimelt siin ilmusid suured venekeelsed luulele raamatud, kaheköiteline eesti luule antoloogia ja soliidne väljaanne, 19. sajandi eesti poeedid. Leningrad moodustab mälestusväärse finaali eesti kirjanikke kaunile külaskäigule. Vene Föderatsiooni paljudest viimase nelja päeva ilusatest elamustest mõjus mulle väga haaravalt viibimine Smolnays toas, kus Lenin juhtis suure oktoobri ülestõusu saalis, kus nõukogude võimu väljakuulutamisega 1900 seitsmeteistkümnendal aastal keerati uus lehekülg inimkonna ajaloos. Mõne tunni pärast astume Tallinna rongile ja homme hommikul jõuame koju. Ja ongi, see, jääb aga tuhandete kilomeetrite pikkune elamusterikas reis. Täna on mul jälle üks härrasjällenägemine minu ühe armsama linna Leningradiga, kus ma 19 aastat tagasi töötasin selles samas raadiomajas Eestis peti toimetuses. Harras jällenägemine on ta juba selle poolest mitte ainult need vanad mälestused, vaid ka uued muljed, mis mind täna kuidagimoodi väga ängistasid. Me käisime leningradlaste ühiskalmul kuhu on maetud, kes on surnud blokaadis, kaitstes seda kangelaslinna, mitte üks, ehkki monument ei suuda esile kutsuda neid tundeid, mida üks väike eksponaat selles muuseumis. Neid on viis lehekest. Ühel on kirjutatud. Suvi Ženja, 28. detsembril kell 12 30 hommikul 1941, järgmine leheke Lietka suvi seitsmeteistkümnendal märtsil kell viis hommikul 1942. Kolmas leheke, onu Vasja suri 13. aprillil kell kaks öösel 1942. Neljas leheke. Ema isegi pole öeldud juurde surnud lihtsalt ema. 13. mail kell seitse 30 hommikul 1942. Edasi. Kirjutanud Leningradi blokaadist ühe väikese miniatuurse suus sümfoonia. Kuid nähes neid lehekesineid Tanja päeviku lehed käsi, siis on mul niisugune tunne, et nii suurt sümfooniat mida tahaks pühendada, sellele linnale. Igatahes ei ole veel kirjutatud. Ja ei teagi, kas ta nii pea keegi oskakski kirjutada. Leningrad kutsub esile minus väga palju mälestusi, neid ausambaid, mis meile näidati linnas. Neid ma mäletan elades siin. Kõik olid nad pakitud kastidesse kaetud liivakottidega ja nõnda on nad inimeste poolt säilitatud tulevastele põlvedele. Ma mäletan, kuidas Nevski veel sõitsid sinist akendega trammid, siis ma nägin, kuidas ainult ühel pool tänavat käidi. Teine pool tänavat oli alati väga ohtlik. Tulistati teda väga sageli ja ootamatult. Kuid ometi oli linn alati korras, puhas. Ja tema eest hoolitsesid kõik leningradlased. Ma olen näinud vere sujuvat Nevskit ja täna ma vaatasin, kui rahulik, kui ilus, kui kaunis ta on, nagu oleks ma ise ainult kujutlenud seda vaatepilti. 19 aastat tagasi. Täna sõitsime mööda ajast, kus sõja ajal trükiti rahva häält ja ajalehte tasu ja väga palju kohti meenutasid mulle seda aega ja tegid mu väga härdaks. Tänane Leningrad on kuidagi ilus, rõõmus rahu, linn ja õieti vanad sünged mälestused, millest ma praegu ütlen, kuid kuna me ajalehtedest kogu aeg loeme sepitsustest ja külmast sõjast, siis ei saa hetkekski unustada kõike möödunut. Hommikul 100. vihma, kuid praegu paistab Nevski päike. Ja ma tahaksin, et oleks Nevski alati täis päikesepaistet ja niisugust rahulikku ilusat rasvamerd voogaks siin selles linnas. Nii et ükski laps enam ei jätaks maha niisuguse päeviku, vaid hoopis teisi, kus oleks kirjutatud. Ma sõidan Artekki võima, lähen matkama või midagi niisugust.